ja tähendusest tennisespordile enam ei piisa. Viimase kümne aastaga oli juhtunud liiga palju sellist, mis vajas selgemat analüüsi ning kategoriseerimist. Federeri tagasipöördumise lugu oli lihtsalt liiga ilus ja imeline.
Federer on oma avameelsuse ja sõbralikkusega minu ja mu kolleegide tööd alati lihtsamaks ning meeldivamaks teinud; see on samasugune erakordne segu edukusest, inimlikkusest, õiglasest meelest ja kannatlikkusest, millega ta päevast päeva, turniir turniiri järel paljude inimeste igapäevaellu rõõmu tõi.
Eelkõige tahaksingi tänada teda – olgugi, et ta selle biograafia kirjutamises aktiivselt ei osalenud. Sest ta kas teeb midagi täieliku pühendumusega või ei tee üldse. Just tänu niisugusele otsekohesusele on temaga koostöö äärmiselt meeldiv.
Soovin tänada ka tema vanemaid Lynette’i ja Robbie’t, lisaks Severin Lüthi, Pierre Paganinit ja Tony Godsicki, kes, nagu Federergi, oskab näha kõike läbi huumoriprisma. Tänan ka oma lugematuid teekaaslasi, tänu kellele on tenniseringkondades liigutud nädalad, kuud ja aastad kujunenud unustamatuks reisiks.
Minu eriline tänu kuulub Simon Grafile, Heinz Günthardtile ja Daniel Huberile, kes mind selle raamatu valmimise ajal toetasid. Lisaks tahan tänada arvukaid intervjueeritavaid ja vestluskaaslasi, kes olid valmis jagama minuga oma kogemusi ning teadmisi. Samuti tänan Piper Verlagi kirjastust, eriti aga Anne Stadlerit, Angela Gselli ja Steffen Geierit.
Ja lõpuks kuulub minu suurim tänu muidugi minu imelisele perekonnale, Enile ja Jessicale, kes ikka ja jälle leppisid kannatlikult sellega, et ma alles lahti pakitud kohvri uuesti kokku pakkisin ja mõnda uut Federeri jälge otsima tõttasin.
Müllheim, veebruar 2019
I OSA
Comeback
1. Lõpp läheneb
26. juulil 2016 jagab Roger Federer sotsiaalmeedias, Twitteris ja Facebookis teadet, mis tekitab tennisemaailmas täieliku maavärina ning ajab fännid paanikasse: ta olevat nimelt otsustanud hooaja katkestada. Lihtsalt nii, keset aastat ja seda veel nii napilt enne Rio de Janeiro olümpiamänge, mis olid tema plaanides juba ammu kesksel kohal seisnud. Siin, Pão de Açúcari ja Corcovado all tahtis ta ju ometigi tõusta üksikmängu olümpiavõitjaks! Lisaks oleks tal Stan Wawrinka ja Martina Hingise kõrval suurepärased medalivõimalused paarismängus. Vahele jääks ka US Open, Swiss Indoors, ATP sari Londonis … Kas ta üldse enam kunagi tagasi tuleb?
Federeri 35. sünnipäevani on kaks nädalat – tennises on see Kristuse iga. Ta on võitnud pea kõik, mida on võimalik võita. 17 suure slämmi tiitlit Melbournist Pariisini ja Wimbledonist New Yorgini, 71 teiste suurturniiride võitu, üle 100 miljoni dollari auhinnaraha, lisaks sponsorrahad ja preemiad. Ta on Davis Cupi võitja, kuuekordne ATP sarja tšempion, neli korda on teda pärjatud maailma aasta sportlase tiitliga, ta on olümpiavõitja paarismängus ja püsinud maailma tenniseedetabeli tipus 302 nädalat järjest – kauem kui ükski teine tennisemängija iial. Peale selle on ta nelja lapse isa, üha laieneva Roger Federer Foundationi juht ja Tony Godsicki äripartner Agentur Team8-s.
Ent nüüd ilmutab tema keha ületamatuid väsimismärke. Pärast kahtekümmet aastat pidevalt vooluringis olemist, pärast 1200 profitasemel mängu ja tohutut koormust, mida üks tippsportlane maailmas turniire mööda ringi sõites ja vaid paar nädalat aastas puhates taluma peab.
Probleemid algavad 2016. aasta jaanuari lõpus. Päev pärast väljalangemist Australian Openi poolfinaalist Novak Djokovici vastu laseb ta Melbourne’i Crowne'i hotellis oma tütarde Myla ja Charlene’i jaoks vanni vett, kui korraga käib tema vasakust põlvest läbi krõks. „See juhtus täiesti tavalise liigutuse peale, sellise, mida olen kindlasti miljoneid kordi teinud,“ rääkis Federer hiljem. Samal päeval jalutab ta koos perega veel Melbourne’i loomaaias, ent juba on märgata, kuidas põlv paiste tõmbub. Šveitsi naastes laseb ta põlve üle vaadata. Diagnoos on karm: menisk on rebenenud, atroskoopiline operatsioon on vältimatu.
