küngastele, Maurice,“ ütles Sadie kätt minu omale asetades. Oleksin võinud vanduda, et ta oli veidi svipsis.
See jutustamine kestis tunde, nagu mulle tundus. Ja mina keerutasin kogu selle aja klaasis jooki ja üritasin ennast välja lülitada. Siis saabus Rosaleeni perekond ja te suundusite kõik koos järgmisele ringkäigule. Mulle aitas. Ma lahkusin. Sõitsin koju, purjus nagu tola, ja istusin seal pimeduses.
Minu täielikuks üllatuseks meeldisid pulmad, kui need viimaks kätte jõudsid, mulle väga. Vaatasin uhkusega, kuidas sa Rosaleeni esimeseks tantsuks põrandale viisid. Ja siis liitusime meie, ülejäänud, mina Rosaleeni ema ja Sadie tüdruku isaga. Märkasin su mööda hõljuva ema naeratust ja kuulsin naeru. Samal õhtul veidi hiljem õnnestus tal mind veenda pruutpaari sviiti veel kord vaatama minema.
„See on ju imeline, Maurice? Kui vaid meie oleksime võinud siin abielluda. Kujutad sa meid siin ette, lord ja leedi Mats?“
Tantsitasin teda magamistoas ringi, oleksin peaaegu peeglilaua otsa põrganud, kukkusime voodile. Alkohol oli meist jagu saanud. Aga mu suudlus oli aus ja kaine. Täis armastust, mille ta oli minus valla päästnud ja mille valla päästmist ta jätkas kõigi meie koos veedetud aastate jooksul. Mitte et me olnuks ideaalne paar. Aga me olime tubli paar. Kindel ja stabiilne. Vähemalt mulle tundus nii. Tema arvamust ei küsinud ma küll kunagi.
„Ma panen selle meile kinni. Ma luban sulle, et ühel päeval on see sviit üksnes meie päralt,“ ütlesin voodil lamades ja teda silmitsedes. Uskusin enda öeldut siiralt. Huvitav, kas tema ka? Ja siin ma nüüd olen, kaks kuradima aastat liiga hilja.
Ta suri une pealt. Ta ütles alati, et tahaks niimoodi minna, kui aeg kätte jõuab. Täpselt nagu ta õde enne teda, mitte ühtegi märki mõnest haigusest, mitte ühtegi kaebust. Ta suudles mind põsele ja keeras end seejärel külili, rullidele keritud juukseid katmas vana rätik. Tal olid traatsirged juuksed, mida ta igal õhtul hoolega rullitas. Milleks kogu see jama, mõtlesin, kui voodis lamades teda peeglilaua taga istumas vaatasin, mis neil siidistel sirgetel salkudel, mida ma vahel hetkeks nägin, siis viga oli? Aga tead mis? Oleksin valmis siinsamas hinge heitma, kuid vaid näeksin teda veel kord selle peegli ees istumas. Vaataksin iga ta käeliigutust täieliku imetlusega, väärtustades iga hetke.
Olin sel hommikul köögis, raadio mängis ja mul oli habe juba aetud, kui korraga taipasin, et polnud kuulnud ta susside sahinat ega tavapärast üminat. Kui olin vee üles pannud ja teda ikka näha polnud, taipasin, et midagi on korrast ära. Ja niisiis läksin ma mööda koridori tagasi toa poole, kõrvus kumisemas Mick Wallace’i jutt maksudest kõrvalehoidmisest. Pilt selle mehe valgetest, udemeid meenutavatest juustest tardus mu ajus, kui ma meie magamistoa uksel seisma jäin ja taipasin, et Sadie oli ikka veel voodis, kuhu ta minust jäänud oli.
Kuradima Mick Wallace.
Puudutasin ta palgeid ja tundsin surma külmust. Mu põlved andsid sealsamas järele. Vajusin meie voodi servale ja vaatasin ta nägu, mis oli minu omast paarikümne sentimeetri kaugusel. See oli rahulolev. Muretu. Põsed kumasid endiselt roosakalt või kujutasin ma seda endale ette? Mu sõrmeotsad puudutasid ta silmi ümbritsevate kortsude pehmust, leidsid seejärel tekkide alt ta käe. Hoidsin seda soojendada püüdes pihkude vahel. Surusin vastu oma põske, mudisin seda. Tegelikult ma isegi ei lootnud, et suudan ta taas ellu äratada või midagi, ma lihtsalt … ma ei teagi, lihtsalt tegin seda. Küllap ma ei tahtnud, et tal külm oleks. See ei meeldinud talle üldse. See on üks vähestest asjadest, mida ma ta surma ja matuse kohta mäletan – see vaikne omavahel, ilma kellegi teiseta veedetud aeg. Ära küsi minult, mis hiljem juhtus, kes tuli või mida ütles, see kõik on segane. Ma lihtsalt istusin elutoas oma tooli peal ja hoidsin mõttes endiselt ta kätt – minu Sadie.
