sügav mõte. Ta läks sooritama gastronoomilist toimingut, et end leida, maandada päeva stressi, unustada aruandluse numbrid ja viimased pingutused finantsteenistuse ümberkorraldamisel. Jean Maltard oli võtnud juhtimise üle. Daniel, kes jäi direktori asetäitjaks, arvas, et sellest ei tule midagi head. Ei firmale ega temale endale. Üle bulvari minnes otsustas ta selle kõik peast välja visata. Kohe, kui ta lükkas lahti restorani raske ukse, polnud enam olemas Jean Maltard’i ega SOGETEC-i kaustu, kuluaruandeid ega käibemaksu. Olid vaid mereandide vaagen ja tema.
Valge põllega kelner juhatas ta mööda laudade reast, kus istusid paarid, perekonnad ja turistid, kes rääkisid naeratades või noogutasid päid, endal suud täis. Tal oli aega tähele panna, et taldrikutel olid mereannid, antrekoodid keedukartulitega, veisefilee Béarni kastmega. Kui ta sisse astus, oli administraator, munakujulise figuuri ja peente vuntsidega mees küsinud, kas ta on laua reserveerinud. Hetkeks tundus Danielile, et ta õhtu kukub läbi.
„Mul polnud aega,“ vastas ta ükskõikselt.
Administraator kergitas vasakut kulmu, kui uuris tähelepanelikult selle õhtu broneeringute lehte. Noor blondiin astus ligi.
„Kaheteistkümnes öeldi poole tunni eest ära,“ näitas ta üht rida lehel.
„Ja miks keegi mulle seda ei öelnud?“ oli administraator puudutatud.
„Ma arvasin, et Françoise ütles,“ vastas blondiin eemaldudes.
Administraator sulges hetkeks silmad ja tõmbas suu kriipsuks, nagu võtaks kokku viimase jõu, et mitte lasta vallanduda vihal küündimatu personali vastu.
„Teid juhatatakse kohe laua juurde, härra,“ ütles ta Danielile ja tegi lõuaga liigutuse kelneri suunas, kes kohe lähemale astus.
Restoranides on alati lumivalged, lausa sinakad linad, mis pimestavad silmi nagu lumi suusamägedes. Klaasid ja söögiriistad sõna otseses mõttes sädelevad. Danieli jaoks oli see suurte restoranide laudade eriline sära luksuse sümbol. Kelner tuli menüü ja joogikaardiga. Daniel avas punasest kunstnahast kaaned ja asus lugema. Hinnad ületasid kaugelt selle, mida ta oli oodanud, aga ta jättis selle pisiasja kõrvale. Kalligraafiline Plateau Royal de fruits de mer seisis lehekülje keskel: peened pangaaustrid, Bretagne’i õõnes- ja lameaustrid, pool krabi, merikarbid, merivähid, Norra salehomaarid, tõrikodalased, Põhjamere garneelid, kukk-karbid, veenuskarbid, mandelkarbid, meriteod. Daniel võttis veinikaardi ja otsis Pouilly-Fuisséd või Pouilly-Fuméd. Ka joogid olid kallimad, kui ta oli arvestanud. Daniel tellis mereannivaagna ja pool pudelit Pouilly-Fuisséd.
„Mul on kahju, aga me toome vaid terve pudeli,“ ütles kelner.
Daniel ei tahtnud näida koonerina.
„Pudel on väga hea,“ ütles ta veinikaarti sulgedes.
Ümberringi istusid peamiselt paarid. Meeste seltskonnad koosnesid hallides ülikondades lipsustatud härradest nagu temagi, ainult et nende riided olid ilmselt ostetud esinduslikest poodidest. Võib-olla isegi lastud õmmelda. Neli veidi kaugemal istuvat viiekümnendates aastates meest näisid tähistavat raske tööpäeva lõppu ja õnnestunud lepingu allkirjastamist. Nad jõid väikeste lonksudega kindlasti väga hinnalist veini. Kõigi nägudelt paistis elus edasi jõudnud mehe rahulolev ja enesekindel naeratus. Ühes suurte peeglite all olevas lauas kuulas elegantne, punase kleidiga brünett naine, mida räägib mees, kellest Daniel nägi vaid selga ja halle juukseid. Daam kuulas teda hajameelselt ja tema pilk rändas mööda saali, enne kui jälle vestluskaaslasele langes. Ta ilmselt igavles. Sommeljee asetas Danieli kõrvale kõrge jalaga hõbedase nõu, milles ujus jäätükkide keskel Pouilly pudel. Ta võttis punnivinna ja sooritas pudeliavamise rituaali, unustamata nuusutada äravõetud korki. Daniel võttis proovilonksu, vein tundus olevat hea. Ta ei kuulunud nende haritud asjatundjate sekka, kes eristavad iga viinamarjasaagi nüansse ja väljendavad seda peenete terminitega. Nagu ametile kohane, ootas sommeljee ebamääraselt üleoleval ilmel kliendi heakskiitu. Daniel noogutas kergelt, olles kindel, et nii jätab ta Bourgogne’i valgete veinide suure asjatundja mulje. Ühe suupoolega naeratades täitis sommeljee ta klaasi ja eemaldus. Mõne hetke pärast tuli kelner ja asetas laudlinale ümmarguse aluse, mis tähendas, et kohe saabuvad mereannid. Järgnes korv leibadega, kausike šalottsibulaäädikaga ja võitoos. Daniel määris leivatükile võid ja kastis selle serva äädikasse. Nii tegi ta alati, kui asus restoranis mereande sööma. Äädikamaitse loputas alla lonks külma veini. Ta ohkas rahulolevalt. Jah, ta oli ennast leidnud.
