sisse raiuda. Kogu surnuaed oli häbiväärselt käest lastud. Poldarkid ise oleksid ju võinud sellele pisut raha kulutada … ehkki jah, nende plats oli teistest paremini hooldatud. Reverend Clarence Odgers oli nüüd värisev tudike – nii hajameelne, et naine või poeg pidi tal pühapäeviti kõrval seisma ja meelde tuletama, kuhu ta oma jutlusega on jõudnud.
Tallipoiss Nankivell ootas hobustega võlvvärava juures. George astus kivile ja ronis vaikides sadulasse, võttis ratsmed ja ratsutas tallipoisist saadetuna Trenwithi väravani.
Sissesõidutee oli peaaegu sama rohtunud kui surnuaedki ning George otsustas Harrydele peapesu teha. Kahel mehel oli muidugi raske nii suurt kohta korras hoida, aga ta kahtlustas, et enamasti nood ei teegi suurt muud kui joovad. Poleks George teadnud, kui väga neid ümbruskonnas vihatakse ja kardetakse, oleks ta mõlemad juba ammu lahti lasknud.
Muidugi ootasid nad teda maja juures koos üheainsa proua Harryga, keda vennad kuuldavasti jagasid, ning kõigil oli nägu naerul; see oli iga-aastane oodatud visiit, niisiis oli nähtud vaeva, et kõik oleks puhas ja korras. Terve tunni kõndis George nendega ringi, nähvates aeg-ajalt vihaselt seletuste, kurtmiste ja vabanduste peale, aga enamasti mõttesse vajunult, meenutades möödunud aegu. Ta einestas üksi suvesalongis; talle oli valmistatud korralik eine ja Lisa Harry teenis teda lauas. Naisest hoovas koitõrjekuulikeste ja hiirte haisu. Kogu maja lehkas kõdunemise järele.
Aga mis see temasse puutus? Maja polnud ju tema oma, vaid kuulus tollele kõhnale ülbele vaenulikule Geoffrey Charles Poldarkile, kes võitles praegu koos oma mannetu kindrali, Indiast tulnud kobakäpaga kusagil Portugalis. Kui Geoffrey Charles peaks juhtumisi saama kuuli, enne kui britid tüdinevad laskmast end maha nottida ja põgenevad taas kabuhirmus nagu Sir John Moore’i juhtimisel, saab see mõistagi tema omaks, aga isegi siis pole tähtis, mis seisus siinne maja on. Tal polnud plaanis siin enam kunagi elada. Kindel oli ainult üks: ta ei müü seda eales teistele Poldarkidele.
Söömise lõpetanud, laskis George Harrydel minna ning kõndis toast tuppa; nende kõigiga oli tal seotud üks või teine eriline mälestus. Kui mõnele mõtles ta heldimusega, siis vähemasti ühele tulise vihkamisega. Kui kõik oli läbi käidud, pöördus ta tagasi suurde halli ja istus tule juurde, mille proua Harry oli ettenägelikult kaminas süüdanud. Päike ei olnud veel jõudnud vana tuudorstiilis hoone pakse seinu üles soojendada. George polnud otsustanud, kas jääda ööseks. Seni oli ta ikka maganud öö seal ja sõitnud hommikul tagasi. Aga ülakorruse magamistuba – tema oma, mis paiknes Elizabethi magamistoa kõrval – oli tundunud kõle ning vaevalt suutnuksid isegi kaks voodisse pandud soojenduspanni rõskust päris eemale peletada. Üle-eelmisel aastal oli ta seal vist külmetunud.
George vaatas kella. Vähemasti Trurosse oleks ta kindlasti jõudnud, kui mitte Cardew’sse: valget aega jäi veel mitu tundi. Aga ta ei raatsinud end liigutada, rebida katki ajus jooksma hakanud mälestuste heiet. George süütas piibu – tema puhul haruldane, sest ta polnud suur suitsumees – ja kohendas roobiga tuld, mis lõi elavamalt leegitsema. Halud turtsusid tema peale nagu tädi Agatha. Need olid vanad kuused. Ega siin suurt midagi kasvanudki peale kuuskede, kõrgete jalakate ja mõne männi. Enamik puid ei pidanud tuultele vastu. Miks oli üleüldse tarvis ehitada maja säärasesse kohta. Küllap oli Geoffrey de Trenwith noil ammustel aegadel endale metalle kaevandades varanduse kokku ajanud. Just nagu Godolphinid, Bassetid ja Pendarvesidki. Nemad ehitasid majad oma rikkusele aluse pannud kaevanduste lähedale.
