Igavesti vaid sinu. Louise O’Neill

      „Alguses lõi Mees

       uued naised, eevad.”*

       * „Sobiliku naiskäitumise reeglite audiojuhend”, Algisa.

      1. peatükk

      September

      Kümme kuud Tseremooniani

      Siivsad küsivad minult pidevalt, miks ma magada ei saa. Mulle antakse SügavUne lubatud maksimumannust, ütlevad nad, silmad kahtlustavalt vidukil.

      „Kas sa võtad seda nii, nagu ette nähtud, freida?”

      „Kas sa võtad seda ainult ise, freida?”

      Jah. Jah. Kas ma saaksin nüüd veel? Palun?

      Rohkem ei saa seda sulle välja kirjutada. Vähemalt mitte turvaliselt, ütlevad nad. Nad hoiatavad lihasespasmide eest. Sisemiste verejooksude eest. Elutähtsate organite kahjustamise eest.

      Aga peeglis ma neid „elutähtsaid organeid” ei näe. Ma näen ainult tumedaid sõõre silmade all, hallikat kahvatust, mis tuhakihina mu nägu katab. Tõendeid liiga sagedaste ööde kohta, mis ma olen veetnud madratsit lohku kaevates, keerutades ja räheldes, igatsedes liituda õdede täiuslikult sünkroonitud hingamisega. Ma kuulen neid ka praegu, nad ahmivad aplalt kopsudesse kunstlikku soojust, teadmata, et mina leban oma asemel, surisedes nagu ühendamata kaabel.

       Ma olen tubli tüdruk. Ma olen ilus. Ma olen alati muretu.

      Robotlik hääl voolab seintelt alla ja roomab mööda põrandat, otsides vastuvõtlikku kõrva. Ja meie, eevad, oleme magades vastuvõtlikumad. Me oleme nagu käsnad, mis imavad endasse ilu, muutudes magades aina kenamaks. Aina väärtuslikumaks.

      Välja arvatud mina.

      Ma leban ööde kaupa ärkvel, ja miski peale Sõnumite ei katkesta mu mõtete virvarri. Siivas-ruth ütleb, et liigne mõtlemine röövib ilu. Ükski mees ei taha endale kaaslast, kes liiga palju mõtleb. Ma küll püüan end paremini vaos hoida. Ma püüan oma meele olematuks vormida. Aga kui magamisruumidesse saabub öö, ärkavad deemonid ellu ning nende silmad välguvad valgelt pimeduses, kui nad otsivad midagi, millest toituda.

       Ma olen tubli tüdruk. Ma olen veetlev. Ma olen alati meeldiv.

      Asi on palavuses, ma tean, et on. Öösiti lastakse kuuma õhku, et meie poore mürkainetest puhastada; see rullub lainetena läbi ühika ja koguneb mu nahale. SügavUnel õnnestub vaid veidikeseks leevendada tuld mu kopsudes, enne kui ma auru kuristades ärkvele ehmun. Ma pilgutan silmi ja näib, et minu boks võbeleb summutatud valguses. Kitsas lumivalgete linadega kaetud voodi. Selle kõrval kössitab kapike, millelt musta värvi ribadena maha koorub. Mu ruum näeb välja nagu väike peeglitest maja, mille kõiki pindu katab klaas.

      Ja seal ma olengi. Ja seal. Ja seal. Ma olen nende seinte vahel vangis.

      Vaatan peegliga kaetud laest, kuidas ma keha meritähena välja sirutan, põlvi higiste linade vahelt välja kõverdades. Mu käed põrkuvad vastu pea taha jäävat jahedat peegelseina, must siidist öösärk on keerdunud ümber talje. Pööran end paremale küljele, laup surutud vastu veel ühte peegelseina, raske ohe muudab klaaspinna uduseks. Vean sõrmedega üle kõrgete põsesarnade ja jälgin, kuidas ma oma mandlikujuliste silmade ümber sõõre joonistan. Mu nahk tundub olevat õhuke nagu paber, mis justkui lahustuks aegamisi mu luudesse.

      Enne meid loendati uinumiseks lambaid. Enne meid oli lambaid, keda loendada.

      Ma koban padja all ePadi järele, pihk tajub kandilisi seadme nurki, mis sisendavad rahu ja kindlust. Uuendan oma MyFace’i olekut, sosistades ekraanile: „Ma ei saa jälle und. Kas keegi on veel üleval?” Mind läbib rahuloluvärin, kui videopilt üles laadib, justkui see tõestaks mingil moel, et ma olen tõeline. Ma olen olemas.

      „Freida?”

      Kas ma näen jälle temast und?

      Ta on nagu ilmutus, kes seisab koridori ja minu boksi vahele jäävas võlvitud ukseavas, maani ulatuv roosa hommikumantel varjudes kumamas. Oodates, et ma midagi ütleksin, kallutab ta pead ja viib keharaskuse ühelt jalalt teisele. Ma noogutan ning pinge ta näos annab järele, kui ta mu kitsasse voodisse hiilib, sättides oma keha minu oma järgi, nii et meie käed ja jalad sobituvad kokku nagu pusletükid. Me peegeldume kõikides peeglites, jagunedes paralleelseteks kujutisteks, mis korduvad laest seintele ja sealt tagasi kandudes, aina uuesti ja uuesti mitmekordistudes. Tema piimvalged jalad on minu omadega ühte põimunud, tema helevalged juuksed voolavad minu tumepruunidesse lainetesse.

       Isabel.

      „Ma kartsin, et sinu asemel ilmub mõni siivas.”

      „Vabandust.”

      „Kui ta meid Isolatsiooni rikkumiselt tabab, oleme omadega plindris.”

      „Ei ta taba.”

      „Ikkagi ...”

      „Täna ei ole siivas-ruthi valvekord,” vastab ta, lugedes mu mõtteid nagu alati.

      Me hingame ühes taktis. Ma panen pea tema õlale, tõmmates kopsudesse lavendlilõhna, loendades südametukseid. Ta pöörab end ja tõmbab käsivarre minu alt ära, nii et mu pea langeb niisketele voodilinadele. Ta nihkub vähehaaval kaugemale, minust eemale, kuni jääb voodi äärele kõlkuma, üks jalg maha toetumas.

      „Hea mõte. Siin on liiga palav, eks?” ütlen ma kähku.

      Ta tuli siia, üle nii pika aja, ütlen ma endale. Sa ei palunud tal tulla. Ta tuli ise.

      „Hmm.”

Скачать книгу