vaatab raadionägu.
Meenub aeg, ning ma tuletan endale meelde, et rong minu järel ei oota. Ma pole jätnud hüvasti, ent ei usu, et see midagi loeb. Kustutan tule ja lahkun majast, kontrollin kolm korda üle, kas välisuks on lukus, enne kui mööda kuuvalget aiateed edasi rühin.
On veel vara, aga ma jään hiljaks. Madeline on nüüdseks juba kontoris, kõik ajalehed peagi loetud, iga väärt lugu välja rebitud. Produtsendid kammivad leheribasid läbi, kuni kärgatab käsk hankida talle hommikuseks saateks parimad intervjuud. Taksod on teel, et võtta peale ja tuua kohale ülearu erutatud ning napi ettevalmistusega saatekülalisi. Iga hommik on erinev, ent ometi on neist saanud täielik rutiin. Sellest on möödas kuus kuud, kui ühinesin „Kohvihommiku“ meeskonnaga, ja asjad pole sujunud plaanipäraselt. Paljud inimesed arvavad, et mul on töö, millest enamik näeb vaid und, aga õudusuni on samuti uni.
Peatun põgusalt fuajees, et osta endale ja kolleegile kohvi, seejärel ronin kivitrepist üles viiendale korrusele. Ma ei kasuta lifte. Manan näole naeratuse, enne kui kontorisse astun, meenutan endale, et see on oskus, mis tuleb mul kõige paremini välja; sobituda inimestega enda ümber. Võin olla Sõber Amber või Abikaasa Amber, kuid nüüd on aeg olla „Kohvihommiku“ Amber. Võin mängida kõiki osi, mida elu on mulle ette söötnud, ma valdan kõiki vajalikke võtteid; olen harjutanud väga pikka aega.
Päike on vaevu tõusnud, ent nagu võis arvata, on väike, valdavalt naissoost seltskond juba kogunenud. Kolm värske näoga produtsenti, kofeiinist ja ambitsioonist energiat täis, istuvad kummargil oma laudade kohal. Raamatuvirnad, vanad käsikirjad ja tühjad kruusid ümberringi, tipivad nad süvenenult klahvistikul, justkui sõltuks sellest nende kasside elu. Kaugemas nurgas näen Madeline’i lambi kuma tema erakabinetis. Võtan laua taga istet ning lülitan arvuti sisse, vastan teiste saadetud soojadele naeratustele. Inimesed pole peeglid, nad ei näe sind nii, nagu sa ise end näed.
Sel aastal on Madeline’il olnud kolm isiklikku assistenti. Keegi ei püsi kuigi kaua, enne kui ta neist vabaneb. Mul pole tarvis erakabinetti ja ma ei vaja isiklikku assistenti, mulle meeldib istuda siin koos kõigi teistega. Koht minu kõrval on tühi. Ootamatult pole Jo’d ikka veel kohal ning ma muretsen, kas midagi on lahti. Heidan pilgu vabale kohvile, mis kipub jahtuma, siis veenan end viima selle Madeline’i kabinetti. Nimetan seda rahupakkumiseks.
Seisatan avatud uksel nagu vampiir, kes ootab kutset siseneda. Tema kabinet on naeruväärselt väike, sõna otseses mõttes nagu suuremat sorti seinakapp, sest ta keeldub ülejäänud meeskonnaga koos istumast. Raamitud fotod Madeline’ist koos kuulsustega täidavad tihedalt iga viimast kui tolli libaseinal ning laua vastas seisab väike auhinnariiul. Ta ei tõsta pilku. Ma vaatlen tema inetuid lühikesi juukseid. Tumedate traatide all annavad endast märku hallid juured. Tema lõualotid puhkavad üksteise otsas, sellal kui ülejäänud osa rullis kerest varjub õnneks tumedate kottis riiete alla. Laualamp särab vastu klaviatuurilt, mille kohal hõljuvad Madeline’i sõrmustatud käed. Tean, et ta näeb mind.
„Mõtlesin, et vahest kuluks teile ära,“ ütlen ma, pettunud sõnade lihtsusest, arvestades aega, mis mul nende leidmiseks läks.
„Pane lauale,“ vastab ta silmi ekraanilt tõstmata.
Oled teretulnud.
Pisike puhur undab nurgas ning kõrbelõhnaline soojus keerdub mu jalge ümber ülespoole, hoiab mind paigal. Leian end jõllitamas sünnimärki tema põsel. Mõnikord mu silmad teevad nii: keskenduvad inimeste vigadele, unustavad, et nood võivad näha mind märkamas asju, mida nad minult pigem ei ootaks.
„Oli teil tore nädalavahetus?“ võtan ma riski.
„Ma pole veel valmis inimestega suhtlema,“ ütleb ta. Jätan ta rahule.
