võõra maa jumalad vaaraod aidata, ja üleujutuse algamise ajal kutsuti paleesse kuninglik koljuavaja.
Ma ei olnud Ptahorit Elu majas olles kordagi näinud, sest koljuavamised olid harvad ja õpiajal eriarstide lõikusi ja ravi vaatama ei lubatud. Nüüd kanti Ptahor kiiresti tema villast Elu majja. Ta puhastus puhastustoas ja ma hoolitsesin selle eest, et olin ta lähedal. Ta oli endiselt kiilaspäine, tema nägu oli muutunud kortsuliseks ja põsed lotendasid kurvalt kahel pool rahulolematut vanamehesuud. Ta tundis mu ära, naeratas ja ütles: „Oled see sina, Sinuhe? Kas sa oled tõesti nii kaugele jõudnud, Senmuti poeg?” Ta ulatas mulle mustast puust laeka, kus ta hoidis oma tööriistu, ja käskis mul endaga kaasa tulla. See oli mulle teenimatu au, mida oleks võinud kadestada ka kuninglik arst, ja ma käitusin sellele vastavalt.
„Ma pean proovima, kui kindlad on mu käed,” ütles Ptahor. „Avame kõigepealt siin paar koljut, nii et näeme, kuidas töö läheb.” Tema silmad jooksid vett ja käed värisesid pisut. Läksime haigetesaali, kus olid ravimatud haiged, halvatud ja vigastatud koljudega. Ptahor uuris paari-kolme koljut ja valis vana mehe, kellele surm tähendas vabanemist, ja tugeva orja, kes oli juba kaotanud kõnevõime ega suutnud oma jäsemeid liigutada, sest oli tänavakakluses kiviga vastu pead saanud. Neile anti rahustavat jooki ja nad kanti lõikustuppa ja pesti puhtaks. Oma tööriistad pesi Ptahor ise ja puhastas neid tules.
Minu ülesandeks oli mõlemal haigel kõige peenema habemenoaga juuksed peast maha ajada. Pärast seda puhastati ja pesti pead veel kord ja peanahale hõõruti tuimestavat salvi, ning Ptahor oli tööks valmis. Kõigepealt lõikas ta lahti vanamehe peanaha ja keeras selle kahele poole tagasi, rohkest verejooksust välja tegemata. Siis puuris ta kiirete liigutustega õõnsa puuriga paljastunud luu sisse augu ning tõstis eralduva luutüki ära. Vanamees hakkas lõõtsutama ja tema nägu tõmbus siniseks.
„Ma ei näe tema peas mingit viga,” ütles Ptahor, pani luutüki oma kohale tagasi, nõelus peanaha mõne pistega kinni ja tegi sideme, misjärel vanamees hinge heitis.
„Mu käed kipuvad värisema,” tähendas Ptahor. „Kui keegi noorem tooks mulle karikatäie veini.” Meie, pealtvaatajate hulgas oli lisaks Elu maja õpetajatele suur hulk kolju-uurijateks tahtjaid. Saanud oma veini, koondas Ptahor tähelepanu orjale, kes istukile kinniseotuna rahustavast joogist hoolimata vihaselt põrnitses. Ptahor palus, et mees veel kõvemini kinni seotaks, ja orja pea kinnitati koljuhoidja külge, mida ka hiiglane ei oleks liigutada suutnud. Ptahor avas tema peanaha, ja seekord oli ta verejooksuga ettevaatlik. Veresooned peanaha serval kõrvetati kinni ja verejooks peatati arstirohtudega. Seda pidid tegema teised arstid, sest Ptahor ei tahtnud oma käsi väsitada. Elu majas oli küll kohal harilik verejooksupeataja, õpetuseta mees, kelle pelk lähedalolek pani verejooksu seisma, kuid Ptahor tahtis loengut pidada, säästes ühtaegu jõudu vaarao jaoks.
Puhastanud kolju pinna, näitas Ptahor kõigile kohta, kus kolju oli lohku vajunud. Kasutades puuri, saagi ja tange, eemaldas ta pea luukaanest korraga kämblasuuruse tüki ja näitas jälle kõigile, kuidas valgete ajukäärude vahele oli voolanud hüübinud veri. Ülima ettevaatusega pühkis ta vere ära ja eemaldas ajuainesse tunginud luukillu. Sellele talitusele kulus rohkesti aega, nii et iga õpilane jõudis näha, kuidas ta töötab, ja jätta meelde, kuidas elav aju välja näeb. Seejärel sulges Ptahor augu tules puhastatud hõbeplaadiga, mis oli vahepeal tehtud väljavõetud luutüki kujuliseks, ja kinnitas selle väikeste neetidega kolba külge. Õmmelnud peanaha tagasi ja sidunud lõikushaava kinni, ütles ta: „Äratage mees üles.” Haige oli nimelt juba tükk aega tagasi teadvuse kaotanud.
Ori vabastati köidikutest, talle kallati veini kurku ja tal lasti kanget arstirohtu nuusutada. Hetke pärast tõusis mees istukile ja kukkus vanduma. See oli ime, mida ei saa uskuda, kui ei ole seda ise näinud, sest enne koljuavamist oli mees kõnevõimetu ega suutnud kõiki ihuliikmeid liigutada. Kuid seekord ei pidanud ma küsima, miks, sest Ptahor seletas ise, et need silmaga nähtavad tundemärgid olid põhjustatud sissevajunud luukillust ja aju pinnale voolanud verest.
