voodisseminekuaega. Olin juba suikumas, kui kuulsin koridoris isa samme. Tõusin voodis püsti, lükkasin kardina kõrvale ja vaatasin. Isal oli käes salapärane, umbes kingakarbisuurune karp, ning ta võttis sellest beeži tuhaplokki meenutava eseme, mille küljes väänlesid pikad mustad juhtmed nagu mõne mu hirmuunenäo süvamerekoletise kombitsad.
Isa harutas aeglaselt ja metoodiliselt töötades – osalt tuli see tema distsiplineeritud insenerikombest kõike tehes ning osalt soovist olla tasa – juhtmed lahti ning ühendas karbi teleriga. Siis torkas ta teise juhtme pistikusse diivani taga.
Äkki hakkas teleriekraan särama ja koos sellega ka isa nägu. Tavaliselt istus ta õhtuti diivanil, avas üksteise järel limonaadipurke ja vaatas, kuidas inimesed väljal ringi jooksevad, kuid see oli midagi muud. Mul kulus hetk, et jõuda kogu oma küll lühikese elu kõige jahmatavamale arusaamisele: mu isa kontrollis, mis teleris toimub.
Nägin Commodore 64, üht esimest turule tulnud koduarvutisüsteemi.
Mul ei olnud muidugi aimugi, mis on arvuti, rääkimata arusaamisest, kas see, mida isa tegi, oli mäng või töö. Kuigi isa naeratas ja paistis lõbutsevat, süvenes ta samas ekraanil toimuvasse samasuguse intensiivsusega nagu igasse ülesandesse majas. Teadsin vaid üht: mida ta ka ei teinud, tahtsin ka mina seda teha.
Pärast seda ajasin alati, kui isa tuli kabinetti ja beeži telliskivi välja võttis, end voodis püsti, lükkasin kardina kõrvale ja luurasin, mis seiklused ta seekord ette võttis. Ühel õhtul oli ekraanil pall ja alumises servas kang; isa pidi kangi horisontaalselt liigutama, et palli tabada, see üles visata ja lüüa ümber värvilistest tellistest müür (Arkanoid). Teisel õhtul istus ta erikujuliste mitmevärviliste tellistega ekraani ees; need kukkusid kogu aeg ning tema paigutas ja pööras neid ringi, et moodustada täiuslikke ridu, mis kohe haihtusid (Tetris). Kuid tõeliselt segaduses sellest, mida isa tegi – puhkusena või osana tööst –, olin siis, kui nägin ühel õhtul läbi akna piiludes teda lendamas.
Mu isa, kes oli mind alati rõõmustanud, näidates rannavalve lennuväebaasi tõelisi helikoptereid, kui need majast mööda lendasid, juhtis nüüd ise kopterit meie kabinetis, otse mu silme all. Ta tõusis väikesest baasist, kus oli isegi tilluke USA lipp, musta sädelevaid tähti täis öötaevasse ning kukkus siis otsekohe alla. Ta karjatas vaikselt, summutades mu enda karjatuse, ent just siis, kui arvasin, et lõbu on läbi, oli ta tagasi tillukese lipuga väikeses baasis ja tõusis uuesti õhku.
Mängu nimi oli „Choplifter!” ning hüüumärk ei olnud lihtsalt osa nimest, vaid ka mängukogemusest. „Choplifter!” oli põnev. Vaatasin üha uuesti ja uuesti, kuidas kopter lendas meie kabinetist välja üle lameda kõrbekuu, tulistades vaenlase lennukeid ja tanke ning saades ise pihta. Kopter aina maandus ja tõusis õhku, kui mu isa üritas päästa sähvatavat inimsumma ja väljapoole ohtu toimetada. See oli mu varaseim ettekujutus isast: ta oli kangelane.
Diivanilt kostnud rõõmuhõise, kui pisike kopter esimest korda tervena maad puudutas, pardal hulk tibatillukesi inimesi, oli pisut liiga vali. Isa keeras kähku pea akna poole, et näha, kas oli mind seganud, ja tabas mind otse teolt.
Hüppasin voodisse, tõmbasin teki peale ja lamasin täiesti liikumatult, kui isa rasked sammud mu toale lähenesid.
Ta koputas aknale. „Sul on uneaeg, semu. Kas sa oled veel üleval?”
Hoidsin hinge kinni. Äkki avas ta akna, kummardus minu tuppa, võttis mu sülle – tekiga ja puha – ning tõmbas kabinetti. See kõik juhtus nii kiiresti, et mu jalad ei puudutanud vaipagi.
Enne kui arugi sain, istusin kaaspiloodina isa süles. Olin liiga väike ja liiga elevil mõistmaks, et juhtkang, mille isa mulle andis, ei olnud juhmega ühendatud. Tähtis oli vaid see, et lendasin koos isaga.
