alaarenenud olevat. Suhtleb peaaegu eranditult ühesilbiliste sõnadega.“
Thulin jälgib politseinikku kuulates poissi ja tunneb hetkeks ära iseenda ning haigutava üksilduse, mida ta teab poissi tundvat nii täna kui paljudel ees ootavatel aastatel. Aga siis varjab poisi ära vanem naine, arvatavasti naaber, kes astub talveaeda, Hans Henrik Hauge kannul. Hauge hakkab poissi nähes nuuksuma; ta kükitab ja võtab lapsel ümbert kinni, sellal kui poiss istub pulksirgelt edasi, käed konsoolil.
„Kas ma toon ta siia?“
Politseinik vaatab kärsitult Thulini poole.
„Ma küsisin ...“
„Ei, anname neile hetke aega. Aga hoidke elukaaslasel silma peal ja las keegi kontrollib ta alibit.“
Thulin pöördub aknast eemale. Ta loodab, et juhtum on nii lihtne, nagu tundub. Hetkeks vilksatab ta vaimusilmas pilt mängumajast leitud väikesest kastanimunadest inimkujukesest. NC3 võiks kiiremini tulla.
14
Arhitektuuribüroo suurtest panoraamakendest avaneb avar vaade üle linna. Töölauad on suures katuseakendega ruumis paigutatud väikeste saarekesena, kuid praegu tundub, otsekui vajuks ruum kummuli, kuna suurem osa töötajaid on kogunenud ruumi ühes otsas laest alla rippuva lameekraaniga teleri ette. Steen Hartung astub trepist üles, joonised süles, kui uudistekanalile keeratud teler lõpetab parasjagu tema naise Christianborgi saabumise näitamist. Suurem osa töötajatest paneb mehe saabumist tähele ja nad asuvad kiirustades töötegemist teesklema, sellal kui mees oma kabineti poole suundub. Üksnes ta partner Bjarke vaatab mehe poole ja naeratab pisut kohmetult.
„Terekest, on sul hetk aega?“
Nad lähevad Steeni kabinetti ja Bjarke sulgeb ukse.
„Minu meelest tuleb ta sellega suurepäraselt toime.“
„Tänan. Oled sa kliendiga rääkinud?“
„Jah, nad on rahul.“
„Miks me siis ikka veel lepingut sõlminud pole?“
„Sellepärast, et nad tahavad kõiges täiesti kindlad olla. Nad soovivad veel jooniseid, aga ma ütlesin, et sul on rohkem aega tarvis.“
„Veel jooniseid?“
„Kuidas kodus asjalood on?“
„Ma katsun need kiiresti valmis teha, see ei ole probleem.“
Steen teeb joonestuslaua lagedaks, et paberitele ruumi tekitada, ja tema ärritus kasvab, kuna ta partner muudkui vahib ja vahib teda üksisilmi.
„Steen, sa pingutad liialt. Me kõik saaksime aru, kui sa korraks hoo maha võtaksid ja endale veidi hõlpu annaksid. Las teised pingutavad. Olgem ausad, sellepärast me neid ju palkamegi.“
„Ütle kliendile, et ma täiendan mõne päeva jooksul pakkumist. Me peame selle tellimuse saama.“
„Aga see ei ole kõige tähtsam. Steen, ma olen sinu pärast mures. Ma arvan ikkagi, et ...“
„Steen Hartung kuuleb.“
Steen võtab toru niipea, kui telefon esimest korda heliseb. Hääl liini teises otsas tutvustab end advokaadibüroo sekretärina ja Steen pöörab selja partneri poole, lootes, et too mõistab vihjet.
„Praegu sobib. Milles asi?“ Steen jälgib peegelpilti suurel klaastahvlil; see näitab, kuidas ta partner kabinetist välja vantsib, sellal kui hääl telefonis jätkab rääkimist.