„Kui ta kolme päeva jooksul ei sure, tuleb ta paranenuks arvata,” tähendas Ptahor, „ja kahe nädala pärast suudab ta juba läbi peksta mehe, kes talle kiviga vastu pead virutas. Ja ma ei arva, et ta sureb.”
Seepeale tänas ta lahkelt kõiki, kes olid teda aidanud, ja ta nimetas ka mind, kuigi olin vaid ulatanud talle vajalikke tööriistu. Kuid ma ei olnud osanud aimatagi, mida ta silmas pidas mulle seda ülesannet andes, sest mulle eebenipuust laegast ulatades oli ta ühtaegu valinud mu oma abiliseks vaarao palees. Olin talle juba kahe lõikuse ajal tööriistu ulatanud ja olin seega asjatundja, kellest tal oli rohkem abi kui kuninglikest arstidest, kui oli tegemist koljuavamisega. Kuid ma ei taibanud seda, ja nii olin lausa jahmunud, kui ta ütles:
„Vahest oleme juba küpsed kuningliku kolju kallale asuma. Kas sa oled valmis, Sinuhe?”
Nii võisingi oma lihtsas arstirüüs istuda Ptahori kõrvale kuninglikku kandetooli. Verejooksupeataja pidi leppima aisal istumisega ja vaarao orjad hakkasid meid viima sadamasillale nii ühtlase jooksuga, et kandetool sugugi ei kõikunud. Kaldal ootas meid vaarao kuninglik laev, mille sõudjateks olid valitud orjad, kes sõudsid ühes taktis, nii et laev tundus rohkem mööda vett lendavat kui ujuvat. Vaarao sadamasillal kanti meid kiiresti Kuldsesse majja ja kiirus ei hämmastanud mind, sest Teeba tänavatel marssisid juba sõdurid, väravaid suleti ja kaupmehed kandsid oma kaupu hoiuruumidesse ning lukustasid uksi ja aknaluuke. Kõigest sellest teadsin, et suur vaarao sureb peatselt.
KOLMAS RAAMAT
Teeba kirg
1
Palju rahvast, kõrgestisündinuid ja alamaid, oli kogunenud Kuldse maja müüride alla ja ka keelatud kallas oli täis paate, rikaste puust sõudepaate ja vaeste pigitatud kõrkjalootsikuid. Kui nad meid nägid, kuuldus rahva seast isemoodi sosistamist nagu vee kauget kohinat, ja suust suhu liikus teade, et kuninglik koljuavaja on tulekul. Siis tõstsid inimesed käed leinaasendisse ja kaebed ja nutt kandusid meie ees paleesse, sest kõik teadsid, et ükski vaarao ei olnud pärast kolju avamist rohkem kui kolm päeva elanud.
Liiliaväravast saadeti meid kuninglikesse tubadesse ning suursugused õukonnaisandad olid meie teenrid ja kummardasid Ptahori ja minu ees maani, sest me kandsime oma käes surma. Meie jaoks oli valmis seatud ajutine puhastumisruum, kuid vahetanud ihuarstiga mõne sõna, tõstis Ptahor leina märgiks lihtsalt käe ja sooritas viivitamata kõik puhastumistalitused. Meie järel kanti püha tuld ja me sammusime läbi kuninga imeliste tubade kuninglikku magamistuppa.
Seal lamas suur vaarao voodis kuldkatuse all ja sängisammastena kaitsesid teda jumalad ja voodijalgadeks olid lõvid. Ta lamas voodis, kõigist oma võimusümbolitest ilmajäetuna, tursunud keha alasti, vilets, teadvuseta, kõhn vanamehepea kõrvale kaldunud, raskelt korisedes ja sülg lõdvast suunurgast jooksmas. Nii kaduv nagu vari on maine võim ja au, et vaaraod ei võinud eristada surevast vanainimesest Elu maja vastuvõtusaalis. Kuid toa seintel sõidutasid tuttidega ehitud hobused teda üha kuninglikus vankris, tema tugev käsi pingutas vibu ja nooltest läbistatud lõvid surid tema jalge ees. Tema toa seintel säras punane, kuld ja sinine ning põrandal ujusid kalad, lendasid tiibade vihinal pardid ja kõrkjad õõtsusid tuules.
Kummardusime sureva vaarao ees maani ja igaüks, kes surma tundis, teadis, et kogu Ptahori kunst on asjatu. Kuid kõikidel aegadel oli viimase vahendina avatud vaarao kolju, ja nõnda pidi tehtama ka nüüd ning me hakkasime tegutsema. Avasin eebenipuust laeka, puhastasin noad, puurid ja tangid veel kord tules ning ulatasin Ptahorile püha tulekivinoa. Ihuarst oli surija pea juba paljaks ajanud ja selle puhastanud, nii et Ptahor käskis verejooksupeatajal voodile istuda ja vaarao pea sülle võtta.
Siis astus suur kuninglik abikaasa Teje voodi juurde ja ütles ei. Ta oli seni liikumatuna nagu jumalakuju