Federer tajub toimuvat tõsise pöördepunktina oma elus. „Olin lootnud, et ei vaja oma karjääri jooksul operatsioone. Diagnoos oli minu jaoks šokk ja pettumus.“ Operatsioonijärgselt ärgates tabab teda hirm. Põlv tundub imelik, nagu polekski see tema enda oma. Ehmatus on küll lühike, ent see-eest väga tugev. Mis saab tema karjäärist?
Kaksteist päeva liigub ta karkude najal; ta peab kõigepealt oma põlve taas usaldama õppima. Kuid iga päev toob kaasa edusamme ja esimesed nädalad füsioteraapiat Šveitsis kulgevad hästi. Federer on rahul ja muutub kärsituks. Kõigest seitse nädalat pärast operatsiooni lendab ta Miamisse ning tahab uuesti turneega liituda. Paraku jääb see kõhuprobleemide tõttu siiski ära.
Kolm nädalat hiljem Monte Carlos õnnestub siiski kiire naasmine mänguväljakule. Ta jõuab isegi välja veerandfinaali, kus kaotab napilt Jo-Wilfried Tsongale. Oma tavavormist on ta siiski veel üsna kaugel ja tema keha ei ole tegelikult päris valmis, kuid ta üritab edasi.
Madridis käib tal seljast jõnks läbi, nii et ta peab ka selle turniiri vahele jätma. Kuid nii kiiresti ta siiski alla anda ei taha. Roomas punnitab ta kaks setti läbi valu ära, kuni peab endale tunnistama, et vasaku põlvega ei ole kõik sugugi korras.
„Midagi pidi Monte Carlos juhtuma,“ spekuleerib ta hiljem. Federer otsustab raske südamega Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused vahele jätta. Esmakordselt pärast rekordilist osalemist järjestikku 65-l suure slämmi turniiril jätab ta ühe tähtsaima neist vahele. Pariisi järel alanud lühike muruhooaeg, mis on tavapäraselt Federeri jaoks aasta kõrgpunkt, algab kaotustega Dominic Thiemi vastu Stuttgartis ja Alexander Zverevi vastu Halles.
Need on Federeri jaoks rasked ajad, sest ka Wimbledonis ei suuda ta oma tavalist vormi saavutada. Kuid taas ilmneb tema võitlusiha. Veerandfinaalis tõrjub ta horvaat Marin Čilići vastu kolm matšpalli ja võidab 6:7, 4:6, 6:3, 7:6, 6:3. Järgnevas ringis ei jätku tal aga kanadalase Milos Raonici võitmiseks enam jaksu. Ta langeb 8. juulil poolfinaalist välja, seda pärast 2:1 setivõitu ja kukkumist, mis tekitab spekulatsioone, et Federer on taas vigastanud oma vasakut põlve.
Kui ta kaheksateist päeva hiljem hooaja katkestamisest teatab, ei ole enam võimalik vältida või tõrjuda küsimust: kas nüüd ongi kõik? Kas nii näebki välja tema ainulaadse karjääri lõpp? Lihtsalt – läbi, tehtud, lõpp, goodbye? Ei mingit viimast ilutulestikku, lahkumisemotsioone, ei ühtki uut suure slämmi tiitlit? Viimased neli aastat on ta asjatult uue suure slämmi tiitli poole püüelnud ja vahel on sellest ka vaid napilt puudu jäänud. Mulle meenuvad Federeri isa Roberti sõnad, kes 2016. aasta kevadel vastas minu küsimusele, kui kaua ta usub veel oma poega mängimas nägevat: „Paar aastat võib veel minna. Aga kõik võib ka väga kiiresti lõppeda. Kunagi ei või teada.“
Kõigest hoolimata ei viita Federeri pikendatud pausi teates miski selle, et tegemist võiks olla lõpu algusega. „Vajan oma põlve ravimiseks lihtsalt palju rohkem aega.“ Otsuse langetas ta üksmeeles oma arstide ja meeskonnaga. Saan telefoni teel kätte Federeri mänedžeri Tony Godsicki. Ta rahustab: „Kui Roger veel mõned aastad edasi mängida tahab, ja seda nii, et ta ei peaks pidevalt oma keha ning vigastuste pärast muretsema, peab ta praegu pausi tegema, paraku keset hooaega. See tähendab lühiajalist ohverdust pikemate eesmärkide nimel.“ Ning lisab: „Nii võttes on see tema fännide jaoks isegi hea uudis.“ Kenad sõnad, kuid kas pole need lihtsalt olukorra ilustamiseks, avalikkuse rahustamiseks ja Federeri jaoks aja võitmiseks, et siis õigel hetkel teatada karjääri lõpetamisest?
Seejärel jääb Federeri ümber kõik kiiresti vaikseks, nagu alati, kui ta oma eraellu kaob. Šveitsi delegatsioon on sunnitud sõitma
