inimesed lahkusid osakonnast, kuna nad ei olnud rahul sellega ...“
„Ei, asi polnud selles.“
„Milles siis?“
„Ma lihtsalt tahtsin seda teha.“
Thulin vaatab tema poole. Mees vastab omapoolse põgusa pilguga ja naine märkab esimest korda ta silmi. Vasak on roheline, parem sinine. Ta vastus polnud küll ebasõbralik, kuid sellega sai piir tõmmatud ja ta ei ütle enam rohkem midagi. Thulin näitab suunda ja keerab elurajooni sisse. Kui mees tahab mängida mingit salapärase minevikuga macho-agenti, siis olgu nii. Jaoskonnas on samasuguseid selle nii palju, et neist annaks jalgpallimeeskonna kokku panna.
Maja on valge ja kaasaegne, oma garaažiga. See asub kesk Husumi pereelamute kvartalit, ligustrihekkide ja esiküljega tänava poole suunatud kirjakastide sirgete ridade vahel. Just sellistesse kohtadesse kolivad keskmise sissetuleku teenijad niipea, kui nende unistusest tuumikperest on saanud reaalsus ja raha seda lubab. Turvaline kant, kus „lamav politseinik“ ei lase kellelgi kolmekümnekilomeetrise tunnikiirusega liikumise nõudest mööda hiilida. Batuudid aedades ja kriidijooned märjal asfaldil. Paar kiivrites ja helkurjopedes last pedaalivad läbi vihma mööda, kui Thulin auto patrullautode ja kohtuekspertiisi ekspertide sõiduki kõrvale pargib. Piirde taga seisavad vihmavarjude all pominal juteldes üksikud elanikud.
„Ma pean sellele vastama.“ Hess toppis vähem kui kaks minutit tagasi SIM-kaardi oma telefoni ja saatis sõnumi ning juba ta telefon heliseb.
„Lase käia, ära kiirusta.“
Thulin ronib autost välja vihma kätte, sellal kui Hess jääb autosse ja alustab prantsuskeelset jutuajamist. Traditsiooniliste betoonplaatidega kaetud jalgrada mööda sörkides tundub naisele korraga, et ta on ehk leidnud veel ühe põhjuse jaoskonnast pääsemise võimaluse ootamiseks.
7
Kahe mugaval nurgasohval kohvitassi taga järgmiseks jutuajamiseks valmistuva hommikutelevisiooni saatejuhi hääled kaiguvad läbi avara ja moodsa Ülem-Østerbro villa.
„Niisiis toimub täna parlamendi avaistung ja uus aasta saab alguse. See on väga eriline päev ja ühe teatud poliitiku jaoks veel eriti eriline ja ma pean sellega silmas eelmise aasta 18. oktoobril oma kaheteistkümneaastase tütre kaotanud sotsiaalministrit Rosa Hartungit. Rosa Hartung on olnud puhkusel alates ajast, mil ta tütar ...“
Steen Hartung sirutab käe ja paneb külmiku kõrval seinal rippuva lameekraaniga teleri kinni. Mees korjab avara Prantsuse maaköögi stiilis sisustatud ruumi puitpõrandalt kokku oma arhitektuurilised joonised ja kirjatarbed, kuhu need just käest pannud oli.
„Lähme, pane ennast valmis. Me hakkame minema niipea, kui ema läinud on.“
Ta poeg istub endiselt suure laua taga ja kritseldab hommikusöögi jääkidest ümbritsetuna midagi matemaatikavihikusse. Gustavi tunnid algavad igal teisipäeval tavalisest tund aega hiljem ja igal teisipäeval peab Steen talle meelde tuletama, et see ei ole koduste tööde tegemiseks sobiv aeg.
„Aga miks ma ei võiks rattaga minna?“
„Täna on teisipäev, sul on pärast kooli tennisetrenn ja ma tulen sulle järele. Kas riided panid valmis?“
„Panin.“
Kööki siseneb habras filipiinlannast au pair ja asetab põrandale spordikoti ning Steen vaatab tänutundega pealt, kuidas naine koristama asub.
„Tänan, Alice. Lähme, Gustav.“
„Kõik teised lapsed tulevad rattaga.“
Steen näeb läbi akna, kuidas suur must auto sissesõiduteele pöörab ja keset lompe seisma jääb.
„Isa, ainult täna?“
„Ei, kõik on nagu tavaliselt. Auto on kohal. Kus ema on?“
8
Steen hõikab trepist üles teisele korrusele minnes oma naist. Saja aasta vanune aristokraatlik villa on neljasaja ruutmeetri suurune ja mees tunneb sellest iga viimast kui nurka ja soppi, kuna ta renoveeris seda ise. Kui nad maja ostsid ja sisse kolisid, oli oluline, et neil oleks palju ruumi, kuid nüüd on see liiga suur. Liigagi suur. Mees vaatab naist otsides magamistuppa ja vannituppa ning taipab siis, et otse ta vastas on uks poikvel. Olles hetke kõhelnud, lükkab ta selle lahti ja vaatab kunagi oma tütrele kuulunud tuppa sisse.
Ta naine istub seina ääres katmata madratsil, mantel seljas ja sall kaelas. Mehe pilk teeb toas kiire tiiru. Libiseb üle lagedate seinte ja nurka laotud pappkastide. Siis liigub see tagasi naise juurde.
„Auto on kohal.“
„Tänan …“
Naine noogutab kiiresti ja istub edasi. Steen astub veel sammukese sissepoole ja tajub ruumis valitsevat jahedust. Mees märkab, et naine muljub sõrmede vahel kollast T-särki.
„Kas sinuga on kõik korras?“
See on rumal küsimus – on selge, et naisega ei ole kõik korras.
„Ma tegin eile akna lahti, siis unustasin selle kinni panna ja see tuli mulle alles nüüd meelde.“
Mees noogutab mõistvalt, kuigi naise sõnad ei ole vastus ta küsimusele. Nad kuulevad oma poega kaugelt alt hallist hüüdmas, et Vogel on kohal, kuid kumbki ei reageeri.
„Ma ei mäleta enam, kuidas ta lõhnas.“
Naise käsi silitab kollast kangast ja ta silmitseb seda ilmel, otsekui otsiks midagi kanga koe vahele peidetut.
„Ma lihtsalt pidin proovima. Aga see ei lõhna enam tema järele. Ja ükski teine asi samuti mitte.“
Mees võtab naise kõrval istet.
„Ehk pole sellest midagi. Ehk on niimoodi paremgi.“
„Kuidas see saaks parem olla … see ei ole parem.“
Mees ei vasta ja mõistab, et naine kahetseb talle nähvamist, kuna nüüd muutub ta hääl leebemaks.
„Ma ei tea, kas ma tulen sellega toime … see tundub kuidagi nii vale.“
„See ei ole vale. See on ainus õige tegu. Sa ütlesid seda ise ka.“
Nende poeg hüüab uuesti.
„Tema oleks tahtnud, et sa seda teeksid. Tema oleks öelnud, et küll kõik laheneb. Ta oleks sulle öelnud, et sa oled imeline.“
Rosa ei vasta. Ta lihtsalt istub seal hetke koos T-särgiga. Seejärel võtab ta mehe käe ja surub seda ning üritab naeratada.
„Olgu, tore, varsti näeme.“ Rosa Hartungi isiklik nõunik lõpetab kõne, kui näeb naist trepist alla halli laskumas.
„Kas ma jõudsin liiga vara? Kas ma peaksin paluma kuningaperel avamise homseni edasi lükata?“
„Ei,
