ja tähtsusetu talitus kui see ka oli. Kuid ka niisugusena tõstis see mind lähinaabritest ja eakaaslastest kõrgemale.
Kipa oli andnud oma parima, kuid mesileibadel ei olnud mu suus õiget maiku ning naabrite rõõm ja rämedad naljad ei pakkunud mulle lõbu. Õhtul, kui naabrid olid lahkunud, valdas kurvameelsus ka Senmutit ja Kipat. Senmut hakkas jutustama minu sündimise lugu, Kipa aitas tal meenutada ja mina silmitsesin nende sängi kohal rippuvat kõrkjalootsikut. Selle tumedaks tõmbunud, murdunud kõrred tegid mu südamele haiget. Mul ei olnud siin maailmas tõelist isa ja ema. Olin üksi tähtede all suures linnas. Võib-olla olin Kemimaal üksnes vilets võõramaalane. Võib-olla oli mu sünnipära häbiväärne saladus.
Mu südames oli haav, kui läksin templisse, kaasas Kipa hoole ja armastusega valmistatud pühitsemisrõivad.
2
Meid oli kakskümmend viis noorukit ja noormeest, kes me pühitsemiseks valmistusime. Kui olime templi veesilmas kümmelnud, aeti meie pead paljaks ja me panime selga koredad rõivad. Meie pühitsejaks osutus preester, kes ei ajanud just täpsust taga. Vana kombe kohaselt oleks ta võinud sundida meid mitmesuguseid alandavaid kombeid täitma, aga meie hulgas oli kõrgestisündinud poisse ja juba õigusteaduskonna eksamid sooritanud täiskasvanud mehi, kes oma karjääri kindlustamiseks Amoni teenriteks alistusid. Neil oli kaasas külluses moona, nad jootsid preestrile veini ja mitmed käisid öösel lõbumajades, sest pühitsemine ei tähendanud neile kõige vähematki. Mina olin ärkvel, haav südames, ja mõtlesin kurval meelel mitmesuguseid mõtteid. Leppisin leivatüki ja tassi veega, mis pidi kombekohaselt olema meie söömaaeg, ja ootasin, ühtaegu lootusrikkalt ja sünge kahtluse võimuses, mis tulema pidi.
Olin nimelt nii noor, et oleksin sõnulkirjeldamatult meelsasti tahtnud uskuda. Räägiti, et pühitsemise ajal ilmutab end Amon ja kõneleb iga taotlejaga, ja minule oleks olnud kirjeldamatu kergendus, kui oleksin suutnud vabaneda iseenesest ja aimata, et kõigel sellel on otstarve. Kuid arsti ees on ka vaarao alasti. Isa kõrval olin juba poisikesena haigust ja surma näinud ning mu pilk oli teritunud nägema oma eakaaslastest rohkem. Arstile ei saa miski olla liiga püha ja ta ei kummarda millegi ees peale surma, niisugune oli mu isa õpetus. Seetõttu ma kahtlesin, ja kõik, mida olin kolme aasta jooksul templis näinud, oli mu kahtlust kasvatanud.
Kuid siiski, mõtlesin, vahest on teisel pool eesriiet, kõige pühamas pimeduses midagi, mida ma ei tea. Vahest ilmutab Amon end mulle ja toob mu hinge rahu.
Sellele kõigele mõtlesin, ekseldes templi ilmalikele lubatud koridorides, vaadates värvilisi pühi pilte ja lugedes pühi kirjapanekuid, milles jutustati, kui tohutu suuri kingitusi olid vaaraod Amonile jumalate osana sõjasaagist sõdadest kaasa toonud. Siis tuli mulle vastu ilus naine, kelle rüü oli kõige peenemast linasest, nii et tema rinnad ja niuded sellest läbi paistsid. Ta oli sirge ja sale, tema huuled, põsed ja kulmud olid värvitud ning ta vaatas mind uudishimulikult ja häbenemata.
„Mis on su nimi, ilus noormees?” küsis ta ja vaatas oma roheliste silmadega mu halli õlarõivast, mis tunnistas, et valmistun pühitsemiseks.
„Sinuhe,” vastasin hämmeldunult ja ei julgenud talle silma vaadata. Kuid ta oli nii ilus ja tema laubale piserdatud õli lõhnas nii võõralt, et ma soovisin, et ta paluks mind templis teejuhiks. Seda tuli templis õppijatega sageli ette.
„Sinuhe,” ütles ta mõtlikult ja vaatas mind hindavalt. „Sa niisiis kohkud ruttu ära ja põgened, kui sulle saladus usaldada.”
Ta pidas silmas muinasjuttu Sinuhe seiklustest ja see riivas mind, sest selle jutustusega oli mind koolis juba piisavalt narritud. Nii ajasin end sirgu ja vaatasin talle silma sisse, ja tema pilk oli nii seletamatu ja uudishimulik ja selge, et mu nägu hakkas õhetama ja mu ihu oli nagu tules.
