püüdsid edendada kultuuri ja haridust ning põllumajandust. Nad suutsid keskus–liiduvabariik teljel oskuslike suhtlejatena vastu seista mitmetele üleliidulistele kampaaniatele ning mahendada Moskva survet. Sellegipoolest ei tasu neid pidada tolle aja kangelasteks, kuna nad olid ikkagi valitseva režiimi ustavad pooldajad. Käbin toetas nende tegevust ja kindlustas sel viisil ka endale teatud vabameelse valitseja oreooli, sealjuures olid tema enda vaated üsna alalhoidlikud ja muutusid suhteliselt aeglaselt. 1950. aasta märtsipleenumil toimunut õigustas ta elu lõpuni ning tollal represseeritud tegelasi üldreeglina võimu juurde mõne üksiku erandiga (Arnold Veimer, Hendrik Allik) tagasi ei lasknud.
Võib öelda, et võimu kindlustumine tõi kaasa Käbini teatud leebumise. Ta hakkas paremini mõistma kohalikke olusid ja püüdis neid võimaluse piires arvestada. Käbin sai aru, et edukaks võimul püsimiseks ei piisa ainult heast läbisaamisest Moskvaga, vaid vajalik on vähemalt osaliseltki kohaliku elanikkonna toetus. Seepärast püüdis ta võimaluse piires tugineda ka kohalikule kaadrile, kindlustades sel teel oma isiklikku võimu liiduvabariigis. Kui aga tekkisid erimeelsused, siis Käbin muidugi kasutas oma võimu ja püüdis temaga mittenõustunud võimuladviku liikmete ambitsioonid vähemalt esialgu tasalülitada.
Hea näide on siin Artur Vader, kes 1960. aastate keskel tõusis liiduvabariigi võimuladvikusse. Tema oli samuti liidueestlane (snd 1920), kes oli töötanud Tallinna Linnakomitees ja neli aastat ka Moskvas NLKP Keskkomitee aparaadis (1959–1963). 1964. aastal sai temast EKP Keskkomitee teine sekretär, kes ambitsioonika võimurina hakkas oma Moskva tutvusi ära kasutades ette valmistama Käbini kukutamist (olles viimasest 15 aastat noorem). Käbin nägi need kavad läbi ja lahendas olukorra selliselt, et 1970. aastal suunati Vader pärast Aleksei Müürisepa surma hoopis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks. Sel moel suutis Käbin Vaderi võimuambitsioone ajutiselt kärpida, kuid mitte lõplikult põrmustada.
Käbin loobus ka teda pikka aega „teeninud” Leonid Lentsmani teenetest. Senine ideoloogiasekretär suunati Ametiühingute Nõukogu esimeheks ning tema asemel sai uueks ideoloogiasekretäriks Vaino Väljas – Käbini „kroonprints”, kellest pidi saama järgmine parteiliider Eesti NSV-s. Väljase tõusu suhtusid liiduvabariigi võimuladviku venemeelsed jõud tõrjuvalt, pidades teda kohati natsionalistiks.
1970. aastad tähistavadki EKP kõrgemas võimuladvikus üsna ägedat võimuvõitlust. Süveneva seisakuaja tingimustes ei rahuldanud Käbin enam Moskva võimuringkondi. Talle ei olnud ju otseselt midagi ette heita, pealegi – ja mis eriti oluline – olid Eesti NSV majandusnäitajad võrreldes enamiku teiste liiduvabariikidega väga head. Ja see oli Moskva jaoks oluline. Aga n-ö ideoloogilist rinnet Käbin enam Moskva arvates nii kindlalt ei hoidnud. 1971. aastal saadeti Moskvast Eestisse EKP KK teiseks sekretäriks Konstantin Lebedev. Nii taastus uuesti vana tava, kus liiduvabariigi teine sekretär saadeti Moskvast. Lebedev sai endale Vaderi koha ning EKPsiseses võimuvõitluses hakkas toetama venemeelseid jõude. Käbin üritas oma positsioone kindlustada Väljase edutamisega EKP KK ideoloogiasekretäriks. Pikemas perspektiivis aga sellest abi ei olnud. Moskva hakkas 1970. aastatel liiduvabariigi juhtkonda süüdistama kasvava natsionalismi mahitamises. Ka julgeolekuorganitele oli Eesti pinnuks silmas, mistõttu kavandati juba 1977. aastal Käbini mahavõtmist. Huvitaval kombel on Leonid Brežnevi päevikus just sel aastal fikseeritud vähemalt kolm kontakti Käbiniga. Suvel helistas Brežnev liiduvabariikide juhid läbi, et saada ülevaade eeldatavatest põllumajanduse saakidest. Käbini nime taha on kõne järel märgitud: vili kehvem, kartul parem.
