nasaalseks. Kahjuks läheb megan tihti närvi. Peamiselt söögiaegadel. Minu arvates peab ta vajadust toidu järele oma ainsaks puuduseks.
„Mul on munakatest kõrini. Need on rõvedad. Miks siin mingit muud väikese süsivesikusisaldusega toitu ei pakuta?” õiendab ta toiduletiga, justkui võiks see talle vastata. Liz ja jessie pomisevad midagi takka kiites ega tee väljagi nende taga sabas seisvatest näljastest tüdrukutest, kes toitu ootavad.
„Mul on kõht nii tühi,” sosistab üks tilluke tüdruk minu taga oma sõbrale. Ta on umbes saja kahekümne sentimeetri pikkune, tema taljeni ulatuvad iirisekarva juuksed on tumepunase paelaga hoolikalt kuklale kokku seotud ning tumepunase ja mereväesinise triibulisest polokleidist turritavad välja kondised õlad.
„Vabandust, kas sa ütlesid midagi?” Megan keerab kanna pealt ringi ja toetab käed põlvedele, kummardudes, kuni tema silmad on noorema tüdruku omadega samal kõrgusel. „Mis su nimi ka on?”
„L-l-lena-rose,” kogeleb tüdruk, käed hirmust värisemas.
„Kas sul on midagi öelda, l-l-lena-rose?”
Lena-rose’i pea jõnksatab vasakule ja paremale. Tema sõber on talle külje pööranud ja põrnitseb maha, varem kõlanud jalgade sahin ja pahurad ohked vakatavad. Viivitust on märgatud. Siivas-ruth tabab lennult väikseimagi tülialge, tema paljaksaetud pea teeb õlgade kohal peaaegu täisringe. Sööstes Toitumiskeskuse sümmeetriliselt paigutatud laudade vahelt läbi, laskub ta raisakotkana meie juurde, ja tema kummitallaga kingad ei tee plaaditud põrandal vähimatki häält. Äkitselt on mul hädasti vaja kotist digifotokas üles leida. Pole kuigi tõenäoline, et ta suudab meid kiviks muuta, aga päriselt ma seda ei välistaks.
„Kas sul on mingi mure, nr 767?”
„Ei ole, siivas-ruth,” ütleb megan, tõmmates selja nõgusaks, nii et õlapaelteta minikleit ronib mööda tema nõtkeid jalgu ülespoole. Ta laseb oma lahtistel mustadel lokkidel peibutavalt üle ühe õla voogata. „Mitte mingit muret. Väike lena küsis minu käest lihtsalt mingite Kooli reeglite kohta. Ma vaatasin, et ta neist ikka õigesti aru saaks.”
Käega üle oma koljuluude libistades noogutab siivas-ruth napilt ning naaseb siis Toitumiskeskuse tagumises osas paikneva järelevalvelaua juurde. Megan, kes on järgmisel hetkel väriseva lena-rose’i juba unustanud, võtab siivas-anne’ilt oma ravimid ja liigub edasi, lastes ka meil ülejäänutel puhveti Ole Parem aina kasvavas järjekorras lõpuks teenindatud saada. Kui saabub minu kord, heidan ma pilgu letile. See on jaotatud kolmeks osaks, neis kõigis on hulgem ühesuguseid hõbedasi tirinaid. Väikese süsivesikusisalduse sektsiooni kohal ripub pilt kuklist, mida läbib punane X, maitsva/tervisliku sektsiooni kohal kõrgub pilt puu- ja köögiviljakate püramiidist ning nullkalorisektsiooni kohal kaalu pilt. Ma haaran nullkaloritirina ja asetan selle oma saepuruplaadist kandikule, ilma et vaevuksin uurima, mis imeasjad selle kaane all peituvad. Paksu tüdruku puhveti poolt hõljuvad lõhnad panevad mul suu vett jooksma ning ma püüan mitte mõelda röstitud nupsusaiadele, millele on nõristatud siirupit, ega šokolaaditükikestega pannkookidele või ümaratele kohevatest valgetest kuklitest tehtud külluslikult maitsestatud sojaburgeritele. Ma pean sel nädalal tubli olema.
„Tere hommikust!” Siivas-anne tõstab oma apteekrilaualt korraks pilgu. Ta näeb välja samasugune nagu siivas-ruth, mõlemad on kaetud kõikekatva musta siivsarüüga.
„Mul on sinu tänahommikuse kaalumise Häälmärkmed.” Ta kobab sahtlis, otsides katseklaasi, millele on söövitatud minu foto. „Ma sain korralduse suurendada sinu Ilutablettide annust. Loodetavasti parandab lisakollageen natuke seda kahju, mille on tekitanud sinu jätkuv resistentsus SügavUne vastu.” Ta vaatab mulle altkulmu otsa, justkui suunaksin ma meelega oma ainevahetust ravimitega valesti ümber käima. „Tavalised VitC, tsink, magneesium, aaloe, linaõli, klorofüll, Q10, MultiOmegad, Lipoic, Carnosine, Acetyl-L-Carnitine Arginate, COX-2 ja 5-LOX ja DHEA.” Ta madaldab häält. „Ja muidugi on siin ka sinu naispahade päevade vastased rohud.”
