Igavesed andmed. Edward Snowden

      EESSÕNA

      Minu nimi on Edward Joseph Snowden. Ma töötasin valitsuse heaks, kuid nüüd töötan avalikkuse heaks. Mul kulus ligi kolm kümnendit mõistmaks, et see ei tähenda üht ja sama, ning kui sellest aru sain, tõi see mulle tööl pisut pahandusi. Tulemuseks on nüüd see, et püüan kaitsta avalikkust selle inimese eest, kes ma olin – Luure Keskagentuuri (CIA) ja Riikliku Julgeolekuameti (NSA) spioon, järjekordne noor tehnoloog, kes oli rajamas, nagu olin veendunud, paremat maailma.

      Minu karjäär Ameerika Ühendriikide luurekogukonnas (IC) kestis vaid lühikesed seitse aastat, mis on minu üllatuseks vaid aasta kauem kui aeg, mille olen veetnud paguluses riigis, mis ei olnud minu valik. Kuid selle seitsme aasta jooksul sain osa kõige olulisemast muutusest Ameerika spionaaži ajaloos – üksikisikute sihitud jälgimise muutumisest tervete rahvaste massiseireks. Aitasin kaasa tehnilistele lahendustele, et üks valitsus saaks salvestada kogu maailma digitaalse suhtluse, säilitada seda terve igaviku ning seal suvaliselt sobrada.

      Pärast 2001. aasta 11. septembrit pures IC-d süütunne suutmatuse tõttu kaitsta Ühendriike ja lasta oma vahikorra ajal sündida kõige laastavamal ja suurema hävitusjõuga rünnakul riigi vastu pärast Pearl Harborit. Vastuseks üritasid IC juhid rajada süsteemi, mis tagaks, et neid enam mitte kunagi ootamatult ei tabataks. Siin pidi appi tulema tehnoloogia, võõras nähtus seal töötavale politoloogia ja ärijuhtimise magistrandide armeele. Kõige salatsevamate luureametite uksed löödi pärani noortele IT-meestele nagu ma ise. Ja nii päris arvutifriik maa.

      Kui ma tollal üldse midagi tundsin, siis arvuteid, ning tõusin seetõttu karjääriredelil kiiresti. Kahekümne kahe aastaselt sain NSA-lt esimese loa, mida vajas organisatsiooni hierarhias kõige madalama positsiooniga töötaja juurdepääsuks ülisalajasele infole. Vähem kui aasta hiljem olin CIA süsteemiinsener, kellel oli ulatuslik juurdepääs mitmele planeedi kõige salajasemale võrgustikule. Minu ainus täiskasvanud järelevaataja oli tüüp, kes veetis oma vahetusi, lugedes Robert Ludlumi ja Tom Clancy pehmekaanelisi romaane. Tehnilisi talente palgata üritades rikkusid ametid kõiki reegleid. Tavaliselt ei palgata kedagi, kellel ei ole bakalaureusekraadi või vähemalt kaheaastase õppe kraadi, ent minul ei olnud kumbagi. Kõige järgi otsustades ei oleks mind kunagi tohtinud isegi majja sisse lasta.

      Aastatel 2007−2009 töötasin USA Genfi saatkonnas ühena diplomaadina lähetatud IT-spetsialistidest, kelle ülesandeks oli viia CIA tulevikku, ühendades agentuuri Euroopa jaamad võrku, ning digiteerida ja automatiseerida USA valitsuse spionaaživõrgustik. Minu põlvkond tegi enamat kui luuretöö ümberstruktureerimine, me määratlesime täielikult ümber selle, mida luure endast kujutab. Meie seisukohalt ei olnud küsimus salakohtumistes ega salajastes üleandmiskohtades, vaid andmetes.

      Kahekümne kuue aastaselt olin nime poolest Delli töötaja, kuid töötasin tegelikult taas NSA heaks. Minu kattevarjuks oli saanud alltöövõtt ning sama oli lugu peaaegu kõigi minusarnaste tehnikaspioonidega. Mind saadeti Jaapanisse, kus aitasin kavandada agentuuri globaalset varundit – hiiglaslikku salavõrgustikku, mis tagas, et isegi kui NSA peakorter muutub tuumaplahvatuses tuhaks, ei lähe andmed kunagi kaotsi. Tollal ei mõistnud ma, et igaühe elu üle püsivat arvet pidava süsteemi loomine on traagiline viga.