Käbin suutis need rünnakud veel tõrjuda ja olukorra Kremlis enda kasuks pöörata, kuid EKP võimuladviku sisene opositsioon tema vastu tugevnes. Parteijuhi kohale pretendeeris endiselt tugeva Moskva seljatagusega Artur Vader, kes 1977. aasta juunis kohtus ka muuseas Brežnevi endaga. Käbini kandidaadiks oli endiselt Väljas. Aga esile kerkis kolmaski võimupretendent – Karl Vaino, kes sai hästi läbi EKP Keskkomitee teise sekretäri Lebedeviga. Käbin püüab oma positsioone tugevdada uute inimeste (Bruno Saul, Arnold Rüütel jmt) toomisega võimuladvikusse, kuid need vangerdused teda enam ei päästnud. Tollase võimuvõitluse kulminatsioon saabus 1978. aastal, mil Käbini-vastased jõud kasutasid ära Vaderi surma. Moskva heakskiidul kutsus Lebedev kokku EKP KK büroo ning tegi seal ettepaneku suunata Käbin tööle Vaderist vabaks jäänud kohale – ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks. Käbini asemel soovitati aga esimeseks sekretäriks Karl Vainot. Eesti NSV juhtkonna vahetus vormistati 1978. aasta juuli lõpus toimunud EKP Keskkomitee pleenumil. Vainost sai Moskva käskude truu täitja ja uusvenestuse innukas elluviija.
Nii viidi seekordne paleepööre läbi väliselt rahulikult ning konfliktideta. Ühtlasi tähendas see ka põhimõttelist pööret liiduvabariigi sisepoliitilises elus. Käbin – kahtlemata tollase võimu ustav teener ja Nõukogude okupatsioonivõimu põlistaja – oli suutnud end Eesti oludega kohandada ning püüdis võimaluse korral arvestada kohalike huvidega ning Moskvas seista liiduvabariigi huvide eest. Ta oli 28 aastat parteijuhina võimul püsinud ja suutnud küllaltki edukalt laveerida erinevate grupeeringute vahel nii Moskvas kui ka Eestis. Ta oli suutnud muganduda nii Stalini, Hruštšovi kui ka Brežnevi valitsemisega. Selline ettevaatlik laveerimine oli kokkuvõttes Eestile pigem kasulik. Oma mahavõtmisega ta mõistagi rahul ei olnud, mis tuleb esile ka tema päevikukatketest. Muuseas ka see, et Vaino pidas temaga kaadriküsimustes nõu. 1978. aasta sündmuste taust vajabki kindlasti põhjalikumat uurimist, sest seni on seda eelkõige kaotajate silmade läbi kirjeldatud. Käbin püsis ülemnõukogu presiidiumi eesotsas kuni 1983. aastani, mil Vaino saavutas ta pensionile saatmise. Pensionipõlve veetis ta üsna eraklikult, lävides vaid väheste inimestega.
Kahjuks ei ole Eesti NSV tippvõimuritele meeldinud mälestusi kirjutada. Õigupoolest saame siin kõnelda eespool mainitud Arnold Veimeri mälestustest (mis 1977. aastal ilmusid ka eesti keeles) ning hilisemast perioodist Bruno Sauli, Tiit Kõuhkna ja veel mõne teise võimukandja raamatutest. See tippvõimurite tagasihoidlik mälestuste pagas on jätnud lähiajaloo huvilised ja uurijad ilma subjektiivsest, kuid vaieldamatult olulisest ning ajastu mõistmiseks vajalikust ajalooallikast. Nii on ka Käbini poolelijäänud mälestuste avaldamine kindlasti õigustatud ja ärgitab ehk senisest rohkem ka tervikuna tema valitsemisaega uurima.
Tõnu Tannberg
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
