siis jääb teile ivake aega ka puhkamiseks.”
Ja närbunud teoorjad peksid viimase ihurammuga, olgugi et väsimus kippus neid juba murdma. Nüüd ei kuuldunud enam kellegi suust ka laulu, sest pikapeale toob seegi väsimust, olgugi et ta algul võis anda isegi veidi virkust. Väsimusest kukkus mõnigi reheline komistades otseti maha, vahel sattudes seejuures koguni naabri koodihoobi alla. Kuid ikka ja jälle tõusti jalule ning rühmati töötada edasi.
Enamasti oli siin talusulaseid, manulisi ja abivaimudeks tulnud tüdrukuid koos; kõik nad olid saadetud siia taludest täitma orjusega maksumäära, nii nagu seda vakuste järgi taludelt nõuti — kas hobuse- või jalapäevi, igaühelt ta tündrimaade suuruse kohaselt.
Lõpuks oli siiski, enne kui hommik jõudis koita, ka viimne ahe pekstud. Põhk kanti kähku välja, kuna aga põrandal lükati aganane vili koomale. Piiludes rehevärava vahelt laotust, leidis kubjas, et rehelised võivad nüüd heita piskuks puhkama, sest idas polnud veel märgata päikesekuma.
Koodid ja vardad visati väsinud kätest ning poisid ja tüdrukud ruttasid rehealuse nurgas asetsevale põhulademele puhkama. Sulased ning poisid vajusid kohe norisedes magama, kuna aga tüdrukuist abivaimud jäid oma moonakottide kallale nokitsema; võtnud nende ümbert pikad peened rihmad, hakkasid nad enne magama heitmist oma reisi tugevate ning mitmekordsete sõlmedega kokku köitma, et keegi ei suudaks neid lausa une pealt salaja ära naerda, sest orjamisest väsinud abivaim magab ju nii raskesti, et ta tihti ei suuda märgatagi, kui teda tullakse teotama.
Olles esmakordselt mõisas rehel, polnud Imbil kõigest sellest aimugi, nii et ta heitis kohe põhkudesse pikali. Ja olles siis juba suikumas, kuulis ta äkki sosistatavat oma nime:
„Imbi! Imbi, kas sa oma reisi magama heites ei köidagi kokku?” Säärasest jutust algul mitte aru saades tõstis Imbi pimeduses pea.
„Ole hoolas ning köida kokku,” õpetas nüüd Imbi kõrval lamav Lamboja talu manulise tütar Madli, „poistelt pole meil karta häda — nemad on samutigi väsinud nagu meie, kuid kubjas — see luurab alati abivaimude seas ringi nagu varssa varitsev hunt!”
„Aga mul pole ju, millega köita!”
„Kui pole,” kostis Madli, „siis sa ei tohiks uinuda!”
„Ega ma siis uinu…”
„Ja kui juhtub tikkuma ligi ning tahab teotada, siis hüüa mind appi,” sõnas Madli.
„Jah, küllap ma seda teen, kuid katsugu ta aga…!”
Peatselt oli pilkane pime rehealune täis norskepõrinaid — peale rehetoas ahju ees konutava rehepapi magasid nüüd kõik; ainult kinnisilmi lamav Imbi oli hirmuga ärkvel. Et tõrjuda pealetikkuvat und, mõtles ta nüüd kogu aeg Hinnole, kes mihklipäeval tuleb talle kosja. Südame värisedes ning põksudes ootab ta seda päeva, olles kirikukatsumise kartusel jõudnud õppida Hinno kingitud katekismuse peagu kaanest kaaneni pähe. Ja talle näib, nagu tunneks ta veel nüüdki Hinno kätt oma pihal, kuis ta tema ümbert kinni hoides sunnib teda katekismusest peatükke enesele ette lugema, üteldes, et Imbi kui tulevane köstriemand peab lugemises olema kihelkonnas esimene. Imbile aga tundub, et täna ta ei tule lugemisega kuigi hästi toime — ta silmad kipitavad, sest need on täis aganatolmu. Hinno aga on täna nii imelikul kombel järelejätmatu, nõudes ettelugemist, ta surub teda üha tugevamini, süleleb ja muljub, rõhub…
„Hinno!” karjahtab Imbi kohkudes, kuid samas suleb Hinno suudlusega ta suu, nii et ta ei suuda isegi küsida, et miks Hinno põsk on täna nii karune.
„Hinno, see polegi sina!” karjahtab siis Imbi, avades pilkases pimeduses silmad.