      Kahekümne kaheksaselt tulin tagasi Ühendriikidesse ning mulle sai osaks peadpööritav edutamine: mind määrati tehnilisse siderühma, mis tegeles Delli ja CIA suhetega. Minu töö oli istuda koos CIA tehniliste osakondade juhtidega maha ning kavandada ja müüa lahendusi kõigile probleemidele, mida nad vaid ette oskasid kujutada. Minu meeskond aitas agentuuril ehitada üles uut tüüpi andmetöötlusarhitektuuri – „pilve”, esimest tehnoloogiat, mis võimaldas igal agendil sõltumata tema füüsilisest asukohast pääseda ligi kõigile vajalikele andmetele hoolimata vahemaast.

      Kokkuvõttes asendus töö luurevoo haldamisel ja ühendamisel väljamõtlemisega, kuidas infot igavesti talletada, selle omakorda vahetas välja töö tagamaks, et see info oleks üle ilma juurdepääsetav ja töödeldav. Need projektid tulid minu ellu Hawaiil, kuhu kolisin kahekümne üheksaselt uue töö tõttu NSA heaks. Kuni selle ajani olin vaevelnud vajaduses teada, suutmata mõista oma spetsialiseeritud ja lahterdatud ülesannete taga olevat kumuleeruvat eesmärki. Alles paradiisis võimaldas mu ametikoht viimaks näha, kuidas kõik, mida olen teinud, kokku sobitub, ühendub nagu hiigelsuure masinavärgi osakesed, et moodustada üleilmse massijälgimise süsteem.

      Istusin ananassipõllu all sügavas tunnelis – Pearl Harbori aegses endises maa-aluses lennukitehases – terminalis, kust mul oli sama hästi piiramatu juurdepääs peaaegu kõigi kunagi mõne telefoninumbri valinud või arvutit puudutanud meeste, naiste ja laste suhtlusele. Nende inimeste seas oli umbes 320 miljonit minu kaasmaalast, keda jälgiti nende igapäevaelu tegemistes räiges vastuolus mitte üksnes Ühendriikide põhiseaduse, vaid ka iga vaba ühiskonna põhiväärtustega.

      Põhjus, miks te seda raamatut loete, on see, et tegin oma positsiooniga inimese kohta midagi ohtlikku: otsustasin rääkida tõtt. Kogusin IC sisedokumente, mis tõestasid USA valitsuse seaduserikkumist, ning andsin need üle ajakirjanikele, kes neid kontrollisid ja vapustatud maailmale avalikustasid.

      Käesolev raamat räägib sellest, mis pani mind nii otsustama, moraalsetest ja eetilistest põhimõtetest selle taga ning nende tekkimisest – see tähendab, et see raamat räägib ka minu elust.

      Mis moodustab elu? Enamat kui see, mida me ütleme, isegi enamat kui see, mida teeme. Elu on ka see, mida me armastame ja millesse usume. Mina armastan ja usun kõige rohkem sidet, inimlikku sidet ning tehnoloogiaid, mis sellele kaasa aitavad. Nende seas on muidugi ka raamatud. Kuid minu põlvkonnale on side tähendanud peamiselt internetti.

      Enne kui tagasi kohkute, teades suurepäraselt, milline mürgine hullus seda mesitaru meie ajal nakatab, saage aru, et minu silmis oli internet seda tundma õppides hoopis midagi muud. See oli sõber ja lapsevanem. See oli piiride ja piiranguteta kogukond, üks hääl ja miljonid, ühine piiriala, mille olid asustanud paljud eri hõimud, kes ei kasutanud seda ära, vaid elasid piisavalt sõbralikult kõrvuti, igal liikmel oli võimalus valida oma nimi, ajalugu ja tavad. Kõik kandsid maske, ent ometi lõi see „anonüümsus paljunimelisuse kaudu”-kultuur rohkem tõde kui valskust, kuna see oli pigem loov ja koostööline kui kommertslik ja konkureeriv. Muidugi eksisteerisid konfliktid, kuid selle kaalusid üles hea tahe ja head tunded – tõeline avastajavaim.

      Seetõttu

Скачать книгу