eemale, meie vahel haigutab taas tühjus.
Ma olen ilus. Ma olen tubli tüdruk. Ma kuulan alati sõna.
Sõnumid jätkuvad, nagu poleks midagi muutunud.
Koidik valgub aeglaselt lampidest välja, peletades mu unenäod eemale. Ma sirutan end välja, nii et mu kehast saab pinnalaotus, mis haarab enda alla kogu madratsi. Isabel on läinud.
Ma tõusen voodist püsti ja heidan juuksed seljale, et peegelseinalt oma nägu uurida. Ma teen seda igal hommikul, ja osa minust loodab, et öö jooksul on mind võluväel mõnda teise kehasse istutatud – isabeli omasse, või siis megani. Et ma ärkan ja olen hoopis tüünema jumega, kõhnem, teistsugune. Parem.
Minu voodi vastas asuval seinal on klaasi sisse süvistatud roosast plastist käejäljend. Ma vajutan oma käe sinna ning tunnen, kuidas soojus torgib peopesa, kuni klaasist pind aina õheneb. Surun end sellest läbi ja mu näole ilmub grimass, sest nüüd tundub mulle, et tuhanded kleepuvad kiud hakkavad kokkupuutel mu nahaga lahustuma. Olen ruumis, mille kõiki pindu, isegi põrandat, katavad peeglid. Ruumi teises otsas seisab kitsas terasest riietuskabiin, mille kohalt keerduvad lakke hallid kummivoolikud. Ma vajun kabiini kõrval seisvasse fuksiakarva tugitooli ja trummeldan sõrmedega oonüksimustriga marmorist tualettlaual. Peeglit ümbritsev korallikarva elektripirnide poolsõõr heidab mu näole roosakat kuma. Puudutan peeglit, mille pind hägustub algul piimjaks, siis matistub ja lõpuks muutub arvutiekraaniks, kus kuvatud pildil on kujutatud ostukotikoormat kandvat naist.
„Tere hommikust, freida!” ütleb Isikliku Stilisti Programm (ISP) sõnu hakkiva häälega. „Kuidas sa end täna tunned?”
„Närviliselt.”
„See on ju kooliaasta esimesel päeval tavaline,” ütleb hääl. „Kuidas sa soovid end täna paremaks muuta?”
„Täielik ümberdisainimine oleks tore,” pomisen mina huult närides, kuni näen peegelseinalt, kui inetu see välja näeb.
„Kuidas sa soovid end täna paremaks muuta?” Mitte ükski ISP ei mõista sarkasmi.
„Ehk midagi valget? Näita Moekanalit. Mul on pärast koolivaheaega inspiratsiooni vaja.”
Ekraanile ilmub moelava, kesk musta tühjust õhus rippuv pikk puidust poodium, mida mööda traavib terve rodu modelle. Nad ongi peamiselt selleks otstarbeks disainitud, tootmisliinilt tuleb neid kõhetute kehade ja ilmetute nägudega isendeid sadade kaupa.
Valge sobib minu nahatooniga hästi. Kujutlen vaimusilmas meganit milleski sarnases, tema jume ju muutub nagu hapnev piim, ja ma tunnen julma kahjurõõmu.
„Oota. See on väga hea.” Minu Häälkäsu peale peatub ekraanipilt modellil, kes kannab valget läbikumavat ümara kaeluse ja lühikeste varrukatega pluusi, mida kaunistavad aplikatsioontehnikas siidlilled, ning valget põlvini ulatuvate volangidega pitsseelikut.
„Kas see sobiks?”
„Jah,” nõustub ISP. „Tellin kohe rõivalaost vastavad tooted. Astu riietuskabiini.”
Ekraan muutub hetkega uuesti peegliks. S41 Heleda Jääšoksi tooni juuksed. Nr 66 Chindia-kollased silmad. See olen mina. Seda inimesed näevad, kui nad mind vaatavad. Ma poen öösärgist välja ja viskan selle tualettlauaalusest seina sisse ehitatud luugist sisse. Kabiin avaneb, piiksudes valjult, kuni olen sisse astunud, ja terasest lõks minu ümber apla suuna sulgub.