„Soovime teile juba edastatud infot täiendada, ja mõistagi ei pea te kohe vastama. Teil võib ootamiseks mitmeid mõjuvaid põhjuseid olla, kuid juhtunu aastapäev on lähenemas ja me tahtsime teile meelde tuletada, et teil on õigus alustada menetlust tema surnuks kuulutamiseks.“
Mingil põhjusel oli see viimane asi, mida Steen Hartung end kuulda arvas saavat. Mees tunneb kerkimas iiveldushoogu ega suuda end hetkeks liigutada ja lihtsalt vahib oma näo peegeldust vihmapiiskadega kaetud aknaklaasil.
„Nagu te teate, on meil juhul, kui kadunud isikut pole küll leitud, kuid lõpptulemuse osas puudub igasugune kahtlus, võimalik astuda teatud samme. Otse loomulikult on see teie otsustada, kas te soovite asjale joone alla tõmmata. Me üksnes anname teile sellest teada, et te saaksite seda koos ...“
„Soovime küll.“
Hääl telefonis vaikib hetkeks.
„Nagu ma ütlesin, pole see asi, mida te peaksite ...“
„Kui te mulle vajalikud paberid saadate, siis ma kirjutan neile alla ja räägin oma naisega asjast ise. Tänan.“
Mees lõpetab kõne. Kaks märga tuvi kakerdavad akna taga karniisil. Steen vaatab linde neid tegelikult nägemata ja kui ta end liigutab, tõusevad linnud õhku ja laperdavad minema.
Steen võtab kotist pudeli ja valab selle sisu enne jooniste kallal tööle asumist kohvitassi. Mehe käed värisevad ja ta peab lekaali võttes seda mõlema käega kinni hoidma. Ta teab, et see on õige otsus, ning soovib, et saaks selle asjaga kohe ühele poole. See on väike, kuid oluline asi. Surnud ei tohi elavaid varju jätta. Just seda nad kõik väitsid, need psühholoogid ja terapeudid, ning iga kiud mehe olemusest kinnitab talle sedasama.
15
„See saabus sinu nimele täna varahommikul, su ametlikule parlamendiaadressile. Sisejulgeolek püüab saatjat välja selgitada ja ma olen kindel, et nad jõuavad temani, aga see võib aega võtta. Mul on tõepoolest väga kahju,“ tähendab Engells leebelt.
Kui Rosa pärast töötajate tervitamist oma kabinetti tagasi jõudis, leidis ta eest teda ootava Engellsi. Nüüd, oma laua taga akna all seistes, tajub naine, kuidas personaliülem silmitseb teda kaastundliku pilguga, mis naisele talumatuna tundub.
„Ma olen ennegi sõimukirju saanud. Nende taga on enamasti mingid õnnetud inimesed, kes endaga toime ei tule.“
„See on midagi muud. Palju pahatahtlikum. Nad on kasutanud pilte su tütre Facebooki lehelt, mis kustutati enam kui aasta tagasi, kui ta … kui ta kadunuks jäi. See tähendab, et saatja on sinu vastu väga pikalt huvi tundnud.“
Kuuldu vapustab Rosat, kuid ta on otsustanud oma šoki maha suruda.
„Ma tahan seda näha.“
„See on sisejulgeoleku omadele üle antud ja nad tegelevad hetkel ...“
„Engells, sina teed alati igast asjast seitse koopiat. Ma tahan seda näha.“
Engells silmitseb naist kahtlevalt, kuid avab siis kaasas oleva kausta, võtab sellest paberilehe ja asetab lauale. Naine võtab selle kätte. Esimese hooga näeb Rosa üksnes üle lehe kohmakalt laiali pillutatud tibatillukesi värvilisi kilde. Aga siis jõuab temani äratundmine. Ta tunneb ära Kristine tehtud selfid: spordisaali põrandal lamamas, naerev ja higine, pallimänguriided seljas; oma uuel mägirattal teel randa; Gustaviga nende aias lumesõda pidamas; üles lööduna vannitoa peegli ees modelli mängimas.
