Sina. Caroline Kepnes

      1

      SINA astud raamatupoodi sisse ja sa hoiad kätt vastu ust, et see pauguga kinni ei lajataks. Sa naeratad, sul on piinlik olla hea tüdruk ja su küüned on lakkimata ja su V-kaelusega kampsun on beeži värvi ja on võimatu öelda, kas sul on rinnahoidja seljas või ei, aga mulle näib, et ei ole. Sa oled nii puhas, et see on lausa nurjatu, ja sa pomised mulle oma esimese sõna – tere –, kui enamik inimesi oleks lihtsalt mööda kõndinud, aga mitte sina oma „Charlotte koob võrku” roosades teksapükstes ja kust sa üleüldse tulid?

      Sa oled klassikaline ja kompaktne, minu isiklik Natalie Portman circa filmi „Tule lähemale” lõpupoole, kui ta näeb värske välja ja on Briti poistega lõpparve teinud ja tagasi Ameerikasse läheb. Sa tulid minu juurde koju, ühel teisipäeval kell 10.06 hommikul toimetati sind viimaks kohale. Iga päev sõidan ma oma Bed-Stuy kodust siia Lower East Side’ile raamatupoodi. Iga päev panen ma poe kinni, ilma et oleksin kedagi sinusarnast leidnud. Vaata aga, kuidas sina täna minu maailma ilmusid. Ma värisen ja ma võtaks lorasepaami, aga tabletid on allkorrusel ja ma ei taha lorasepaami võtta. Ma ei taha maha rahuneda. Ma tahan olla täielikult kohal, vaadata, kuidas sa oma lakkimata küüsi närid ja pea vasakule pöörad, ei, kuidas sa oma pisikest sõrme näksad, silmad suureks ajad, paremale pöörad, ei, kuidas sa autobiograafiate ja eneseabiriiuli juurest lahkud (jumal tänatud) ja ilukirjanduse juurde jõudes sammu aeglustad.

      Jah.

      Ma lasen sul riiulite vahele kaduda – ilukirjandus F–K – ja sa ei ole mõni tavaline ebakindel nümf, kes jahib Faulknerit, mida sa kunagi lõpuni ei loe, kunagi isegi ei alusta; Faulknerit, mis su öökapil kangestub ja lubjastub, kui raamatud suudaksid lubjastuda; Faulknerit, mis on mõeldud vaid üheöösuhete veenmiseks, et sa mõtled seda tõsiselt, kui ütled, et ei tee selliseid asju kunagi. Ei, sina ei ole nagu need tüdrukud. Sa ei lavasta Faulknerit ja su teksad pole ümber ja sa oled Stephen Kingi jaoks liiga päevitunud ja Heidi Julavitsi jaoks liiga vähe trendikas ja keda, keda sa küll ostma tulid? Sa aevastad kõvasti ja ma kujutan ette, kui kõva häält tippu jõudes veel teed. „Tervist!” hüüan ma.

      Sa itsitad ja hõikad vastu, igavene kiimas tüdruk selline: „Sulle ka, sõbrake!”

      Sõbrake. Sa flirdid ja kui ma oleks üks neist sitapeadest, kes Instagrami kasutavad, siis ma pildistaks seda F–K silti, paneks sellele nunnule sitaks filtreid peale ja kirjutaks pealkirjaks:

      F–K, jess, ma leidsin ta.

      Rahune maha, Joe. Neile ei meeldi, kui kutt liiga pealetükkiv on, tuletan ma endale meelde. Jumal tänatud teise kliendi eest ja mul on raske tema etteaimatavat Salingeri läbi lüüa – samas, seda on alati raske teha. See tüüp on mingi, noh, umbes kolmkümmend kuus ja ta loeb „Franny ja Zooeyt” alles nüüd? Ja olgem ausad. Ta ei kavatse seda lugeda. See lihtsalt maskeerib Dan Browne tema korvi põhjas. Ma töötan raamatupoes ja ma olen õppinud, et suurem osa inimestest tunneb end süüdi selle pärast, kes nad on. Ma panen Dan Browni esimesena kotti, nagu oleks see lapsporno, ja ütlen talle, et „Franny ja Zooey” on sitaks hea, ja ta noogutab ja sina oled ikka veel F–K juures, sest ma näen riiulite vahelt su beeži kampsunit, vaevu. Kui sa veel kõrgemale küünitaks, siis ma näeks su kõhtu. Aga sa ei küünita. Sa võtad ühe raamatu ja istud vahekäiku maha ja võib-olla jääd sa õhtuni siia. Võib-olla juhtub nagu Natalie Portmani filmis „Kus on su süda”, mis tehti reeturlikult ühe Billie Lettsi raamatu järgi – raamat on sellest saastast kõvasti parem –, ja ma leian sind keset ööd. Ainult et sa ei ole rase ja mina pole too tasane mees sealt filmist. Ma nõjatun sinu poole ja ütlen „Vabandust, preili aga me oleme suletud” ja sina vaatad üles ja naeratad. „Noh, mina ei ole suletud.” Sa tõmbad hinge. „Mina olen täiesti avali. Sõbrake.”

      „Kuule.” Salinger-Brown nähvab mulle. Kas ta on ikka veel siin? Ta on ikka veel siin. „Kas ma tšeki saaks?”

      „Jah, vabandust.”

      Ta napsab selle mul käest. Ta ei vihka mind. Ta vihkab iseennast. Kui inimesed oma enesepõlgusega ise hakkama saaks, siis sujuks klienditeeninduses kõik paremini.

      „Tead mis, poiss? Sul oleks aeg endast üle saada. Sa töötad raamatupoes. Sa ei tee neid raamatuid ise. Sa ei kirjuta raamatuid ja kui sa raamatute lugemises vähegi hea oleksid, siis sa ilmselt ei töötaks raamatupoes. Nii et pühi see hukkamõistev ilme näolt ja soovi mulle head päeva.”

      See mees võiks mulle ükskõik mida öelda ja ikkagi oleks tema see, kes iseennast häbenedes Dan Browni ostab. Sina ilmud nüüd oma intiimse Natalie Portmani naeratusega, sest sa kuulsid seda persevesti. Ma vaatan sind. Sina vaatad teda ja tema vaatab endiselt mind, ootab.

      „Head päeva, härra,” ütlen ma ja ta teab, et ma ei mõtle seda tõsiselt, ta vihkab seda, et ta igatseb võõrastelt selliseid banaalsusi kuulda. Kui ta on läinud, hüüan ma uuesti, kuna sina kuulad: „Naudi oma Dan Browni, persevest!”

      Sa tuled naerdes minu poole ja jumal tänatud, et pood on hommikuti täiesti tühi ja kedagi ei jää sulle tee peale ette. Sa asetad raamatukorvi letile ja küsid häbematult: „Kas sa kavatsed mind ka hukka mõista?”

      „Täielik sitapea, eks?”

      „Ah, ilmselt lihtsalt halvas tujus.”

      Sa oled armsake. Sa näed inimestes head. Sa täiendad mind.

      „Noh,” ütlen ma ja ma peaks vait jääma ja ma tahan vait jääda, aga sina teed nii, et ma tahaks rääkida. „Selliste tüüpidega poleks videolaenutused kunagi pankrotti läinud.”

      Sa vaatad mind. Sa oled uudishimulik ja ma tahan sinust rohkem teada, aga ma ei saa küsida, nii et ma lihtsalt räägin edasi.

      „Kõik tahavad alati olla paremad,

Скачать книгу