„Sa oled kaalus juurde võtnud.” See hääl täidab kogu kabiini. „Sa kaalud nüüd 54 kilo. Ma soovitan sinu iganädalases raportis, et tarbiksid rohkem kaloriblokaatoreid seni, kuni su kaal jääb 52 ja 53,5 kilo vahele püsima.”
„Kas ma pean tõesti neid rohkem võtma?” Ma vihkan kaloriblokaatoreid, mis panevad mind alati kõhuvaludes väänlema. Aga küllap peaksin olema tänulik, et need on nüüd paremad kui algusaegadel, mil põhjustasid isegi käärsoole lõhkemist. „See on piinlik.”
„Sa oled ainuke inimene, kes teab, milliseid medikamente sulle on määratud.”
Ma turtsatan selle peale ebaviisakalt. Teoorias on meile määratud rohud tõesti isiklik info, aga Koolis ei jää miski kauaks nii. Hommikusöögi ajaks teavad minu õed, et ma olen nõrk, et ma olen ablas, et ma ei suuda end talitseda. Aga ma ise arvasin, et olin eelmisel nädalal tubli tüdruk.
Laserid ärkavad ellu, kraapides kabiini terasseinu, ning laest langeb alla infrapunavõru, mis mind mööda mu keha allapoole nihkudes kõditab. Seejärel hingab kabiin sisse, tekitades pahiseva õhuvoo, mis imab endasse kogu mustuse ja pumpab selle Maa-alusesse, kus see hävitatakse. Laserkiired ilmuvad taas esile, piserdavad mu alasti ihule jumestust ja tõmbavad mu juuksed õrnalt kuklale krunni. Me tohime seda masinat kasutada ainult kaks korda päevas, hommikul ja enne uinumist. See on liiga kallis, ütleb siivas-ruth, nii et päeva jooksul peame oma hügieeni ja meigi eest ise hoolt kandma. Paari minuti pärast sülitatakse mind välja, tänased rõivad ja nendega sobivad aksessuaarid on juba seinaäärse lahtise luugi juures ootel. Ma haaran need sülle ja portaal kaob sedamaid.
„See näeb välja teistsugune kui modelli seljas.” Ma venitan luitunud pluusi, lillkaunistused vajuvad mu sõrmede all kortsu.
„See on lähim vaste, mille ma Kooli rõivalaost leidsin.”
Tagasi oma boksis, uurin ma peegelseinte abil iga nurga alt oma keha, vastikustunne kurgus.
„Lähme.”
Uksel seisab freja, rangluud teravalt esil, seljas beež heegeldatud pluus ja kanaarikollane seelik.
„Ma olen valmis,” ütlen mina, torkan jalad lahtise kannaga kunst-ussinahast kingadesse ning teistega liitudes kiirendan sammu, et eespool kõndivale dariale järele jõuda.
Ühikas täitub kolmekümne paari kõrgete kontsade klõbinaga musta-valgeruudulistel põrandaplaatidel. Me marsime koos vaikides, samamoodi nagu igal hommikul.
Ühika peasissekäigu ette on uue kooliaasta alguse puhul püstitatud eraldiseisev fotokabiin. Daria tõmbab logiseva liugukse lahti, tema iirisekarva juuksed on oskuslikult sasitud, indigosinised silmad rõõmust säramas. Mille üle ta rõõmustab? Kas tema foto tuli täiuslik? Kas parem, kui tuleb minu oma?
„Freida.”
Freja suskab mind oma kondiste sõrmedega alaselga ja ma koperdan tühja fotokabiini, libistades ukse enda järel kinni.
1. Pööra end poolküljetsi kaamera poole, üks jalg teise ees.
2. Toetu tagumisele jalale.
3. Aseta vasak käsi puusale.
4. Naerata säravalt.
Välklamp sähvatab ning minust tehtud foto on hetkega üles laaditud Kooli veebilehele, kus Euroopa-Tsooni Pärijad hakkavad seda hindama ja mille põhjal määratakse minu kooliaasta alguse edetabelikoht. Ma jään pimedusse. Peaksin juba lahkuma, kuid hetkeks tekib soov siia jäädagi. Tahan peitu pugeda, varjudesse põimuda ja nähtamatuks muutuda, nii et mitte keegi mind enam vaadata ei saaks.
Ma loodan, et foto sai täiuslik.
2. peatükk
„Meie