Tagasi oma laua juures, sirvin läbi virna posti, mis on reedest saati laekunud: paar võika välimusega romaani, mida ma iial ei loe, mõni fännikiri ning kutse heategevusgalale, mis köidab tähelepanu. Rüüpan kohvi ja unistan, mida ma võiksin kanda ja keda kaasa võtta, kui läheksin. Peaksin tegema rohkem heategevustööd, tõepoolest, lihtsalt näib, et ei leia selleks kunagi aega. Madeline on Lapse Kriisiabi esindusnägu, nagu ka „Kohvihommiku“ hääl. Olen alati leidnud, et tema tihe side riigi suurima lastele suunatud heategevusega on pisut kummaline, arvestades tõsiasja, et ta vihkab lapsi ja et tal endal pole kunagi ühtki olnud. Ta pole isegi abielus olnud. Ta elab täiesti üksi, olemata iial üksildane.
Post viimaks sorteeritud, loen läbi infominutite märkmed tänahommikuse programmi kohta, sest alati on kasulik omada enne saadet veidi taustainfot. Ma ei suuda leida oma punast pastakat, nii suundun kirjatarvete kapi juurde.
Seda on värskelt täiendatud.
Heidan pilgu üle õla ja kohe tagasi korralikult virnastatud varudele. Kraban peoga märkmepaberit, siis kahman mõne punase pastaka ning topin taskusse. Võtan neid veel, kuni kõik on otsas ja karp tühi. Jätan teised värvid puutumata. Keegi ei tõsta pead, kui kõnnin tagasi oma laua juurde, nad ei näe, kuidas tühjendan taskud sahtlisse ja keeran selle lukku.
Just siis, kui hakkan muretsema, et mu ainus sõber siin ei ilmugi täna välja, jalutab Jo sisse ning naeratab mulle. Ta on riides nagu ikka, sinised denimi teksased ja valge topp, justkui ei suudaks ta üheksakümnendatest edasi liikuda. Saabastel, mida ta oma jutu järgi vihkab, on kontsad ära tallatud ja tema blondid kiharad on vihmast märjad. Ta võtab sisse koha minu oma kõrval, ülejäänud produtsentide vastas.
„Vabandust, et hilinesin,“ sosistab ta. Mitte keegi peale minu ei märkagi.
Viimasena saabub Matthew, programmi toimetaja. Selles pole midagi iseäralikku. Tema kitsad puuvillased püksid on õmblustest pingul, madal talje jätab ruumi paisunud pihale. Püksid on mehe pikkade jalgade jaoks pisut liiga lühikesed, paljastades värvikad sokid pruunide läikivate kingade kohal. Ta suundub joonelt oma korras laua juurde akna all, ilma et kedagi tervitaks. Miks juhib mees naiste meeskonda, kes toodab saadet naistele, käib üle minu mõistuse. Aga teisest küljest, Matthew riskis ja andis mulle selle töö, kui mu eelkäija äkitselt lahkus, nii et peaksin olema tänulik.
„Matthew, kas saad tulla minu kabinetti, nüüd kus sa kohal oled?“ hõikab Madeline üle toa.
„Ja ta arvas, et tema hommik ei saa enam hullemaks minna,“ sosistab Jo. „Kas pärast tööd ikka joome ühe klaasikese?“
Ma noogutan, tunnen kergendust, et ta ei kavatse kohe pärast saadet jälle kaduda.
Jälgime, kuidas Matthew kahmab oma märkmed ja kiirustab Madeline’i kabinetti, tema toretsev mantel jätkuvalt külgedel lehvimas, nagu sooviks see, et saaks lennata. Mõni aeg hiljem tormab mees välja, näost punane ja ähmi täis.
„Lähme parem stuudiosse,“ ütleb Jo, katkestades mu mõtted. See näib olevat hea plaan, seda enam, et oleme kümne minuti pärast eetris.
„Vaatan, kas Tema Majesteet on valmis,“ vastan, ise rahul, kui näen, et suutsin panna Jo naeratama. Taban Matthew’ pilgu, kui ta kõrges kaares kulmu minu poole tõstab. Ma poleks tohtinud seda valjusti välja öelda.
Kuna kell peagi kukub, liiguvad kõik oma kohtadele. Meie Madeline’iga suundume stuudiosse, võtame taas sisse harjumuspärase positsiooni pimendatud kesklaval. Meid jälgitakse läbi päratu suure klaasakna turvalisest galeriist nagu kaht väga erinevat looma, kes on eksikombel pistetud ühte ja samasse suletud ruumi. Jo koos ülejäänud produtsentidega istub galeriis. Ruum on kirev ja kärarikas, miljoni eri värvi nupu ja nupukesega, mis näivad tohutult keerukad selle kõrval, kui lihtsat asja me tegelikult ajame; me vestleme inimestega ning teeme
