leban üksikpalatis. Kujutlen end aheldatuna oma kliinilises kongis, kus aeg nõrgub pikkamisi mööda nelja seina alla, moodustab poriseid lompe, mis tasahaaval ülespoole kerkivad ja mu ära uputavad. Kuni selle ajani viibin lõputus tühjuses, milles illusioon on reaalsuse abikaasa. See on kõik, mida ma just praegu teen, ma olen ja ootan, mida, ma ei tea. Mind toodi tagasi oma masinavärki pigem elusolendi kui inimolendina. Väljaspool nähtamatuid seinu läheb elu edasi, aga mina olen liikumatu, kõnevõimetu ja jälgimise all.
Füüsiline valu on tõelisus ja nõuab, et seda tuntaks. Kaalun, kui tõsiselt ma vigastatud olen. Kruustange meenutav surve peas üha kasvab, taob südamelöökidega ühes rütmis. Hakkan hindama oma keha pealaest jalatallani, otsin tulutult selgust loovat diagnoosi. Mu suu on sunnitult lahti, tunnen huulte ja hammaste vahele kiilutud võõrkeha, mis surub keelele ja suundub kurgust alla. Mu keha näib veidralt võõrana, nagu võiks see kuuluda kellelegi teisele, aga kõik on olemas, kuni jalgade ja varvasteni välja. Tunnen kõiki kümmet ja see loob nii suure rahuldustunde. Olen tervenisti siin, kehas ja vaimus, on lihtsalt tarvis, et keegi mind uuesti sisse lülitaks.
Huvitav, kuidas ma välja näen, kas keegi on kamminud mul juukseid või pesnud nägu. Ma pole edev inimene, oleksin pigem kuuldav kui nähtav, eelistatult üldse märkamatu.
Ma pole midagi erilist, mitte nagu tema. Õieti olen pigem nagu vari. Väike tume laik.
Kuigi kardan, ütleb mingi ürgne vaist, et tulen sellest välja. Minuga saab kõik korda, sest peab saama. Ja on alati saanud.
Kuulen ust avanemas ning samme voodile lähenemas. Läbi looritatud vaatevälja näen enda kohal liikuvaid varje. Neid on kaks. Haistan odavat lõhnaõli ja juukselakki. Nad räägivad, aga ma ei saa sõnadest päris täpselt aru, veel mitte. See on lihtsalt müra, nagu ilma subtiitriteta välismaine film. Üks võtab lina alt mu vasaku käe. See on kummaline tunne, nagu lapsena, kui tegid, justkui oleksid jäsemed lõdvad. Võpatan sisemiselt, kui tunnen nahal tema näpuotsi. Mulle ei meeldi, kui võõrad mind puutuvad. Mulle üldse ei meeldi, kui mõni mind puudutab, isegi mitte tema, enam mitte.
Ta mähib midagi mu vasaku õlavarre ümber ja ma järeldan, et žguti, kuna see tõmbub mu ihul pingule. Ta asetab käe õrnalt tagasi ning jalutab teisele poole voodit. Teine õde, oletan, et just need nad on, seisab voodijalutsis. Kuulen paberi krabinat uudishimulike sõrmede vahel ja kujutan ette, et ta loeb seal romaani või mu haiglatoimikut. Helid muutuvad teravamaks.
„Viimane, kes on üle anda, siis võid minna. Mis temaga juhtus?“ küsib mulle lähemal olev naine.
„Tuli eile hilisõhtul sisse. Mingi õnnetus,“ vastab teine, kes rääkides liigub. „Laseks õige veidike päevavalgust sisse, vaatame, kas läheb pisut rõõmsamaks.“ Kuulen akna eest tõmmatavate kardinate tõrksalt kriipivat heli ja leian end varjundi võrra heledamas hämaruses. Siis, ilma hoiatuseta, torkab miski terav mulle käsivarde. See on ebamaine tunne ja ma tõmbun valust kokku. Tajun, kuidas midagi jahedat voolab naha alla, imbub ihusse, kuni saab osaks minust. Nende hääled toovad mu tagasi.
„Kas lähisugulasele on helistatud?“ küsib vanema häälega õde.
„Abikaasale. Prooviti mitu korda, otse kõneposti,“ vastab teine. „Oleks arvanud, et mees märkab, kui naine on esimesel jõulupühal kadunud.“
Esimene jõulupüha.
Sorin oma mäluraamatukogus ringi, kuid liiga paljud riiuleist on tühjad. Ma ei mäleta jõuludest midagi. Harilikult veedame need koos minu perega.
