olin Arizonas ja tema...” Alexis raputas pead. “Jumal küll, see oli sada aastat tagasi. Ma ei suuda uskuda, et ta mulle midagi sellist teeks. Ma armastan teda nii väga ja ma m-mõtlesin...” Õe hääl murdus. “Mida ma tegema peaksin?”
Graciel oli ebameeldiv tunne, nagu oleks ta kõverpeeglite vahele lõksu jäänud. Miski ei olnud nii nagu paistis ja ta ei osanud siit välja minna.
Loomulikult olid Alexis ja Vivian tema õed. Tema perekond. Kõik õed nägid välja nii sarnased, et keegi ei oleks nende geneetilises seotuses kahelnud. Kõigil kolmel olid pikad blondid juuksed – Alexisel tuhkblondid, Vivianil maasikakarva ja Graciel endal kuldsed –, suured sinised silmad ja ühesugune keskmine kasv. Kuid pool oma elust oli Gracie õdedega üksnes kaugelt suhelnud. Ta ei teadnud, kuidas ilma väikse eelsoojenduseta uuesti usaldusaluse ja nõuandja rolli sisse elada.
“Sa ei tea, kas Zeke üldse midagi halba teebki,” ütles Gracie. “Võib-olla ongi tegu kampaaniaga.”
“Ma ei tea, aga kavatsen selle välja uurida, ” astus Alexis sammu ettepoole.
Gracie niigi juba keeravas kõhus tekkis halb eelaimus. “Ma vist veel kahetsen, et seda küsin, aga kuidas?”
“Ma hakkan nuhkima. Zeke peaks täna õhtu Rileyga kokku saama ja ma lähen ka kohale.”
“See ei ole just maailma parim mõte,” vastas Gracie kohvitassi haarates. “Usalda mind. Ma räägin oma kogemustest. Kogemustest Rileyga.”
“Aga ma teen seda siiski,” ütles Alexis nutma hakates, “ja mul läheb sinu abi vaja.”
Gracie pani kohvitassi käest. “Ei, ei, Alexis, ma ei saa. Sina ei saa. See oleks pöörane.”
Pisarad jooksid mööda õe põski ja valu muutis ta sinised silmad tumedamaks. Alexis nägi välja nagu agoonia elav kehastus ning Gracie ei teadnud, kuidas teda kohelda. Kuid ta üritas siiski.
“Sellest tuleks ainult üks suur pahandus,” sõnas ta kindlalt. “Ma ei taha sellest osa võtta.”
“Ma s-saan aru,” ütles Alexis suu värisedes.
“Hästi. Sest ma ei tule sinuga kaasa.”
Selsamal õhtul hiilis Gracie Alexise kannul mööda pügatud hekiäärt, mis varjas ühe suure vana maja idakülge. See polnud lihtsalt mõni suvaline maja, vaid Whitefieldi perekonna residents, mitme põlvkonna jagu varakate Whitefieldide kunagine elupaik ja praegune Riley peakorter.
“See on hullumeelsus,” sosistas Gracie õele, kui nad mõne meetri kaugusel tagumisest aknast maha kükitasid. “Ma lõpetasin Riley järel luuramise neljateistaastaselt. Ja ma ei suuda uskuda, et sellega nüüd uuesti pihta hakkan.”
“Sa ei nuhi Riley järel, sa nuhid Zeke’i järel. Siin on suur vahe.”
“Ma kahtlen, kas ka Riley sellest aru saaks, kui ta meile peale satuks.”
“Siis me lihtsalt ei jää vahele. Kas sa võtsid fotoka kaasa?”
Gracie võttis õlalt oma truu polaroidkaamera ja sirutas selle välja. Kitsalt läätselt peegeldus tänavalaternavalgus.
“Ole siis valmis,” käskis Alexis. “Raamatukogu aken on nurga taga. Sealt peaksid sa saama väga hea pildi.”
“Miks sa ise ei pildista?” nõudis Gracie, kelle jalad olid hirmust juba tinaraskeks muutunud.
