oli ühe minuti oma päevaplaanist maas ning seetõttu kõndis ta auto poole kiirel sammul. Ta oli teadnud, et Callen on tagasi tulemas, oli osalenud perekonna koosolekul, kus arutati tema ratsastajana tööle võtmist rantšosse.
Callen oli olnud lapsepõlvest saadik Chase’i parim sõber ning Bodine oli kõikunud aastaid kahevahel: kord ei talunud ta Callenit silmaotsaski, siis oli temasse kõrvuni armunud.
Ta ei mäletanudki enam, mis seisus asi siis oli, kui Callen Montanast lahkus. Mööda kõvakstambitud lumist laines rantšoteed sõites mõtles ta, et Callen oli olnud kodust lahkudes noorem kui Rory praegu.
Umbes kakskümmend ja küllap kohutavalt nördinud ja pahane, et oli ilma jäänud oma sünniõigusest. Maast, mille tema isa oli Skinneritelt ära ostnud, kui Calleni isal olid viisakalt öelda rasked ajad.
Tal olid raskused sellepärast, et ta mängis maha head ajad. Bodine oli kuulnud isa rääkimas, et Skinner ei kõlvanud hasartmängijana kuhugi ning oli sellest sama suures sõltuvuses kui mõni teine pudelist.
Nii et kui maa, mida Callen kindlasti armastas, oli kahanenud vähem kui viiekümne aakrini pluss maja ja paar kõrvalhoonet, lahkus Callen Skinner kodust, et leida oma tee.
Chase’i jutu järgi oli Calil läinud hästi ning ta oli olnud filmides hobusekarjus.
Nüüd, kui Cali isa surnud ja ema lesk ning ta õde oli abielus ja tal oli väike laps ja ta ootas järgmist, tuli Cal tagasi.
Bodine’i teada polnud allesjäänud Skinneri maad väärt seda, mis selle eest laenude tagatisena võlgu oldi. Ja maja oli tühi, sest proua Skinner oli kolinud tütre juurde ilusasse majja Missoulas, kus Savannah’l ja ta abikaasal oli kunstipood.
Võis arvata, et varsti tuleb koosolek, kus arutatakse allesjäänud viiekümne aakri äraostmist, ja ta arutas sõidu ajal omaette, kas see maa sobiks paremini rantšo või puhkekeskuse tarbeks.
Maja võib korda teha ja üürida välja gruppidele. Või kasutada seda ürituste korraldamiseks. Väiksemate pulmade, firmaürituste, perekondlike koosviibimiste läbiviimiseks.
Või säästa aega ja raha ning lammutada maja maha ning ehitada uus.
Sõites ristikheinalehelogoga Bodine Resorti kaare alt sisse, veetis ta aega erinevate võimalustega mängides.
Ta tegi ringi ümber kompleksi ja märkas, et poes põlevad tuled, sest hommikuse vahetuse omad olid kompleksi avamiseks valmis. Sel nädalal oli tulemas nahkehistööde müük, mis meelitab kindlasti kohale hilissügisesi külastajaid. Või siis meelitab Rory meeskonna turundustöö kohale neid külastajaid, kes on läbi astunud restoranist.
Ta keeras laia terrassiga pika madala hoone ette, kus asus vastuvõtt.
Seda nähes tundis ta alati uhkust.
Puhkekeskus oli sündinud enne teda ta ema, vanaema ja vanavanaema ideest ning selle ohje hoidis vanaema Cora Riley Bodine.
Rantšo, mis oli olnud algusaegadel läbi ja lõhki meeste pärusmaa, oli arenenud luksuslikuks puhkekeskuseks, mis pakkus viietärnikööki, isiklikku teenindust, seiklusi, poputamist, üritusi, lõbustusi ja nii edasi ning kõike seda rohkem kui kolmekümne tuhandel aakril – ja selle alla kuulus ka niinimetatud töörantšo. Ning kõik see Montana lääneosa hindamatu ilu foonil, mõtles ta autost väljudes.
Ta läks kiirel sammul sisse, kus tohutu suure põleva kamina ees paar külalist kohvi nautis.
