sellele eelnenud aastatel – toimub enamik meie tundidest suures, üleni mustaks värvitud ruumis, mille rakenduseta aknad on mustade puitpaneelidega kinni löödud. Ruumi eesotsas paiknev sein on põrandast laeni kaetud peegelklaasiga. Selle ääres asub siivsa laud, mis on päevinäinud tammepuidust, tuhmunud messingist nuppudega, kummalgi küljel kõrge klaaskast. Ruumi keskossa on tihedalt lükitud pingiread ja peegelplaadiga kirjutuslauad, nende vahel kulgeb kulunud musta vaibaga kaetud kitsas trepp. Suvevaheaeg tundub juba kauge unenäona.
„Freida! Sa näed imeline välja!” piiksatab cara, ja tema tumeblondid juuksed lehvivad näo ümber, kui ta mind kallistama tõttab. Freja, kes asjatult samasugust komplimenti ootab, kõhkleb hetke, kuid siis naeratab mulle ülepingutatud innukusega ja ütleb: „Täiega.”
„Oh ei, mis te nüüd,” vastan ma automaatselt. Viskame käekotid ruumi tagumises otsas asuvale laiale aknalauale, siis ronime sinna ka ise järele – see on ideaalne koht, kust kõiki teisi sisseastujaid jälgida.
„Ärge nüüd jokutage,” hüüab cara lustlikult, pühkides oma ruuduliselt puuvillaselt pluusilt ja kitsastelt lumipesu-teksastelt ebemeid, samal ajal kui meie frejaga kontsadega jändame. Kui oleme end istuma sättinud, võtab freja käekotist taskupeegli ja uurib nägu, justkui pelgaks, et see on vahepeal haihtunud. Peeglit ohkega kinni klõpsates naaldub ta puitpaneelile ning häälitseb halvakspanevalt, kui klassi astub heidi, kelle kirsipunane kukla tagant kinnisõlmitav kleit on eest nabani avatud. Heidi pea jõnksatab meie poole. Pärast kuutteist aastat Koolis on meil kõigil hinnangute tabamiseks arenenud kuues meel.
„Freida, sa näed suurepärane välja.” Daria on kohale hõljunud, et meie seltsi tulla, ta silmad libisevad üle minu keha.
„Täiega,” ütleb freja, kõlades nüüd, kui tal on olnud aega valmistuda, palju veenvamalt. „Nii ilus seelik!” Ma langetan naeratades pea. „Kas isabel valis selle sulle välja?” jätkab ta armsalt ja mu naeratus tardub. „Tal on nii hea maitse.”
„Kus ta üldse on?” küsib cara oma pakse kulme kokku tõmmates. Nad on seda minult viimase kahe kuu jooksul iga päev küsinud. „Tema VideoChat on terve suve kinni olnud.”
„Ta ei tunne end hästi,” vastan ma taas kord. Ma ei taha tunnistada, et tean sama vähe kui nemad.
Ruumi tuleb rahvast aina juurde. Gisele siseneb tähtsalt, seljas meresinine voltidega pluus ja valged liibuvad teksased, puusade õõtsudes läheneb ta meile ja haagib käsivarre daria oma külge. Kaksikud jessie ja liz tulevad tema järel, teineteise täpsed koopiad ühesugustes türkiissinistes kombinesoonides, liikudes nii, nagu kuuluksid nende jäsemed ühe keha külge. Kuldblondid juuksed raamistavad südamekujulisi nägusid, vesisinised silmad vaatavad meid tühja pilguga.
„Kus isabel on?” küsib gisele kohe, hakates mulle juba närvidele käima. Tema nahk näeb veatu välja. Ilmselgelt on ta oma allergilisest reaktsioonist täielikult paranenud.
„Tema uks oli täna hommikul ikka veel kinni,” ütleb jessie. „Ja lukus. Ma kontrollisin.”
„Oled kindel?” ahmib liz õhku, tehes näo, nagu ta veel ei teaks seda. Kui jessie kontrollis, kas uks on lukus, oli liz koos temaga, samuti seda kontrollimas. „Meie uksed pole kunagi lukus.”
„Imelik,” ütlevad nad korraga, nagu me ülejäänud ei oleks pärast kuutteist aastat Koolis selle tõsiasja peale tulnudki.
„Ta pole Toitumiskeskuses käinud,” ütleb freja. Ta on nüüd juba paar kuud iga toidukorra ajal selle ülekohtu pärast kaevelnud.
