suudan hädavaevu kuuldavale tuua ning seisatan täpselt tema laua vastas. Ennast kokku võttes suudan talle isegi otsa vaadata.
Õpetaja rohelised silmad uurivad mind pingsalt, ta vaikib mõnda aega, kuni viimanegi inimene peale meie on klassist lahkunud.
„Ma küsisin eelmisel nädalal, kas sul on kõik korras,” teeb ta lõpuks suu lahti.
„Ma… ma mäletan,” pomisen nüüd tema lauda põrnitsedes. Mu hääles ja olekus puudub igasugune entusiasm.
Mõni hetk on kuulda vaid lärmi suletud ukse taga.
„Kas on siis?” küsib õpetaja uuesti.
Tavaliselt ootavad inimesed sellele ühte lühikest kolmetähelist vastust. Tõe jaoks pole neil aega või isegi mitte huvi. Ja seda küsimust esitatakse ka ainult viisakusest. Enamasti.
„Jah,” ütlen uuesti, talle ikka veel otsa vaatamata.
„Ma olen märganud…” alustab õpetaja kõhkleval häälel, kuid jääb siis vait, nagu oleks julguse kaotanud.
Sellegipoolest jõnksatab mu pea, et teda vaadata, kuid vaid hetkeks. „Te… misasja… mida te märganud olete?” küsin kahtlustavalt. Mu pikim lause talle.
Ma ei saa kohe vastust ning tegelikult see üllatab mind. Ning ka see, et ta lause pooleli jättis. Ma arvasin, et keegi nagu tema on piisavalt otsekohene ütlemaks välja asju, mis talle silma on jäänud.
Ta köhatab.
„Ma olen tähele pannud, kuidas sa…” alustab ta uuesti, kuid teeb pausi. „Lena,” ütleb ta hoopis ning mu nimi ei sobi kuidagi tema eelnevat lauset jätkama.
„M-mida… sa… te… ütlesite… öelda tahate?” küsin üha kasvava närvilisusega.
Õpetaja pilk on ikka veel kõhklev, mis ei sobi talle, sest enesekindlusega ei tohiks tal probleeme olla.
„Lihtsalt… ma tunnen sinu pärast muret,” ütleb ta lõpuks.
Mu kulm kerkib. Suu võiks lahti vajuda, kui mul poleks piisavalt hea enesekontroll. Tema muretseb minu pärast? Miks? See, et ma olen teistest nii silmanähtavalt eraldi ning väga vaikne, ei tohiks anda talle põhjust muretsemiseks. Sest ega mind ju ei kiusata, tegemist pole mingit sorti koolivägivallaga, mis nõuaks õpetaja sekkumist. Ma olen lihtsalt Lena, see, kes ma alati olnud olen.
„Te… m-miks?” küsingi seetõttu ning põrnitsen teda ühe pika hetke, kuni kaotan julguse ja langetan pilgu.
Ta köhatab, kuid mulle tundub, et mitte seetõttu, nagu tal oleks seda vaja päriselt teha, vaid pigem aja võitmiseks.
„Ma olen sind jälginud…” alustab ta uuesti. Mu pilk jõnksatab uuesti talle otsa vaatama ning ilmselt on mul kohkunud ilme, sest ta läheb näost punaseks.
„Ei, ei, mitte selles mõttes jälginud,” ütleb ta kiiruga, hääl veidi ärevil.
Millegipärast tunnen tahtmist naerda, kuigi mu näoilme püsib tõsine.
„Kuidas siis?” küsin vaikselt ja mu pilk rändab tema näolt lauale, mis on tavapäraselt segamini.
„Ma olen märganud, kuidas sa teistega üldse ei suhtle,” suudab õpetaja lõpuks normaalse lause moodustada.
Ma mõtlen hoopis selle peale, et ta on nii noor ega oska sellepärast selliste olukordadega toime tulla. Tal ei ole veel kogemust, kuid ta tunneb, et midagi peaks tegema. Aga mul ei ole abi vaja. Ei ole ju?
„Suhtlemine ei ole kohustuslik,” ütlen tuimalt, silmad ikka veel tema laual.
„Tõsi, aga mulle tundud sa liiga üksikuna,” tähendab mees.
Ühtäkki tabab mind ärritus.
„See… pole teie asi,” nähvan talle, üllatades iseennastki.
„Ma hoolin kõigist oma õpilastest. Ka sinust, Lena,” jääb õpetaja rahulikuks.
Tõstan pilgu ja vaatan teda tõredalt.
„Minge hoolige kellestki teisest,” ütlen ja marsin klassist välja.
Koridoris võtab mind vastu kaasõpilaste lärm ja selja taha, suletud uksega klassiruumi jääb keegi, kes väidab, et hoolib minust. Ma ei usu teda. Ükski õpetaja ei hooli kõigist õpilastest, kui ta üldse kellestki hoolib. Nende asi on meile ainult oma aine selgeks teha. Muu ei peaks neid üldse huvitama. Seega, miks peaks see õpetaja midagi sellist väitma? Mida ta minust tahab?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