Ta nina tabas kõrvitsa ja nelgi lõhna ning ta lehvitas heakskiitvalt leti suunas, soovides jõuda juba oma kabinetti, et päevaga pihta hakata. Kuid nähes, et punapäine Sal, keda Bodine oli tundnud juba kooliajast saadik, annab talle märku, läks ta leti juurde.
„Tahtsin öelda, et Linda-Sue helistas just ja ütles, et jääb pisut hiljaks.”
„Nii on see alati.”
„Jah, aga seekord ta ka ütles seda. Ta läheb emale järele.”
Bodine’i päeva alustalad said esimese mõra. „Kas ta ema tuleb siis ka kohtumisele?”
„Kahju küll, aga jah.” Sal naeratas kurvalt.
„See on peamiselt Jessie probleem, aga tänan info eest.”
„Jessie pole veel jõudnud.”
„Pole midagi. Mina jõudsin varem.”
„Sina jõuad alati varem,” hüüdis Sal, kui Bodine läks ümber nurga puhkekeskuse juhataja – Bodine’i enda kabineti suunas.
Talle meeldis kabineti suurus. See oli küllalt suur, et korraldada siin kohtumisi personali või juhatajatega, ja küllalt väike, et need kohtumised oleksid isiklikud.
Kabinetis oli topeltaken, kust avanes vaade kivisillutisega teedele, hoone sellele osale, kus asus restoran ja eksklusiivsem söögisaal, ning põldude taga paistvatele mägedele.
Ta oli meelega vanaema vana laua asetanud nii, et istus seljaga akna poole, sest muidu oleks võinud see vaade töötegemist segada. Tal oli kaks kõrge seljatoega nahkkattega tooli, mis olid omal ajal ehtinud rantšo elumaja kabinetti, ning väike diivan, mis oli kunagi kuulnud emale ja mis olid nüüd kaetud toeka suviselt sinise kangaga.
Ta pani jope, mütsi ja salli nurka nagisse, silus juukseid – mis olid sama mustad nagu isal ja mida ta kandis seljal pikas sabas.
Ta meenutas vanaisa – või vähemalt nii vanaisa lesk alati rääkis. Bodine oli näinud fotosid ja nägi neis teatavat sarnasust noore Rory Bodine’iga, kes oli enne oma kahekümne kolmandat sünnipäeva Vietnamis surma saanud.
Vanaisal olid jõulised rohelised silmad ja lai suu. Vanaisa mustad juuksed olid olnud laines, Bodine’i omad olid pulksirged, aga tal olid vanaisa kõrged põsesarnad ja väike ninakas nina ning valge iiri nahk, mis nõudis suurtes kogustes päikesekreemi.
Aga talle meeldis mõelda, et ta oli pärinud vanaema ärivaistu.
Ta läks laua juurde, kus oli kohvimasin, mis tegi päris talutavat kohvi, ning läks koos kohvikruusiga laua taha, et vaadata üle päeva esimese kahe kohtumise märkmed.
Just siis, kui ta oli valmis saamas, helises telefon, samas tuli sisse meil ning Jessica astus uksest sisse.
Jessie kandis kleiti nagu Maureengi. Tema kleit oli erkpunane ning selle peal kandis ta kreemikat nahkjakki. Madalad kõrge kontsaga saapad ei peaks lumes viit minutitki vastu, aga sobisid punase kleidiga nii hästi, nagu oleks saapad ja kleit värvitud ühes anumas.
Bodine imetles paratamatult Jessie peent stiili.
Jessica blondide triipudega juuksed olid kinnitatud krunni, nagu tal tööpäevadel kombeks oli. Sarnaselt saabastega klappis ka huulepulga värv täpselt kleidiga ning sobis ta teravate põsesarnade, kitsa ja sirge nina ning selgete jääsiniste silmadega.
Ta võttis istet, oodates, et Bodine lõpetaks kõne, ning võttis jaki taskust oma telefoni ja otsis sealt midagi.
Bodine naaldus kõnet lõpetades toolile. „Westerni kirjanike ühenduse koordinaator võtab sinuga ühendust kolmepäevase ürituse ja lahkumisbanketi
