tekitas kiiresti mulli ja siis, kohe pärast millenniumivahetust, tõi kaasa kokkuvarisemise. Pärast seda mõistsid firmad, et inimesi, kes läksid netti, ei huvitanud kulutamine, vaid jagamine, ning et inimlikku sidet, mille internet võimalikuks muutis, saab teha rahaks. Kui peamine, mida inimesed tahtsid internetis teha, oli võimalus rääkida oma perele, sõpradele ja võõrastele, millega nad tegelevad, ning kuulda omakorda, mida nende pere, sõbrad ja võõrad teevad, siis ei tarvitsenud firmadel teha muud kui mõelda välja, kuidas sellelt sotsiaalselt suhtluselt kasumit teenida.
See oli seirekapitalismi algus ja mulle tuttava interneti lõpp.
Nüüd varises kokku loov võrk, sest arvutud kaunid keerulised ja individualistlikud võrgulehed lakkasid olemast. Mugavusetõotus pani inimesi vahetama oma pidevat ja vaevalist tööd nõudvaid personaalseid saite Facebooki-lehekülje ja Gmaili konto vastu. Omandi näilisust oli kerge pidada eksikombel tõelisuseks. Vähesed meist said sellest tollal aru, kuid miski sellest, mille jagamist me jätkasime, ei kuulunud enam meile. E-kaubandusettevõtetele, mis olid läbi kukkunud, kuna nad ei leidnud midagi, mille ostmisest oleksime olnud huvitatud, tekkisid järeltulijad, kellel oli müüa uus toode.
See uus toode olime Meie.
Meie tähelepanu, meie tegemised, meie asukohad, meie soovid – kõike, mida me enda kohta teadlikult või mitteteadlikult avaldasime, jälgiti ja müüdi salajas, et lükata võimalikult kaua edasi vältimatut kuritarvitamistunnet, mis enamikule on alles nüüd kohale jõudnud. Jälgimist õhutas ja koguni rahastas terve armee valitsusi, kes janunesid tohutu luureinfo järele, mis nende kätte langes. Kui sisselogimised ja finantstehingud kõrvale jätta, ei krüpteeritud 2000. aastate algul peaaegu mingit netisuhtlust, mis tähendas, et paljudel juhtudel ei olnud valitsustel isegi vajadust firmadega ühendust võtta teadmaks, mida nende kliendid teevad. Nad võisid lihtsalt terve maailma järel nuhkida, rääkimata sellest ühelegi hingele.
Ühendriikide valitsus langes oma alushartat täielikult eirates just selle kiusatuse ohvriks ning kord mürgipuu vilja maitsnud, tabas teda järeleandmatu palavik. Valitsus võttis endale salamisi massijälgimise õiguse, mis juba definitsiooni järgi mõjutab süütuid hoopis rohkem kui süüdlasi.
Alles siis, kui hakkasin jälgimist ja selle sünnitatud kahju täielikumalt mõistma, hakkas mind painama teadmine, et meile, avalikkusele – mitte ainult ühe riigi, vaid kogu maailma üldsusele – ei olnud kunagi antud hääleõigust ega isegi võimalust selle protsessi kohta arvamust avaldada. Peaaegu universaalse jälgimise süsteem ei olnud loodud üksnes ilma meie nõusolekuta, vaid viisil, mis peitis sihilikult selle programmide iga tahku. Igal sammul hoiti kõigi, kaasa arvatud enamiku parlamendiliikmete eest varjul muutuvaid protseduure ja nende tagajärgi. Kelle poole oleksin saanud pöörduda? Kellega rääkida? Tõe sosistaminegi kas või advokaadile, kohtunikule või kongressile oli muudetud nii tõsiseks kuriteoks, et ka kõige üldisemate faktide avaldamine toonuks kaasa eluaegse karistuse föderaalvanglas.
Olin segaduses ning langesin oma südametunnistusega võideldes süngesse meeleollu. Ma armastan oma riiki ja usun avalikku teenistusse – kogu mu perekond, kogu mu suguvõsa on olnud sajandite jooksul täis mehi ja naisi, kes on pühendanud oma elu selle riigi ja tema kodanike teenimisele. Ma ise ei andnud vannet agentuurile ega isegi valitsusele, vaid avalikkusele, tõotades kaitsta põhiseadust, mille kodanikuvabaduste garantiid on nii jõhkralt rikutud. Nüüd olin enamat kui lihtsalt osa sellest rikkumisest, olin selles osaline. Kogu see töö, kõik need aastad – kelle heaks ma töötasin? Kuidas sain tasakaalustada salastatuslepet mind palganud agentuuridega ning vannet kaitsta oma riigi aluspõhimõtteid? Kellele või millele pidin olema rohkem truu? Millisel hetkel oli mul moraalne kohus seadust rikkuda?