Küll vähkreb ning väänleb nüüd Imbi, küll püüab ta teotaja küüsist pääseda, kuid oh häbi ja häda — tal ei jätku selleks jõudu!
„Appi, appi!” karjub Imbi.
Kuid teolised on orjusest väsinud, rehepapp peagu kurt, nii et tüdruku appihüüdeid ei kuule keegi; pealegi surutakse pihutäis põhku vägivaldselt ta suule. Veel rabeleb ta teotaja käes, veel pingutab oma kasinat jõudu, kuid siis on kõik hilja — ta naerdakse ikkagi ära!
Kui siis Imbi lõpuks teotatuna pääseb, tormab ta valjusti nuttes rehealusest välja, kuna aga kubjas Juhkum sõnab talle irvitades järele:
„Soo, nüüd on sel uhkel sälul rauad all!”
Imbi aga jookseb sihitult mõõda nurmi ja tühja kesa, kuna sügisene tuul sasib ta lahtiläinud juukseid, mis nüüd, tungeldes otsmikule, katavad ta silmi. Valge pearätt on tal seejuures nihkunud kuklasse, kuna aga silmis läigib segane meeleheide.
„Jõkke, jõkke kogu oma häbiga!” mõlgub Imbil peas veel ainus mõte, ja ta hakkabki jooksma kodu juurest kulgeva Pühajõe poole.
Vahepeal on saabunud hommik — pilvis ja tuuline, nukker sügisene hommik. Taevast hakkab aga piserdama vihma, nagu nutaks ta koos Imbiga, kes väsinult variseb kummuli märjale kesale.
„Oh jumal, Jumal!” ägab nüüd Imbi, „miks ei andnud sa mulle oma abi!”
Ja uuesti ruttab ta jõe poole, et end ahastusest kiiremini päästa.
„Jumalaga, Hinno, isa — siinses maailmas ei näe ma teid enam!” ja ta kargabki vette.
Kuid Pühajõgi on madal — kuskilt ei ulatu ta tal üle puusade. Küll viskub Imbi vette, haarab vahel ka põhjamudast kinni, kuid ikka kerkib ta nägu pinnale. Olgugi et jõevesi on külm, tundub see nüüd talle nii kuumana, nagu viibiks ta praegu saunalaval.
Pikkamisi hakkab ta aga jahtuma, kusjuures mõttedki muutuvad selgemaks; ja nüüd tulevad Imbile meelde kunagi kirikus kuuldud sõnad, et ainult Jumal, kes on andnud inimesele elu, tohib selle talt ka võtta.
Ei, see oleks suur patt, mõtleb siis Imbi ja tuleb veest. Tal hakkab nüüd isegi häbi oma nurjatust soovist, ja jõudnud kaldale, kukub ta seal põlvili ning palub härdasti Jumalalt oma sõgedat tahtmist andeks.
* * *
Imbi lamab tagakambris paksude villvaipade vahel, kuhu ta on pärast kuumas saunas leilitamist asetatud. Kuulatades nüüd läbi palkseina kostvat veskirattale tormava vee kohinat ja veskikivide tumedat jahvatusmürinat, kumisevad Imbil veel nüüdki kõrvus toast lahkunud isa sõnad:
„Eks ma keelanud sul minemast, sest mõisatöö on raske — mõis ei halasta kunagi!”
„Mõisatöö on tõesti raske,” mõtleb Imbi kibedusega, kuid selle oleks ta kannatanud välja, aga mõisal pole halastust…! Ja puhkedes nutma: „Oh isa, isa — kui sa seda teaksid…!” Kuid Imbi ei tihka seda talle ütelda, ei — mitte kunagi!
„Aga Hinno!” turgahtas siis juba mitmendat korda Imbil, kuid ikka ei suutnud ta temast rohkem mõtelda. Ta ihu hakkas lõdisema, kuna silmi pimestasid pisarad, mis, voolates mõõda põsevagusid alla, kadusid ta lahtiseisse juustesse.
Pisut rahunedes võttis Imbi oma oeti peatsist Hinno kingitud maarahva katekismuse ning hakkas seda sirvima. Olgugi et ta luges sealt lehekülgede kaupa peatükke, ei pannud ta loetust midagi tähele, sest kõik ta mõtted olid nüüd puseriti peas, mis aina huugas: oled teotatud, ära naerdud ja Hinnostki maha jäetud! Ja asetanud siis lahtilöödud katekismuse rinnale, ristitas Imbi käed ning palus härdasti Jumalat, et see halastades teda kutsuks
