ümar, hõrk nagu vahukooretörts soojal õunakoogil. Ja uudishimust säravad silmad.
„Bushmills?“ küsib ta kätt klaasi poole sirutades.
„Alustaks õige pudelist tumedast õllest. Paluks mitte külmkapist.“
„Alustaks?“
Ma ei tee ta häälest kostvast murelikkusest välja.
„Kas võtad hiljem koos minuga klaasikese?“ küsin selle asemel.
Ta katkestab oma tegevuse ja läkitab mulle pika pilgu.
„Kas kõik on hästi?“
„Üks naps, Emily, muud ei midagi.“
„Te ikka teate, et ma sain meile maakonna spordiauhinnad?“ küsib naine, käsi puusas. „Rääkimata salapärasest VIP-külalisest, kes otsustas toa kinni panna. Kõik peab olema ideaalne. Ma olen liiga palju tööd rüganud, et lasta sel kõigel …“
„Emily, Emily. Täna õhtul ei tule mingeid üllatusi. Ma lihtsalt tahaksin istuda ja sinuga koos ühe napsi võtta. Ei mingeid pihtimusi sedapuhku, ma luban.“
Libistan käe lubatu kinnitamiseks üle leti. Möödunut arvestades ei saa tüdrukule ta umbusku ette heita. Vaatan, kuidas see ta naeratuse kustutab. Ma pole vist kogu seda Dollardite asja sulle ega emale tervenisti seletanudki? Küllap on tänane õhtu osaliselt sellest tingitud.
„Ma ei usu, et täna mingi vaiksem hetk tekiks,“ ütleb tema nüüd juba seistes ja mind endiselt kahtlustavalt silmitsedes. „Aga ma püüan teie juurde jõuda.“
Naine kummardub veidi ja napsab oma osava käega alumiselt head ja paremat täis riiulilt pudeli väärt kraami – pudelite korralikku rivi, nende uhkelt väljapoole pööratud peeneid silte saab üksnes imetleda. Puha Emily kätetöö. Tal on kõik alati triksis-traksis.
Uksest astub sisse keegi noor lapseke, kes temaga leti taga ühineb.
„Suurepärane,“ ütleb Emily tüdrukule. „Koht on sinu päralt. Näed, anna see härra Hanniganile, enne kui ta kokku kukub. Ja teie,“ jätkab naine, ise mind ühe oma kena pika küünega sihtides, „pidage end korralikult üleval. Svetlana on uus.“ Selle hoiatuse saatel korjab ta oma asjad kokku ja kaob.
Svetlana võtab pudeli kätte, leiab mu juhatust andva sõrme kaasabil baarileti alt pudeliavaja ja asetab pudeli koos klaasiga minu ette, et seejärel kõige kaugemasse nurka sibada. Valan tasapisi õlut, kuni vahumüts klaasiservani jõuab, ja jään selle alla vajumist ootama. Vaatan ringi ja mõtlen sellele päevale, sellele aastale, tegelikult kahele ilma su emata möödunud aastale, ja tunnen väsimust. Ja kui aus olla, siis hirmu. Vaatan vahu hõljumist klaasis ja mu käsi libiseb taas üle lõuga katva tüüka. Seejärel köhin ja rögastan oma mured enda seest välja, nüüd enam tagasiteed pole, poeg. Tagasiteed ei ole.
Silmitsen minust vasakul asuvast kõrgest, põrandani ulatuvast aknast mööduvaid autosid. Tunnen mõne neist ära: Audi A8, see on Brennan Duncashelist, talle kuulub tsemendivabrik; puuduva ilukilbiga Škoda Octavia on Mick Morani jagu. Lavini autoromu on talle kuuluva ajakirjapoe ette pargitud. Igivana punane Ford Fiesta. Seda kohta tühjana eest leides valmistab oma auto sinna parkimine mulle iga kord suurimat rõõmu.
„Sa ei tohi sinna parkida, Hannigan,“ röögib tema oma asjatoimetustelt tagasi jõudes end juhipoolsest aknast välja upitades. „Kas ma peaksin sinu meelest oma kaupa kuskilt linna teisest otsast kohale tassima hakkama?“ Ta turris lopsakate juustega pea kõigub kisamise ajal üles-alla ja minu oma kõrvale pargitud auto takistab liiklust. „Sa märki ei näe või? Parkimine keelatud, olgu öö või päev.“
Mina mõistagi seisan tema poe seina najale toetudes ja ajalehte lugedes.