Vastused andis mulle nende põhimõtete üle järelemõtlemine. Mõistsin, et väljaastumine ja valitsuse rikkumiste ulatuse avalikustamine ajakirjanikele ei tähendaks millegi radikaalse, näiteks valitsuse või isegi IC hävitamise pooldamist. See tähendanuks naasmist valitsuse ja IC enda sõnastatud ideaalide juurde.
Riigi vabadust saab mõõta vaid lugupidamisega oma kodanike õiguste vastu ning olen veendunud, et need õigused piiravad riigivõimu ja määravad täpselt kindlaks, kus ja millal võib valitsus tungida isikuvabaduste valdkonda, mida Ameerika revolutsiooni ajal nimetati vabaduseks ning mida internetirevolutsiooni ajal kutsutakse privaatsuseks.
Möödas on kuus aastat sellest, kui välja astusin, sest olin tunnistajaks langusele kogu maailma niinimetatud arenenud riikide valitsuste pühendumises kaitsta privaatsust, mida mina – ja ÜRO – peame inimese põhiõiguseks. Nende aastate jooksul on langus üha jätkunud ning demokraatiad taandumas autoritaarsesse populismi. Kusagil ei ole see olnud ilmsem kui valitsuste suhetes ajakirjandusega.
Valitud ametiisikute katseid ajakirjandust delegitimiseerida on soodustanud ja mahitanud täiemahuline rünnak tõeprintsiibi vastu. Tõelisust põrmustatakse sihilikult valega, kasutades tehnoloogiaid, mis suudavad muuta põrmustamise enneolematuks üleilmseks segaduseks.
Tunnen seda protsessi piisavalt hästi, sest ebareaalsuse loomine on alati olnud luurekogukonna süngeim kunst. Samad agentuurid, mis on ainuüksi minu karjääri jooksul manipuleerinud luureandmetega, et saada ettekääne sõda alustada – ning kasutanud ebaseaduslikke meetodeid ja varikohtuvõimu, et lubada inimröövi „erakorralise kinnipidamisena”, piinamist „tugevdatud ülekuulamisena” ja varjatud massijälgimist „suures mahus teabekogumisena” – ei kahelnud hetkekski, et nimetada mind Hiina topeltagendiks, Vene kolmikagendiks ja veelgi hullem, Y-põlvkonna esindajaks.
Neil oli võimalik nii palju ja nii vabalt öelda suuresti seetõttu, et ma keeldusin ennast kaitsmast. Alates hetkest, kui astusin välja, olin kindlalt otsustanud, et ei avalikusta kunagi oma eraelust ühtki detaili, mis võiks põhjustada veelgi suuremat meelehärmi mu perele ja sõpradele, kes kannatasid mu põhimõtete pärast juba niigi piisavalt.
Muretsesin, et suurendan nende kannatusi, ja kõhklesin, kas seda raamatut kirjutada. Otsus tulla välja tõenditega valitsuse väärtegude kohta sündis lihtsalt kui otsus anda ülevaade oma elust. Rikkumised, mille tunnistajaks olin, nõudsid tegutsemist, kuid keegi ei kirjuta mälestusi, kuna ei suuda panna vastu oma südametunnistuse ettekirjutustele. Seepärast olen püüdnud saada luba igalt pereliikmelt, sõbralt ja kolleegilt, keda neil lehekülgedel nimetatakse või kes on muul viisil äratuntav.
Samamoodi nagu keeldun olemast ainus otsustaja teise inimese privaatsuse üle, ei ole ma kunagi arvanud, et mina üksi peaksin saama valida, millised minu riigi saladused tuleksid teha avalikkusele teatavaks ja millised mitte. Sellepärast avalikustasin valitsuse saladused ainult ajakirjanikele. Otse üldsusele ei avalikustanud ma ühtki dokumenti.
Usun täpselt samuti nagu need ajakirjanikud, et valitsusel on õigus hoida osa informatsiooni salajas. Isegi maailma läbipaistvaimal demokraatial võib olla lubatud salastada näiteks oma salaagentide isikuid ja oma vägede liikumist lahinguväljal. Sääraseid saladusi selles raamatus ei ole.
Anda ülevaade oma elust, kaitstes samal ajal oma armastatute privaatsust ning paljastamata valitsuse legitiimseid saladusi ei ole kerge ülesanne, ent see on minu ülesanne. Olen nende kahe kohustuse vahel.
ESIMENE OSA
1 LÄBI AKNA VAADATES
Minu esimene „häkkimine” puudutas magamamineku aega.
Tundus ebaõiglane, et vanemad sundisid mind magama minema – enne kui nad ise läksid, enne kui mu õde läks, ja kui ma ei olnud isegi väsinud. Elu esimene pisike ebaõiglus.
Paljud minu elu alguse umbest kahest tuhandest õhtust lõppesid kodanikuallumatusega: nutt, anumine,