„Ma pole teda ka spordisaalis näinud,” käib gisele välja, pannes käe oma heas toonuses kõhule. Freja, kes teda pingsalt jälgib, veab ninaga ja tõmbab õlad rinnale lähemale, et tema üliterav rangluu veel rohkem esile tungiks. „Ja ma olen palju spordisaalis käinud.”
„Megan tuli,” sekkub daria, libistades sõrmedega läbi valgendatud lühikeste teksaste alläärtes olevate narmaste ja sikutades neid oma päevitunud lihaselistel reitel allapoole. „Megan! Siia!” Ta kutsub megani käeviipega meie juurde. „Vot tema näeb vapustav välja.”
Ma vaatan talle teravalt otsa. Kas see peaks tähendama, et mina ei näe?
„Megan, sa oled nii ilus!” ütleb daria, kui megan kaksikutele õhusuudlusi saadab, suuga valjult matsutades, värvitud punased huuled nende nahast vaid mõne sentimeetri kaugusel. „Ilus,” pomisen mina, lootes, et see osutub valeks. Tema täiuslikku keha katab õhuke mererohelise siidi kiht, ühte õlga paljastav maani tooga. 3.0 pruunikasmustad juuksed on seatud pealaele keerdus palmikutesse, nr 214 arseenrohelised silmad söövitatud tema helendavalt kahvatu naha sisse. Ta on täiuslik.
„Kas siin jätkub veel ühele ruumi?” Ta osutab meile, kes me aknalaual istume, ja naeratab jälle, jälgides valvsalt, kui cara, freja ja mina sõnagi lausumata üksteisele väljakutsuvalt otsa vaatame. Freja, kes meist kolmest paikneb edetabelis kõige madalamal, hüppab lõpuks maha, väites, et „on seal istumisest juba nagunii tüdinenud”. Megan annab käega märku, et me ruumi teeksime, ning cara ja mina nihkumegi teineteisest eemale. Ta hüppab üles nii lihtsalt, nagu kannaks dresse, ja istub meie vahele.
„Freida!” Tema karjatus läbistab jutuvada, pannes klassi teises otsas pead pöörduma. „Vaata, kui tõmmu sa minuga võrreldes oled!” Ta haarab mu käsivarre ja surub selle enda oma vastu. „Kas ta pole tõmmu?”
„Jah, aga sinu nahk on ilus, megan,” ütlevad kaksikud nagu kokkulepitult.
Ma tõmban oma käe tagasi ja surun selle vastu rinda, naeratades, et näidata, kui vähe see mulle korda läheb.
„Ja nii sile,” ütleb cara oma särgivarrukat võrdluseks üles kerides.
„Peabki olema. Siivas-hope tegi mulle eile Iluteraapias kogu keha vahatamise.” Üle tema näo libiseb vari. „Ma ei saa aru, miks meil ei võiks olla laserhooldust nagu Ameerikate eevadel.”
„Või, mis veel parem, miks meid ei disainita täielikult ilma kehakarvadeta nagu Hiina-India-Tsoonis,” ütleb daria, näperdades auku oma mustas krepist lühikesevarrukalises pluusis.
„Hmm, jaa,” vastab megan ning tema pilk uitab liu poole, kes istub koos christyga ruumi teises otsas. „Küllap on Hiinast ja Indiast siiski ka midagi head pärit.”
„See oli seda väärt. Sa näed suurepärane välja,” ütleb cara ning megan kallutab pead, võttes komplimendi enesestmõistetavana vastu.
„Kus isabel on?” Paistab, et meie arvamusest ei piisa. Ta peab end eevaga nr 1 võrdlema, nägema, kas ta küündib temani. „Miks teda jälle hommikusöögil ei olnud?”
„Ma ütlesin seda sulle just täna hommikul.” Ja eelmisel hommikul, ja ka sellele eelnenud hommikul. „Ta on haige.” Aga megan ei kuulagi mind, ta vaatab klassiruumi toovat ust.
„Haige?” kordab ta rõõmsalt, ning ma järgin tema pilku ja mu süda muutub raskeks, kui taipan, mis talle nii suurt rõõmu valmistab. Kõrge vöökohaga alt laienevatesse teksastesse topitud halvasti istuv triibuline T-särk vaid rõhutab isabeli kaalutõusu, tema tokerdunud juuksed on seotud kõrgesse hobusesabasse, meikimata näo eest ära. Ta astub aeglaselt klassi keskel asuvatest trepiastmetest üles, justkui veaksid lisakilod teda maapinna poole. Pead pöörduvad teda vaatama, jälgides, kuidas ta istub vasaku poole viimasesse ritta, meist ülejäänuist võimalikult kaugele.
„Tema