Just siinsamas hallis oli ta kolmkümmend viis aastat tagasi esimest korda näinud tädi Agathat. Francis oli kutsunud George’i koolist endale Trenwithi külla, et ta veedaks öö seal. Juba toona oli Agatha tundunud tohutult vana. Raske uskuda, et ta oli elanud kõigist kauem – piisavalt kaua, et mürgitada nende abielu esimesed aastad. Aastaid hiljem oli Agatha istunud selles toolis, mis seisis praegu George’i vastas – sellessamas toolis –, kui George astus sisse teatama isale, et Elizabeth on toonud ilmale poja, kes sündis enneaegsena 14. veebruaril ja saab seepärast nimeks Valentine. Vanaeit oli sisisenud nende peale õelalt nagu madu – tige, et nad viibivad tema suguvõsa majas, täis vihkamist, et toreda poisslapse isaks saanud George on rõõmus, ning proovinud oma õelale loomusele omase nutikusega leida juba toona nende rahulolus nõrka kohta, mille kaudu süstida mürki, tekitada ebakõla, ennustada hukatust ja kõdu. „Musta kuu ajal sündinud,” oli Agatha öelnud, sest siis oli olnud täielik kuuvarjutus. „Su väiksel pojal on mingi viga küljes, George. Musta kuu ajal sündinud lapsest on harva midagi head oodata. Ainult kahte ma teangi ja nad mõlemad lõpetasid halvasti!“
Sellessamas toolis, otse tema vastas. Kummaline, et inimkeha varises kokku ja kõdunes, ent elutu nelja jalaga ese, mille keegi puusepp James II päevil oli treinud ja kujundanud, seisis endiselt ajahambast puutumata. Pidi minema veel terve tund, enne kui päike suure aknani jõuab, sestap oli hallis hämar ning kassina turtsuvad visklevad leegid tekitasid veidraid kujutluspilte. Kui tuli madalamaks vajus, võis lausa näha Agathat istumas. See armetu lehkav eidekõbi, viltuse paruka alt tolknemas hõredad hallid juuksed, silmast ja suust nõrgumas niiskust, hambatüükad kui hauakivid, silmad vilamas, käsi kõrva taga. Just nagu oleks praegugi siin. Olgu ta neetud: see vanaeit oli George’i silmis praegu käegakatsutavam kui Elizabeth! Ometi oli Agatha surnud – koolnud üheksakümne kaheksa aastasena; George’il oli vähemasti õnnestunud takistada teda valetamast kõigile oma sünnipäeva kohta …
Kostis samme ja George’i kehas võpatas viimne kui närv. Sellegipoolest õnnestus tal püsida liikumatu, pidada vastu, keelduda uskumast …
George pööras pead ning nägi hallis pikka heledapäist tüdrukut. Too kandis piha ümbert punase särbiga kokku seotud valget lillelist kleiti ja tal oli süli täis õitsvaid sõrmkübaralilli. Võis näha, et ta on selle kohtumise üle sama üllatunud kui George.
Järgnenud vaikuses sülitas praksuv tuli kaminast välja põleva puutükikese, mis kukkus põrandale ja jäi seal segamatult suitsema.
„Kes te olete? Mida te soovite?” Nii karmil toonil polnud George’il juba ammu põhjust olnud rääkida – inimesed täitsid tema käske niigi küllalt kiiresti –, aga see ilmutis, see sissetungija …
„Palun vabandust,” vastas tüdruk. „Ma nägin, et uks on lahti, ja mõtlesin, kas pole ehk tuul seda valla puhunud.”
„Mis see teisse puutub?”
Tüdrukust õhkus iseäralikku rahu, tasakaalukust, mis ei tulenenud ülemäärasest enesekindlusest, vaid pigem teadmatusest, et ta on teinud midagi sobimatut või lubamatut.
„Ma kõnnin mõnikord siia kanti,” vastas ta. „Hekkide all õitsevad praegu nii ilusad sõrmkübaralilled. Ma pole kunagi varem näinud, et uks oleks lahti.”
George tõusis püsti. „Kas te teate, et viibite võõrastes valdustes?”
Tüdruk astus paar sammu lähemale, pani lilled suurele söögilauale ning pühkis kleidilt paar lehekest ja kübekese õietolmu.
„Kas teie olete Sir George Warleggan?” küsis ta.
Häälduse järgi otsustades polnud tüdruk tavaline külapiiga ning George’is võrsus kuri kahtlus.
„Mis teie nimi on?” küsis ta.
„Minu?” Neiu naeratas. „Mina olen Clowance Poldark.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту
