soojem magada oleks.
Aga mina olin noor ja ei maganud, kuigi teadsin hästi, et preester oli saanud Metuferilt kruusitäie veini ning kutsunud tema ja paar kõrgemast soost pühitsetavat oma kambrisse ega tuleks meid segama. Ma ei maganud, kuigi teadsin teiste jutu järgi, et pühitsetavatel on alati kombeks salaja süüa, mängida ja magada. Mata hakkas jutustama Sahmeti, lõvipäise jumalanna templist, kus Amoni jumalikul tütrel oli kombeks end sõdurkuningatele ilmutada ja neid sülelda. See tempel oli Amoni templi taga, aga ta oli oma kuulsust kaotanud. Aastakümneid ei olnud vaarao seal käinud ja templi eesõue kiviplaatide vahele oli hakanud rohi kasvama. Kuid Mata üles, et temal ei oleks just praegu midagi seal valvamise ja jumalanna sülelemise vastu, ja Nefru loopis täringuid oma käes, haigutas ja kahetses, et ei olnud taibanud veini kaasa võtta. Seepeale heitsid nad mõlemad varsti magama ja mina olin ainus, kes üleval oli.
Mu öö oli pikk, ja sel ajal kui teised magasid, valdas mind sügav hardus ja igatsus; nii noor, nagu ma veel olin, mõtlesin, et olin hoidnud end puhtana ja paastunud ja täitnud kõik vanad käsud, et Amon end mulle ilmutada võiks. Kordasin tema pühasid nimesid ja kuulatasin iga prõksatust, kõik meeled erksad, aga tempel oli tühi ja külm. Hommiku saabudes hakkas pühima paiga eesriie tõmbetuules lehvima, aga midagi rohkemat ei juhtunud. Kui templi eeskoda valgenema hakkas, puhusin sõnulkirjeldamatus pettumuses lambitule ära ja äratasin oma kaaslased.
Sõdurid puhusid pasunaid, müüridel vahetusid valvurid ja eesõuest hakkas kostma vaikset kõnekõminat nagu kaugete vete kohinat tuules, nii et me teadsime, et templis on alanud päev ja töö. Lõpuks saabus suure rutuga preester ja koos temaga minu imestuseks Metufer. Mõlemast hoovas veinilehka, nad hoidsid teineteisel käe alt kinni ja preester kõlgutas käes heade kirstude võtmeid ning kordas Metuferi abiga pühasid numbreid, enne kui meid tervitas.
„Pühitsetavad Mata, Mose, Bek, Sinufer, Nefru, Ahmose ja Sinuhe,” ütles preester. „Kas olete olnud ärkvel ja palvetanud, nagu on kästud, et pühitsemist ära teenida?”
„Oleme ärkvel olnud ja palvetanud,” vastasime nagu ühest suust.
„Kas on Amon, nagu tõotatud, end teile ilmutanud?” küsis preester ja röhatas, vaadates meid ekslevate silmadega. Vahetasime pilke ja kõhklesime. Lõpuks alustas Mose ebakindlalt: „Ta ilmutas end, nagu tõotatud.” Üks teise järel ütlesid mu kaaslased: „Ta ilmutas end.” Ja viimasena ütles Ahmose hardalt kindlal häälel: „Ta ilmutas end tõesti!” Ta vaatas preestrile silma sisse, aga mina ei öelnud midagi, mul oleks nagu kämmal südant pigistanud, sest see, mida mu kaaslased ütlesid, oli minu arvates jumalateotus.
Metufer ütles jultunult: „Ka mina olen olnud ärkvel ja palvetanud, et pühitsust ära teenida, sest tuleval ööl on mul muud tegemist kui siin olla. Amon ilmutas end ka minule, nagu preester võib tunnistada, ja tema kuju oli nagu suur veinikann ja ta rääkis mulle mitmeid pühasid asju, mida mul ei sobi teile korrata, kuid tema sõnad olid lembed nagu vein minu suus, nii et tundsin janu kuulda neid üha rohkem, kuni varase hommikuni välja.”
Siis kogus Mose julgust ja ütles: „Minule ilmutas ta end oma poja Horose kujul, ta istus nagu kotkas mu õlale ja ütles: „Ole õnnistatud, Mose, olgu õnnistatud sinu pere, olgu õnnistatud sinu töö, et ükskord istuksid sa kahe väravaga majas ja käsutaksid arvukaid teenreid. Nii ta ütles.”
Ka teised pühitsetavad hakkasid kiiruga jutustama, mida Amon oli neile öelnud, ja nad rääkisid õhinal, mitmekesi korraga, ja preester kuulas neid naerdes ja pead noogutades. Ma ei tea, kas nad jutustasid nähtud unenägusid või valetasid. Tean ainult seda, et seisin üksi nagu orb ega öelnud midagi.
Lõpuks pöördus preester minu poole, kortsutas oma pügatud kulme ja ütles karmilt: „Ja sina, Sinuhe, kas sina ei olegi pühitsemise vääriline? Või ei ilmutanud taevane Amon end sulle mitte mingil kujul? Kas sa ei näinud teda kas või väikese hiirena, sest ta võib end lugematutel kujudel ilmutada?”
Kaalul oli minu pääsemine Elu majja, nii et ma kogusin julgust ja ütlesin: „Varahommikul nägin püha eesriiet liikumas, aga muud ma ei näinud ja Amon ei öelnud mulle midagi.”
Siis puhkesid kõik naerma ja Metufer naeris nii, et tagus kätega endale vastu põlvi, ja ütles preestrile. „Ta on rumal.” Ta sikutas preestrit varrukast, mida oli niisutanud vein, ja sosistas talle midagi, kiigates mind silmanurgast.
Preester vaatas mulle rangelt otsa ja ütles: „Kui sa ei ole kuulnud Amoni häält, ei või ma sind pühitsemisele lubada. Kuid asi annab peagi parandada, sest ma tahan uskuda, et sa oled jumalakartlik noormees ja sinu eesmärgid on head.”
Seda öelnud, läks ta kõige pühama paiga taha ja kadus silmist. Metufer tuli minu kõrvale ja vaatas mu õnnetut nägu, naeratas sõbralikult ja ütles: „Ära karda.”
Kuid hetk hiljem võpatasime kõik, sest eeskoja hämaruses kajas üleloomulik hääl, mis ei meenutanud üldsegi inimese oma, ja see kostis kõikjalt, laest, seintelt ja sammaste vahelt, nii et me pöörasime pead, et mõista, kust hääl kostis. Hääl ütles: „Sinuhe, Sinuhe, unimüts, kus sa oled? Astu ruttu mu palge ette ja kummarda mulle, sest mul on kiire ja ma ei või sind päev otsa oodata.”
Metufer tõmbas eesriide eest, lükkas mu kõige pühamasse paika ja sundis kuklale vajutades tervitusasendisse, milles tervitatakse jumalaid ja vaaraosid. Kuid ma tõstsin varsti pea ja nägin, et kõige püham paik on lahvatanud täis säravat valgust ja hääl tuli Amoni suust, kui ta ütles:
„Sinuhe, Sinuhe, sa siga ja paavian! Olid sa purjus, sest magasid, kui ma sind kutsusin? Sul kuluks uppuda mudakaevu eluks ajaks muda sööma, aga sinu nooruse pärast ma annan sulle armu, kuigi sa oled rumal, laisk ja räpane, sest mina annan armu igaühele, kes minusse usub, aga ülejäänud heidan ma surnuteilma kuristikku.”
Hääl ütles veel palju muudki, karjus, mõnitas ja siunas. Kuid ma ei mäleta enam kõike ja ei tahagi mäletada, nii alandatud ja kibestunud tundsin end olevat, sest täpsemalt kuulates eristasin üleloomuliku hääle kõmast preestri häält ja see tähelepanek jahmatas ja kohutas mind, nii et ma ei suutnud enam kuulata. Jäin Amoni kuju ette lamama, kuigi hääl oli vaikinud, kuni preester tuli ja lükkas mu kõrvale ja mu kaaslased hakkasid rutuga sisse tassima viirukit, võideid, kaunistusmaterjale ja punaseid rõivaid.
Igaühele oli juba ette antud tema ülesanne ja mulle meenus minu oma ja ma tõin eeskojast anumasse püha vett ja pühad käterätid, et pesta jumala nägu, käsi ja jalgu. Kuid tagasi tulles nägin, kuidas preester sülitas Amonile näkku ja pühkis tema palet oma räpase varrukaga. Pärast seda värvisid Mose ja Nefru jumala huuli, põski ja kulme. Metufer võidis teda ja pintseldas naerdes püha õliga üle ka preestri näo ja oma näo. Lõpuks võeti kujult rõivad ja kuivatati ja pesti teda, otsekui oleks ta asjal käinud, võiti tema riista ja pandi kujule selga voltidesse triigitud punane hame, talle seoti eesrõivas ümber ja õlgadele heideti õlarõivas ja tema käed pisteti varrukatesse.
Kui kõik oli valmis, korjas preester kasutatud rõivad kokku ning võttis ka pesuvee ja käterätid enda kätte, sest need kõik müüdi iga päev tükkideks lõigatuna templi eesõues jõukatele ränduritele ja vesi müüdi nahahaiguste põdejatele raviveeks. Siis olime vabad ja läksime õue päikesepaiste kätte, ja mina oksendasin.
Niisama tühi, nagu oli mu magu, olid tühjad ka mu hing ja mu pea, sest ma ei uskunud enam jumalatesse. Aga kui nädal oli läbi saanud, võiti mu pea õliga ja mind pühitseti Amoni preestriks, ma andsin preestrivande ja sain selle kohta tunnistuse. Tunnistusel oli Amoni suure templi pitser ja minu nimi ja see andis mulle õiguse minna Elu majja.
Nii astusime Mose, Bek ja mina Elu majja. Selle värav avati meile, ja ka minu nimi kirjutati
