Hesheri käte vahele. Vahemärkusena, ma tean Hesherit, mitte isiklikult, aga ta teeb graafilisi romaane ja me müüme poes tema raamatuid. Vähemalt praegu müüme, aga ilmselgelt on mu järgmise vahetuse esimene tööülesanne kõik Hesheri raamatud keldrisse pagendada.
Sa oled käinud Pariisis ja Roomas ja mina pole kunagi riigist välja saanud ja sa ei leidnud kunagi, mida sa otsisid, ei Hesheris ega Pariisis ega Roomas ega kolledžis. Sa jätsid Charlie Hesheri pärast maha. Ja sa olid julm, Charlie ei saanudki sinust kunagi üle. Ta näeb siiamaani kõikidel oma piltidel purjus välja. Sa jumaldasid Hesherit ja tema ei vastanud kunagi samaga, vähemalt mitte Facebookis. On palju postitusi, kus sa teda ülistad ja millele ta kunagi vastanud pole. Siis, ühel päeval olid sa vallaline ja su sõbrad laikisid su staatust nii, et polnud kahtlustki – sina olid see, kes maha jäeti.
„Lauluässad” sai läbi ja ma lähen su magamistuppa ja ma olen su voodil, see on tegemata, ja ma kuulen, kuidas võtit lukuauku pannakse ja kuidas võti keerab, ja mu pähe sööstavad mälupildid sellest, kuidas su majaomanik enne gaasimehele vingus –
see on kõige väiksem korter kogu majas, kõige väiksem paganama lukuauk, võti jääb iga kord kinni – ja ma kuulen, kuidas sa võtme lukuauku paned ja uks avaneb ja korter on väike ja sina oled selle sees.
Sul on õigus Beck. See on üks faking kingakarp.
4
MA ei käi kunagi Greenpointis, kus inimesed viskile kurgihapendamisvedelikku peale joovad, aga sinu pärast võin ma seda teha, Beck. Täpselt nagu ma vigastasin sinu pärast oma selga, kui ma su aknast alla kukkusin, et sa ei näeks mind, kui mina üritasin hoopis sind näha, sind tundma õppida. Ja ma vihkan, et sa võid mind siin näha ja arvata, et ma olen mingi idikas, kes hindab Vice’i kultuurilist väärtust üle ja joob, mida iganes see faking Vice käsib mul juua. Ma ei käinud kolledžis, Beck, seega ei kuluta ma ka oma täiskasvanuelu selleks, et püüda oma kolledžiaega tagasi saada. Ma ei ole mingi pehmost türapea, kellel pole kunagi olnud julgust elada elu just praegu, sellisena nagu ta on. Ma elan elamise nimel ja ma telliks veel ühe viina toonikuga, aga see tähendab, et ma peaksin siis rääkima selle Bukowski T-särgiga baarmeniga ja ta küsiks minult siis uuesti, millist toonikut ma tahan.
Mul on sitt tuju ja sina oled seal üleval, esined oma kollastes sukkades ja neis on augud sees ja sa üritad liiga palju. Sa ei ole enam „Charlotte koob võrku” ja ega ma isegi eriti kuum välja ei näe. Ma pidin su aknast välja ronima ja see polnud eriti kõrge kukkumine, aga kukkumine on kukkumine, ja mu seljas pistab ja kui ma kuulen veel ühe korra sõna kurgiviski, siis ma lihtsalt ei või.
Su parimad sõbrad istuvad mu kõrvallauas, nad on valjuhäälsed ja ebalojaalsed, tõelised F-liini tüübid oma saabaste ja liiga töödeldud juustega, mis solvavad sõnatult kõiki Jersey tüdrukuid, kes sellist sitta meelega teevad. Teie kolm käisite koos Brownis ja nüüd olete te koos New Yorgis, te kõik vihkate seriaali „Tüdrukud” ja vingute selle kallal pidevalt, aga kas see pole siis täpselt see, mida te kõik üritate oma eludega teha? Brooklyn, poisid ja kurgiviski?
Sina istud koos teiste – ja ma tsiteerin – kirjanikega, mis võimaldab su sõpradel lõpmatuseni sinust rääkida, ja kahjuks on neil õigus. Sa oled palju rohkem pühendunud kirjanik olemisele – komplimentide vastu võtmisele ja viski joomisele – kui kirjutamisele. Aga õnneks nad ka eksivad: kõik siin ruumis on end kurgihapendamisvedelikku liiga täis kaaninud, et sinu kauboilugu mõista.