„Miks ma peaksin kartma?” küsisin. „Tulevane arst ei karda mingeid saladusi.”
„Ahaa!” ütles ta naeratades. „Tibu piiksub juba, kuigi pole veel koortki läbi torganud. Kuid kas su seltsiliste seas on noormees, kelle nimi on Metufer? Ta on kuningliku ehitusmeistri poeg.”
Metufer oligi see, kes oli jootnud preestrile veini ja andnud talle pühitsuskingituseks kuldse randmevõru. Miski puudutas mind valusalt, kuid ütlesin, et tunnen Metuferit, ja pakkusin, et lähen teda kutsuma. Mõtlesin, et vahest on naine tema õde või sugulane. See kergendas mu meelt, ma vaatasin naisele vapralt silma ja naeratasin.
„Aga kuidas ma saan teda kutsuda, kui ma ei tea sinu nime ja ei oska öelda, kes teda kutsub?” julgesin küsida.
„Ta teab,” ütles naine ja koputas värviliste kividega kaunistatud sandaaliga kärsitult vastu põrandat, nii et pidin vaatama tema väikesi jalgu, mida tolm ei olnud määrinud ja mille ilusad küüned olid helepunaseks värvitud. „Ta teab, kes teda kutsub. Vahest on ta mulle midagi võlgu. Vahest on minu mees reisil ja ma ootan teda, et ta mind minu mures lohutaks.”
Mu süda läks jälle raskeks mõttest, et ta on abielunaine. Kuid ma ütlesin vapralt: „Hästi, naine. Ma lähen teda kutsuma. Ütlen talle, et üks naine, noorem ja ilusam kui Kuujumalanna, kutsub teda. Siis ta teab, kes sa oled, sest kindlasti ei või keegi, kes on sind korra näinud, sind iial unustada.”
Oma vaprusest kohkudes keerasin selja, et ära minna, kuid ta puudutas mind ja ütles mõtlikult: „Küll sul on kiire! Oota pisut, vahest on meil kahel veel rääkimist.”
Ta vaatas mulle jälle otsa, nii et mu süda rinnus sulas ja sisemus õõnsaks tõmbus. Siis sirutas ta välja sõrmustest ja randmevõrudest raske käe ja puudutas mu pealage, öeldes sõbralikult: „Kas sellel ilusal peal on ka külm, kui seda kaunistanud poisikiharad on äsja maha lõigatud?” Ja kohe seejärel ütles ta hellalt: „Räägid sa tõesti tõtt? Kas ma olen sinu arvates ilus? Vaata mind tähelepanelikumalt.”
Ma vaatasin teda, tema rõivad olid kuninglikust linasest ja ta oli minu silmale ilusam kõikidest naistest, keda üldse näinud olin, ja ta ei teinud midagi, et oma ilu varjata. Ma vaatasin teda ja unustasin haava oma südames, unustasin Amoni ja Elu maja, ja tema lähedus kõrvetas mu ihu nagu tuli.
„Sa ei vasta midagi,” ütles ta kurvalt. „Ja sa ei peagi vastama, sest ma olen sinu arvates kindlasti vana ja inetu naine, kes sinu ilusaid silmi ei rõõmusta. Mine siis ja kutsu pühitsetav isand Metufer, siis saad minust lahti.”
Aga ma ei läinud ja ei osanud ka midagi öelda, kuigi mõistsin väga hästi, et ta mind oma sõnadega pilkab. Templi hiigelsuurte sammaste vahel oli hämar. Tema silmad hiilgasid kaugete kivivõrede vahelt voogavas tuhmis valguses ja meid ei näinud keegi.
„Vahest ei peagi sa teda kutsuma,” ütles naine ja naeratas mulle. „Vahest piisab mulle, kui sina mind rõõmustad ja koos minuga lõbutsed, sest mul ei ole ju kedagi, kes mu rõõmsaks teeks.”
Siis meenus mulle, mida Kipa oli rääkinud naistest, kes kutsuvad ilusaid poisse endaga lõbutsema. Mulle meenus see nii äkki, et kohkusin ja astusin sammu tagasi.
„Ma ju arvasingi, et Sinuhe kohkub ära,” ütles naine ja astus mulle järele. Kuid mina tõstsin ruttu tõrjuvalt käe ja ütlesin:
„Ma tean juba, kes sa oled. Sinu mees on ära sõitnud ja sinu süda on petlik lõks ja sinu rüpp põletab hullemini kui tuli.” Aga kuigi ma nõnda ütlesin, ei suutnud ma põgeneda.
Naine hämmeldus hetkeks, kuid naeratas jälle ja tuli mulle väga lähedale. „Sa arvad nii?” ütles ta kavalalt. „Aga see ei ole ometi tõsi. Minu rüpp ei põleta