Miks pole kedagi minu juures?
Märkan, et suu on kohutavalt kuiv, ja tunnen hüübinud vere maitset. Annaksin tilga vee eest mida tahes ning kaalun, kuidas võita nende tähelepanu. Keskendun tervenisti suule, et huuled võtaksid kuju ja jätaksid jälje, kuitahes pisikese, kurdistavasse vaikusesse, ent midagi ei juhtu. Olen iseenda sees lõksus viibiv vaim.
„Noh, olgu, lähen ära koju, kui sulle sobib.“
„Näeme hiljem, tervita Jeffi.“
Uks avaneb ning ma kuulen kauguses raadiot. Kõrvu kandub tuttavlik hääl.
„Ta töötab muideks „Kohvihommikus“. Kui ta sisse toodi, leiti käekotist töökoha läbipääsuluba,“ räägib õde, kes asutab lahkuma.
„Kas praegu ka? Pole temast kunagi kuulnud.“
Ma kuulen teid!
Uks langeb kinni, vaikus naaseb ning siis olen ma kadunud, mind pole enam, karjun hääletult pimeduses, mis on neelanud mu endasse.
Mis minuga juhtus?
Sisemisest appikarjest hoolimata olen väliselt vaikne ja täiesti liikumatu. Päriselus makstakse mulle selle eest, et ma raadios räägin, aga nüüd olen sunnitud vaikima, nüüd olen ma eikeegi. Pimedus paneb mõtted peas pekslema, kuni ukse taasavamise heli katkestab kõik. Oletan, et ka teine õde lahkub minu juurest, ning tahan valjusti hõigata, anuda teda jääma, selgitada, et olen ainult küülikuurus pisut eksinud ja vajan veidi abi, et tagasiteed leida. Ent ta ei lahku. Ruumi on sisenenud keegi teine. Tunnen tema lõhna. Kuulen tema nuttu ning tajun teda haaravat kabuhirmu, kui ta mind vaatab.
„Mul on nii kahju, Amber. Ma olen nüüd siin.“
Ta hoiab mu kätt natuke liiga kõvasti. Mina olen see, kes on iseend kaotanud, tema kaotas mu aastaid tagasi ja nüüd mind ei leitagi üles. Tuppa jäänud õde väljub, et anda meile ruumi või privaatsust või ehk lihtsalt sellepärast, et ta hoomab, et olukord on liiga ebamugav, et miski pole nii, nagu olema peaks. Ma ei taha, et ta läheks, ma ei taha, et ta jätaks mind temaga üksi, aga ma ei tea, miks.
„Kas sa kuuled mind? Palun, ärka üles,“ kordab ta ikka ja jälle.
Mu vaim kohkub tema hääle kõlast tagasi. Kruustangid kolju ümber pigistavad veel kõvemini, nagu muljuks tuhat sõrme mul meelekohti. Ma ei mäleta, mis minuga juhtus, aga ma tean vankumatu veendumusega, et see mees, minu abikaasa, oli sellega kuidagi seotud.
Siis
Esmaspäev, 19. detsember 2016 – õhtupoolik
Algul olin tänulik, kui Matthew ütles, et võin võtta ülejäänud päeva vabaks. Meeskond oli juba lõunaks laiali pudenenud, mis tähendas, et võin vältida liigseid küsimusi või teeseldud osavõttu. Alles nüüd, kui rajan endale Oxford Streetil turistide ja poodlejate summas teed nagu vastuvoolu ujuv lõhekala, taipan, et ta tegi seda omaenda huvides; mitte ükski mees ei taha istuda ja vahtida pisaraplekilist nägu teadmisega, et ta ise on vastutav.
Kuigi on detsembrikuine õhtupoolik, on taevas eresinine, päike pressib hajusate, veel sündimata pilvede vahelt välja, et luua uduvine ja kõheluse taustal illusioon ilusast päevast. Ma lihtsalt pean peatuma, et järele mõelda, ja seda ma teen. Kohe keset rahvarohket tänavat, kõigi teiste meelehärmiks.
„Amber?“
Tõstan pilgu naeratava näoga pikale mehele, kes seisab otse minu ees. Algul ei meenu midagi, ent siis vilksatab äratundmine, millele järgneb mälestuste tulv: Edward.
„Tere, kuidas käsi käib?“ õnnestub mul sõnada.
„Suurepäraselt. Rõõm sind näha.“
Ta suudleb mind põsele. Ma ei pruugiks