Su sõbrad on kadedad. Chana on suur kriitik, ta on naisversioon Adam Levine’ist, pisikeste helkivate silmade ja põhjendamatu enesekindlusega. „Selgita mulle palun veel üks kord, mis kasu sellest faking kaunite kunstide magistri pasast on, kui sa just Lena Dunham ei ole?”
„Ma arvan, et äkki saab õpetajaks hakata?” ütleb Lynn ja sügaval sisimas on Lynn surnud, nagu laip. Ta postitab metoodiliselt, lausa kliiniliselt Instagrami, nagu koguks ta enda kaitseks tõestusmaterjali, nagu kogu tema elu oleks pühendatud selle tõestamisele, et tal üldse on elu. Ta mõnitab kõva häälega su kirjandusõhtu Lulu’s tviiti, samal ajal kui ta ise tviidib, kui tohutult elevil ta on üritusel #kirjandusõhtuLulus, ja ma ju räägin, Beck, ma lihtsalt ei või.
Lynn jälle: „Mis sa arvad, kas see on nagu kunstinäituse avamine, kus sa käid ühe korra ja sellest piisab, või hakkab see olema nagu … iganädalane asi?”
„Kas mina panen lava püsti iga kord, kui ma mõne disaini valmis saan?” targutab Chana. „Ei, ma töötan selle kallal ja töötan selle kallal siis veel, kuni mul on kollektsioon. Ja siis töötan ma selle kallal veel.”
„Kas Peach tuleb?”
„Ära seda küll kõva häälega välja ütle.”
Ilmselt räägivad nad sellest pikast tüdrukust, kes kunagi ei naerata, aga ega ma ei saa neilt ju küsida.
„Sorri.” Lynn ohkab. „Kunstinäituste avamisel pakutakse vähemalt tasuta veini.”
„Kunstinäituste avamisel pakutakse vähemalt kunsti. Väga vabandan, aga mingi faking kauboi?”
Lynn kehitab õlgu ja see kõik jätkub, see on nagu kuulipilduja, mis ei jää seisma, ei suuda seisma jääda.
„Ja kas me võiks palun ta riietusest rääkida?”
„Ta üritab liiga palju. See on suht kurb.”
„Mis faking värk nende sukkpükstega on?”
Lynn ohkab ja tviidib midagi ja ohkab ja kuulipilduja võtab viimaseks raundiks hoo sisse.
„Pole siis ime, et ta Columbiasse sisse ei saanud,” nähvab Chana.
„Mul on selline tunne, et see on kõik Benji süü,” ütleb Lynn. „Mul on Beckist kahju.”
Benji?
„Noh, niimoodi lihtsalt juhtub, kui sa sotsiopaadist peolooma armunud oled.”
Ainus, mida ma kuulsin, on armunud, ja sa armastad teda ja sa valetad neile, oma arvutile, iseendale ja sa arvad, et nad ei tea seda, aga nad teavad seda ja oh ei. Benji. Ei.
Ma pean püsima lainel, olema kohal, ja Lynn ohkab. „Sa oled õel.”
„Ma räägin lihtsalt, nagu asjad on.” Chana turtsub. „Benji on ennast täis väike jobu. Muud ta ei tee, kui ainult kammib end ülehinnatud narkootikumidest sassi ja asutab kujuteldavaid ärisid.”
„Mida Benji õppis?” tahab Lynn teada.
„Keda huvitab?” nähvab Chana ja mind huvitab ja ma tahan rohkem teada ja ma tahan nutta ja ma ei taha, et sa oleksid armunud kellessegi, kes pole mina.
„Noh, mina ikkagi tahaks, et ta Becki vastu kenam oleks,” ütleb Lynn.
Chana pööritab silmi ja krõmpsutab jääkuubikuid ja ta ei ole nõus. „Tead, milles asi on? Beck on ennast täis. Ja Benji on ennast täis. Mul ei ole neist kummastki kahju. Beck kutsus meid siia ja teeskleb, et ta on kirjanik, ja Benji teeskleb kogu maailma ees, et ta on mingi faking käsitööline. Mida veel. Nad on mõlemad lihtsalt iseendasse armunud. Me ei räägi siin ülimalt tundlikest piinatud hingedest, kes kirjutavad maailma trööstitusest või mida iganes.”
Lynnil on