“Sest mina jään siia ja vaatan, et ükski naine tagauksest välja ei jookseks.”
“Kui Zeke’il oleks armuke, miks nad siis lihtsalt motelli ei lähe?” küsis Gracie.
“Ta ei saa. Mina maksan arveid. Ja kui meie omal ajal kohtamas käisime, lubas Zeke ühel teisel tüübil oma korterit lõunasteks randevuudeks kasutada. Ma ju ütlesin sulle, et kindlasti teeb Riley Zeke’i heaks sedasama. Kes peaks kampaaniakoosolekuid kella kaheni öösel?”
Mingil äraspidiselt psühhootilisel moel kõlas õe jutt üsna loogiliselt, mõtles Gracie maja nurga poole nihkudes. Eriti kui ignoreerida tõsiasja, et ta hiilis eravalduses, kavatsusega läbi avatud akna fotosid tegema hakata.
“Me ei tea isegi seda, kas nad üldse ongi raamatukogus,” väitis Gracie vaikselt.
“Zeke ütleb, et kohtumised toimuvad alati raamatukogus. Nii et kui ta on tõesti kampaaniakoosolekul, siis peaks see just siin aset leidma.”
“Kas ma ei tohiks lihtsalt aknast sisse vaadata ja sulle siis hiljem rääkida, mida nägin?” päris Gracie.
“Ma tahan tõendeid.”
Gracie tahtis olla siit väga kaugel. Aga ta tundis Alexise jonnakat näoilmet ja enda süümepiinu. Isegi kui ta oleks tahtnud õele selga keerata, ei saanud ta seda teha. Parem lihtsalt teha need pildid ära ja kaduda, kui jääda siia kükitades vaidlema.
“Ole valmis,” ütles Gracie taas maja poole liikudes.
Põõsad maja ümber olid tihedamad kui esmapilgul paistsid ning kratsisid Gracie paljaid käsivarsi ja takerdusid pükste külge. Lisaks oli raamatukogu aken Gracie peast kõrgemal, mis tähendas, et ta pidi hoidma kaamerat pea kohal ja pildistama ilma et teaks, mis või kes ruumis üldse ongi.
Tal oli just õnnestunud kaamera fookusse saada, kui keegi aknast välja vaatas.
“Sellest ei tule midagi välja,” pomises Gracie kikivarvule tõustes ja punast nuppu vajutades.
Kuum, särav valgus pahvatas öhe. Gracie langes silmapilkselt põlvili ja hakkas hinge kinni pidades vanduma. Välk! Kuidas ta võis välgu unustada?
“Sest ma kasutan kaamerat pulmatortide pildistamiseks, mitte aga inimeste järel nuhkimiseks,” pomises ta end jalule ajades ja tagasi auto poole kiirustades.
Alexisest polnud märkigi ja Gracie ei teadnud ka seda, kas ta oli üldse midagi pildile saanud. Tegelikult polnud tal sellest sooja ega külma. Ta ainus soov oli siit minema saada, enne kui...
“Seis!”
Kuna lisaks käsklusele torgati talle ka millegi kõva ja vägagi relva meenutavaga vastu abaluid, tegi ta nagu kästud ja tardus.
“Mida kuradit sa siin teed? Varga kohta oled sa küll paras käpard. Või annad sa enda saabumisest alati välgusähvatustega märku?”
“Kui seda on võimalik vältida, siis mitte,” ütles Gracie hinge tõmmates. “Andke andeks, et ma teid häirisin. Ma võin kõike seletada.”
Rääkides keeras ta ringi ja nägi relva hoidvat meest. Ja mees nägi Graciet.
Mõlemad põrkusid tagasi. Gracie soovis, et maapind avaneks ja ta alla neelaks, mees aga oleks justkui vaimu näinud.
“Taevas hoidku,” õhkas Riley Whitefield. “Gracie Landon, sina või?”
Teine peatükk
Et maapinna avanemine võttis liiga kaua aega, hakkas Gracie soovima, et kuskilt hauast tõuseks mingisugune