Loomulikult helistasin ma sulle. Vähemalt nii ütlesid sa mitu kuud hiljem, kui tunnistasin, et ei mäleta midagi. Ma oleksin pidanud sinu ja Rosaleeni ja laste matusele saabudes sinu jaoks olemas olema. Ma mäletan, kuidas su käed mind kallistama kerkisid, kui ma välisuksel seisin, ja mu nägu nähes taas alla vajusid. Selle asemel ulatasid mulle käe. Sa pigistasid minu oma täiest jõust ja mu pilk keskendus meie kokku põimunud kätele, kuni sa lahti lasksid. Sa puudutasid minust mööda koridori astudes mu õlga. Ma tunnen endiselt su käe puudutust, ainsat märki selle kohta, et sa olid midagi enamat kui mõni viimast korda hüvasti jätma tulnud tuttav. Kui kahju sellest on. Soovin nüüd, et oleksin sul ümbert kinni võtnud, su õla najal nutnud ja andnud sulle võimaluse sama teha. Kuid ei, praegu tundub, et minus ei olnud sellal korraga ruumi sinu ja enda leinale.
Enamgi veel, ma poleks pidanud laskma sul koju New Jerseysse minnes minu pärast muretseda. Aga ma ei tulnud ka sellega toime, ma ei tulnud sellal üldse millegagi toime. Kui ma end hommikul voodist välja ajasin, siis vaid selleks, et elutuppa minna ja seal toolile vajuda. Seal ma siis istusin koos Sadiega ja mõtlesin meie ühisest elust, kuni minu ette ilmus teetass, mis mind järsult tagasi mu soovimatusse lesepõlve tõi. Ja ma tean, et sa poleks nii ruttu Ühendriikidesse tagasi läinud, kui Robert poleks sind veennud, et hoiab mul silma peal ja helistab kohe, kui mingeid probleeme märkab.
Sa tulid jõuludeks taas koju. Me pidime Rosaleeni vanemate juurde õhtusöögile minema. Toredad inimesed, kuigi ma ei vaevunud nendega kõigi nende aastate jooksul eriti suhtlema. Keeldusin viimasel hetkel minemast.
„Mul on tarvis siin igasugu asjadel silma peal hoida,“ ütlesin.
Teadsin, et nad elavad vaid pooletunnise sõidu kaugusel, kuid ei saanud Sadiet hüljata, mitte nende esimeste jõulude ajal, see tundus kuidagi vale. Niisiis saatsid sa Rosaleeni lastega teele ja jäid koos minuga koju. Ma ei mäleta isegi seda, mida me sõime. Küllap mingit valmissuppi. Nemad tulid paar tundi hiljem tagasi, kaasas kaks suurt musta kilekotti laste kingitustega ja kaks fooliumiga kaetud taldrikut, millel oli jõululõuna.
Kas ma sel aastal lastele jõulukinkegi ostsin? Sellega tegeles alati su ema.
Siis see algas, meie esimene jutuajamine vanadekodu teemal. Noh, tegelikult pean ma silmas seda, et asi tuli esimest korda jutuks minu juuresolekul. Küllap oli see enne minu kõrvu jõudmist mitme jutuajamise teema olnud. Muidugi ma teadsin, et see on tulemas. Näidake mulle ühteainumast üksi elavat lesknaist või -meest, kes sellele hetkele hirmuga mõelnud pole?
„Keri õige kuradile,“ ütlesin sulle otse. „Ma näeksin ikka ehtsa külalolli moodi välja, kui istuksin telebingot mängides kardigani kandvate vanade naiste karja seas, selle asemel et loomi talitada.“
Tuleb aus olla, sa hakkasid naerma. Oma valju ja enesekindlat naeru – ehk oled sa siiski raasukese mu imelisest häälest pärinud.
„Hea küll, isa,“ ütlesid sa kätt mu põlvele asetades, „me lihtsalt mõtlesime, et sul oleks seal turvalisem.“
„Turvalisem? Mis mõttes turvalisem?“
„Noh, tänapäeval liigub palju lugusid inimestest, tead küll, kes tungivad võõrale kinnistule ja …“
„Aga milleks mul sinu arvates see iludus on?“ küsisin oma ustavat Winchesterit puudutades.
Sa tundusid segadusse sattuvat. Aga minul polnud plaanis loobuda oma elust enne, kui ma selleks ise valmis olen.
Sul on seda kindlasti raske kuulda, aga mul on omamoodi hea meel, et sa minust nii kaugel elad. Ma ei taluks pidevat meeldetuletust selle kohta, et keegi minu pärast muretsema peab. Küllap on sinu kõige suurem hirm see, et ma mõne vaese kogemata minu maale eksinud ja mitte midagi kahtlustada oskava mägimatkaja maha lasen.
Vaevalt see eriti palju lohutab, kuid ma loodan, et oled kodus käies märganud, kuidas ma puhtust pean. Selle asjaga tulen ma suurepäraselt toime. Ma