„Ära nüüd päris pükstest välja karga, Lavin,“ ütlen mõnuga ajalehte krabistades, „see oli hädaolukord.“
„Kas hommikulehe ostmist nimetatakse nüüd hädaolukorraks?“
„Eks ma võin seda mujalt ka ostma hakata.“
„Hakkad sa küll, Hannigan. Hakkad sa küll.“
„Ma olen kuulnud, et Duncasheli ajakirjapoes on nüüd kohvimasin ka.“
„Eks sa korista siis oma kuradima Jeep eest ära ja sõida sinna.“
„Ma pole kunagi eriline kohvisõber olnud,“ ütlen mina ust enne autosse ronimist ja tagumise käigu sisse lülitamist lahti klõpsutades.
Kõik on kinni lihtsates asjades, poeg, lihtsates asjades.
Paistab, et poeringid hakkavad tänaseks läbi saama. Käed viipavad, autod annavad signaali. Autode juhipoolsed aknad on alla keritud, küünarnukid aknast välja pistetud ja juhid vahetavad omavahel viimaseid lauseid, et siis, gaas põhjas, koju kihutada ja õhtu teleka ees veeta. Mõned neist võivad mõistagi hiljem üles lööduna tagasi tulla. Pakitsedes soovist oma uute hilpude ja soenguga kekutada.
Tõstan klaasi ja valan õlut juurde, kuni see on täis ja valmis viimaseks ootepausiks. Mu tumedate parkunud lõhedega sõrmed kopsivad protsessi kiirendamiseks vastu klaasi külgi. Heidan viimase pilgu peeglisse, kergitan sealt vastu vaatavale iseendale klaasi ja rüüpan esimese taevaliku lonksu.
Tumeda õlle koorese sügavuse vastu ei saa miski. See kosutab keha ja paitab kõhtu voolates häälepaelu. Mu häälel on veel üks hea omadus: see jätab minust noorema mulje. Oo jaa, seda telefonis kuuldes ei saa keegi aru, et mu näos on sadu kortse või suus oma elu elavad proteesid. See teeskleb, et ma olen tõeline kompu, väljapaistev ja nägus. Mees, keda tasub kuulata. See tegelikult ei olegi vale. Ma ei tea, kust see hääl pärit on – mind on perekonnas ainsana sellise anniga õnnistatud. Nii ma neid meelitasingi, neid mujalt tulnud kinnisvaraagente; mitte et nad erilist veenmist vajanuks, sest eks asunud meie talu ju kõikide suureks kadeduseks õigel pool Meathi ja Dublini vahelist piiri.
Aga need šiki lipsu ja läikima löödud kingadega poisid ei saanud sellest kohast isu täis, kui ma neile rääkisin, kui suur ja lai see maatükk on, nad muudkui nõkutasid päid nagu koerad autode tagumistel akendel. Ära muretse, nad said vett ja vilet. Iga mees, kes minu raha tahab, peab iga viimse kui veeringu auga välja teenima. Nad käisid mu maa pikuti ja laiuti läbi, kuni silm enam kingade värvi ei seletanud. Nad kõik olid kohe varmalt valmis kätt lööma. Õite naksid, nagu oleks öelnud mu isa. Valisin viimaks välja Anthony Farrelli, tema pidi mu väikese impeeriumi kõrgeima pakkumise tegijale müüma. See sai olla üksnes tema – mitte seepärast, et ta loba oleks mulle muljet avaldanud, selles osas ei erinenud ta ülejäänutest. Otsus polnud ajendatud ka tema huule kavalast kõverusest. Ta oli lihtsalt su onu Tony nimekaim. Mees on juba seitsekümmend aastat surnud, aga minu jaoks ikka veel iidol. Noor Anthony tõestas, et olin teinud õige valiku: ta ei jätnud enne, kui maja ja kogu muu kupatus kenakese kopika eest müüdud sai. Ma lahkusin sealt eile õhtul, majast siis.
Ma tegelesin terve möödunud aasta toahaaval asjade pakkimisega. Igal kastil on nimi peal, niisiis tead, mis on mis: Maurice, Sadie, Kevin, Noreen, Molly – tema kast sai kõige pisem. Aga kogu see tassimine ja tõstmine oleks mul peaaegu tossu välja võtnud. Ilma Anthony saadetud poisteta poleks ma sellega iialgi toime tulnud. Nende nimed ei tule mulle praegu meelde, Derek või Des … aga tegelikult, mis vahet seal on? Enamasti ma lihtsalt teesklesin nende abistamist, pigem olin nagu käidujuht. Nad olid igati asjalikud, seda ei tule tänapäeva noorte puhul just sageli ette.
Hädavajaliku