Saabusid mereannid, kõik liigid eraldi jäätükikestel. Ta võttis austri, siis samas serveeritud sidruniveerandiku ja vajutas seda kergelt, nii et mahlatilk langes õrnale membraanile, mis kohe kokku tõmbus. Süvenenud oma austri küütlevasse värvigammasse, ei märganud ta, millal kõrvallaud tühjaks jäi. Pead tõstes nägi ta, kuidas vuntsidega administraator naeratas uuele külastajale. Üks mees mässis lahti oma punase salli, võttis seljast palitu ja peast kaabu ning libistas end Danieli kõrvale diivanile.
„Kas soovite, et ma viin teie rõivad riidehoidu?“ küsis administraator.
„Pole vaja, las jäävad siia. Ma panen nad diivanile. Ega see teid ei sega, härra?“
„Ei,“ pomises Daniel vaevukuuldavalt. „Palun-palun,“ lisas ta veidi valjemini.
Tema kõrvale oli istunud François Mitterrand.
Kaks meest võtsid koha sisse riigipea vastas. Üks oli suur ja jässakas, prillid ninal ja juuksed lokkis, teine kõhnuke, lainena üle pea tagasi kammitud halli soenguga. Viimane naeratas Danielile heasoovlikult, millele Daniel püüdis vastata kogu sundimatusega, mis talle alles oli jäänud. Ta oli seda läbitungiva pilgu ja kokkusurutud huultega meest näinud. Nüüd tulid talle meelde ka mehe amet ja nimi, välisminister Roland Dumas. Ta oli oma koha kaheksa kuud tagasi pidanud loovutama kellelegi teisele pärast seda, kui sotsialistid kaotasid parlamendivalimised. „Ma söön õhtust Prantsusmaa presidendi kõrval,“ keerles Danieli peas, enne kui ta suutis seda äsja sündinud mõistusevastast fakti hakata reaalsuseks pidama. Pärast esimest austrit ei tundnud ta enam järgmiste maitset, sest kogu ta tähelepanu oli uuel naabril. Olukorra veidrus pani ta mõtlema, et kohe ta ärkab oma voodis ja päev pole veel alanud. Saali teiste õhtustajate pilgud suundusid aeg-ajalt teeseldud ükskõiksusega Danieli kõrvallauale. Teist austrit avades heitis Daniel vargsi pilgu vasakule. President oli prillid ette pannud ja luges menüüd. Danielil õnnestus oma silma võrkkestale püüda kuulus profiil, mis oli tuttav ajakirjapiltidelt ja televisioonist, eriti viie aasta jooksul 31. detsembril eetrisse läinud headest soovidest. Daniel võis nüüd seda profiili näha päriselt, lihas ja luus, nagu öeldakse. Kui ta sirutaks välja käe, saaks ta presidenti puudutada. Tuli kelner, president tellis tosina austreid ja lõhe. Priske mees tellis pasteedi puravikega ja verise liha, Roland Dumas palus endale sedasama, mis president, austreid ja lõhet. Mõne minuti pärast tuli sommeljee hõbenõuga kõrgel jalal, kus jälle suples jäätükkide keskel Pouilly-Fuissé. Ta avas osavasti pudeli ja valas lonksukese presidendi klaasi. François Mitterrand proovis seda ja noogutas vaevumärgatavalt peaga. Daniel valas endale terve klaasi ja jõi selle kahe lonksuga ära, enne kui võttis lusikatäie punast šalottsibulaäädikat ja valas austri peale.
„Ma ütlesin seda Helmut Kohlile eelmisel nädalal ...“ François Mitterrand’i hääl saatis Danieli maitseelamust ja talle tundus, et ta ei saa enam kunagi süüa austreid äädikaga ilma neid sõnu meenutamata: „Ma ütlesin seda Helmut Kohlile eelmisel nädalal.“
Kelner