2 NÄHTAMATU MÜÜR
Elizabeth City on vanamoeline keskmise suurusega sadamalinn suhteliselt puutumatu vanalinnaga. Nagu enamik varaseid Ameerika asundusi, kasvas ka see veekogu ümber, Pasquotanki jõe kallastele, mille nimi on ingliskeelne moonutus Algonquini sõnast, mis tähendab „kus jõgi hargneb”. Jõgi voolab Chesapeake’i lahest läbi soode Virginia ja Põhja-Carolina piiril ning suubub koos Chowani, Perquimansi ja teiste jõgedega Albemarle Soundi. Iga kord, kui mõtlen, millise muu suuna mu elu võinuks võtta, mõtlen sellele veelahkmele: ükskõik millise teekonna vesi alates allikast läbib, jõuab ta lõpuks ikka samasse sihtkohta.
Minu suguvõsa, eriti emapoolne, on alati olnud merega ühenduses. Ema pärineb otse Ameerika esmaasukatest, tema esimene eellane siinpool ookeani oli John Alden, Mayfloweri aamissepp. Ta võttis naiseks kaasreisija Priscilla Mullinsi, kellel oli kahtlane eripära olla laeval ainus abiellumisealine vallaline naine ning seega ainus abiellumisealine vallaline naine kogu Plymouthi koloonia esimeses põlvkonnas.
Johni ja Priscilla tänupühadeaegne paariminek oleks aga peaaegu luhtunud Plymouthi koloonia ülema Myles Standishi sekkumise tõttu. Tema armastus Priscilla vastu, naiselt korvi saamine ning lõpuks abiellumine Johniga on aluseks kirjandusteosele, millest räägiti kogu mu lapsepõlve jooksul: „The Courtship of Miles Standish”, autoriks Henry Wadsworth Longfellow, kes oli samuti Aldeni ja Mullinsi järeltulija:
Toas polnud kuulda miskit peale sule rutaka krabina,
mis kärmelt kirjutas tähtsaid kirju Mayflowerile,
mis oli valmis Jumala abiga homme või hiljemalt ülehomme teele asuma!
Teel koju teadetega kohutavast talvest.
Aldeni kirjad täis Priscilla nime.
Täis puritaanliku neiu Priscilla nime ja kuulsust!
Johni ja Priscilla tütar Elizabeth oli esimene Uus-Inglismaal sündinud palverändute laps. Minu ema, kelle nimi on samuti Elizabeth, on tema otsene järeltulija. Ent kuna vereliin liigub peaaegu eranditult naiste kaudu, vahetusid perenimed peaaegu iga põlvkonnaga – Alden abiellus Pabodiega, kes abiellus Grinnelliga, kes abiellus Stephensiga, kes abiellus Joceliniga. Minu meresõitjatest esivanemad seilasid mööda rannikut praegusest Massachusettsist Connecticutti ja New Jerseysse – rajades kolooniate ja Kariibi mere vahele kaubateid ning põigeldes piraatide eest –, kuni Jocelini liin asus iseseisvussõja ajal Põhja-Carolinasse.
Amaziah Jocelin, kelle nimekuju teiste variantide seas on ka Amasiah Josselyn, oli kaaper ja sõjakangelane. Kümne suurtükiga pargase Firebrand kaptenina tehti talle ülesandeks Cape Feari kaitsmine. Pärast Ameerika iseseisvumist sai temast USA mereväe Wilmingtoni sadama agent ehk varustusohvitser. Seal asutas ta ka linna esimese kaubanduskoja, mida ta nimetas kummalisel kombel luurebürooks. Jocelinid ja nende järeltulijad – Moore’id, Hallid, Meylandid, Howellid, Stevensid, Restonid ja Stokleyd, kes moodustavad mu ema ülejäänud suguvõsa, võitlesid minu kodumaa ajaloo kõigis sõdades alates iseseisvussõjast ja kodusõjast (kus Carolinades elanud sugulased võitlesid konföderatsiooni poolel oma Uus-Inglismaa ja Uniooni nõbude vastu) mõlema maailmasõjani. Minu suguvõsa on alati vastanud kutsele tulla teenistusse.
Minu emapoolne vanaisa, keda ma kutsun papsiks, on rohkem tuntud kontradmiral Edward J. Barrettina. Minu sünni ajal oli ta Washingtonis rannavalve peakorteris lennuväe inseneriosakonna asejuht. Edasi oli ta inseneri- ja operatiivtöö juhikohtadel Governors Islandist New Yorgis kuni Key Westini Floridas, kus ta oli ametkondadevahelise ühiseriüksuse juht (rahvusvaheline ametkondadevaheline USA rannavalve juhitav üksus, mille ülesanne on võidelda uimastikaubandusega Kariibi merel). Ma ei teadnud, kui kõrgele paps karjääriredelil tõuseb, kuid teadsin, et ametisseastumise tseremooniad muutusid aastatega uhkemaks, kõned olid pikemad ja tordid suuremad. Mäletan suveniiri, mille sain