Ta vuristab selle ettekande maha igal hommikul. Ma arvan, et ta tunneb end seeläbi tähtsana, kuigi me kõik teame, et ta on pelgalt üleskiidetud ravimikapp, kes täidab lihtsalt kõiki korraldusi, mida Euroopa-Tsooni Arstid talle annavad.
„Kas isabel on oma rohtudel juba järel käinud?” küsin ma. „Teda polnud hommikul spordisaalis ja ma lihtsalt mõtlesin, kas ...”
Ta torkab ravimitega katseklaasi mulle pihku ja annab käega märku, et ma edasi läheksin. Kui siivas-ruth teeb meil vahet disainimisnumbrite põhjal, siis siivas-anne eristab meid ravimiretseptide järgi. Ta võiks nimetada täpse kuupäeva ja kellaaja, millal mul hakkas esimene needus, aga ma kahtlen, kas ta niisama mu nime mäletab.
Toitumiskeskus tundub avarduvat, kui ma ringi pööran, et isabeli otsida; peegliga kaetud seintesse ja lakke peidetud sadadest elektripirnidest langevad valguskiired. Ridade kaupa peegelpinnaga laudu, mille taga istuvad ilma näota tüdrukud. Kus ta on? Me ju leppisime kokku, et istume koos. Kuigi ma ei saa aru, miks ma seda tegin; veel üks ebamugav eine taluda, iga väljaütlemata sõna kui järjekordne telliskivi meie vahele kerkivas müüris.
„Freida! Siia!”
„Tšau, tüdrukud,” ütlen ma, tundes kergendust, et keegi peab mind sõbraks, et ma ei paistagi täieliku erakuna.
Ebapüha kolmainsus, hoolikalt sasitud juuste ja pruntis huultega, on oma tavalisel kohal toiduleti ääres, kust megan saab meie toidueelistusi jälgida ning märgata, kes on hea tüdruk ja kes halb tüdruk. Ta võtab oma eeva nr 1 rolli väga tõsiselt.
„Kui erakordne riietus, freida,” ütleb megan ja tema pilk rändab mööda mind pealaest jalataldadeni, mina aga võitlen sooviga oma rõivaid kohendada, juuksed maha lõigata, küsida, kas ma võiksin esitada avalduse täielikuks ümberdisainimiseks.
„Ee, aitäh! Mulle meeldib sinu oma ka! Must sobib sulle!”
„See on mereväesinine.” Ta kergitab minu innukuse peale kulmu ja mu kõrvalestad hakkavad kuumama.
„Kas sa tahaksid meie juurde istuda?” küsivad kooris liz ja jezzie, kes kannavad täna ühesuguseid türkiissiniseid liibuva ülaosaga lühikesi kleite, mille laiad metalsed paelad suruvad õlgadesse vaod; kaksikute juuksed voogavad lahtiste lainetena.
„Ma väga tahaksin, aga ma lubasin isabelile, et söön koos temaga.” Kaksikud kaotavad kohe huvi ning hakkavad mustikatega kaetud pudru sisse lusikaga ringe vedama. „Aga äkki me mõlemad võime hoopis teiega liituda?”
„Isabel?” lausub megan aeglaselt ja kallutab pea ühele küljele. Ta on lähedalt vaadates veel kaunim, ja kaksikute ilmetu ilu rõhutab tema sünget väljanägemist.
„Jah. Isabel,” kordan mina, neelatades kaks korda juhuks, kui liigne sülg peaks mind puterdama ajama.
„Kas see pole mitte isabel seal Paksu tüdruku puhveti juures?”
Ja see ongi tema. Riietatud lohvakasse dressipluusi ja hallidesse retuusidesse, on ta seal ainus, kuumletist kerkiv aur tiirutab ta näo ümber, hägustades näojooni. Ta näib mitte märkavat, kuidas puhveti Ole Parem sabas seisvad tüdrukud talle varjamatult näpuga osutavad, ning laadib oma kandikule praetud kanakat ja nuudleid, nisujahukukleid, suppi ja pastat. Ta valab endale hõbedasest joogikraanist kuuma šoksi ning kuhjab sellele vahukoort, puistates kõige peale veel heldelt šoksihelbeid, kuni ta oma lookas kandiku all nõtkuma hakkab. Ma pööran pea ära, teades, et ta läheb tagasi siivas-anne’i laua juurde ipecaci siirupi portsu järele, ja ma ei taha seda näha. Ma võtan
