päeva puhkust. Seejärel lahkub ta taas Šveitsist ja sõidab Dubaisse, kus algab tema taastusplaani viimane ja kõige olulisem faas. Ka siin on Paganini kõige tähtsam tegelane, ent kehalist treeningut tehakse nüüd vähem. Sest Federer saab jälle teha seda, mida ta oskab kõige paremini: tennist mängida. Ka treeningud Pärsia lahe ääres laabuvad probleemideta. Tal on siin head sparringupartnerid, nagu näiteks ameeriklane Ernesto Escobedo või prantslane Lucas Pouille. Mida lähemale jõuab aasta lõpp, seda tugevamaks Federer saab. Millalgi detsembris ütleb Lüthi talle: „Kui sa Melbourne’is nii hästi mängid, võid sa Austraalia lahtised isegi võita.“ Ta tegi enda meelest muidugi nalja.
Federer on taas valmis tulihingeliselt turniiridele pühenduma. Arvukad treeningutel mängitud setid on küll head, ja see, et ta need pea kõik võidab, veelgi parem. Kuid päris turniire need siiski ei asenda. 22. detsembril võimaldab ta oma fännidel üht Dubai treeningut otseülekandega Twitterist vaadata. Ta kinnitab enda külge mikrofoni ja kommenteerib iga oma tegevust. Ta tundub üdini motiveeritud, nagu noorsportlane, kes on täis ootusrõõmu võimaluse üle mängida peagi suurel turniiril; ta ei mõju üldsegi mitte eduga harjunud 35-aastasena, kes on juba võitnud kõik võimalikud auhinnad.
3. Peaaegu austraallane
Federeri comeback on planeeritud Austraalias, kus tennisehooaeg iga aasta jaanuaris avatakse ning kus pärast kahte nädalat väiksemaid sündmusi toimub ka suure slämmi turniiri esimene voor, Austraalia lahtised meistrivõistlused. Ajastus sobib, ja ka see, et just Austraaliaga on Federeril väga lähedane suhe. Kolmeteistaastasena oleks ta koos perega äärepealt Sydneysse kolinud – mis tähendab, et sel juhul ei oleks ta vallutanud tennisemaailma mitte šveitslase, vaid hoopis austraallasena. Kuidas see siis kõlanud oleks? „Palun tervitame: Roger Federer Austraaliast.“
Tänu St Galleri otsustusmeetodile jäi see samm astumata. Tegemist on Robert Federeri kodukohas St Gallenis väljatöötatud süsteemiga. Meetod pakub juhendit rasketes olukordades õige lahenduse leidmiseks. Just selline keeruline olukord tabas Robert Federeri ja tema naist Lynette’i 1995. aastal. Tol ajal 48-aastasele keemialaborandile Robertile pakuti tööd Austraalias. „Mulle oleks meeldinud küll Sydneys elada. Seda enam, et tegemist on maailma ühe kauneima linnaga,“ räägib ta, silmis kerge läige. Robertil oli olnud võimalus töötada kolm kuud Melbourne’is ja Austraaliasse tagasipöördumise mõte tundus talle vaimustavana.
Reisimine oli Robertil veres. Oma tulevase naise Lynette’iga sai ta tuttavaks Lõuna-Aafrika Vabariigis Johannesburgis, kuhu ta seitsmekümnendate alguses sattus ja kus nad mõlemad töötasid Šveitsi keemiaettevõttes Ciba-Geigy. Hiljem Šveitsis elades viisid tööreisid – Robert oli spetsialiseerunud paberi valdkonnale – teda sama ettevõtte jaoks töötades maailmas igale poole, eriti aga Aafrikasse, Lähis-Idasse ja Austraaliasse.
Roger oli kolmteist, tema õde Diana viisteist. Vanemad olid jõudnud neid mõlemaid Austraaliasse kolimise plaanidega juba vaimustusse ajada. Hobuseid armastavat Dianat olid nad meelitanud sellega, et Austraalias võiks ta saada omaenda hobuse. Rogerit võlus kolimise seikluslikkus, tundmatus, kaugus ja uudsus.
Aga – St Galleri otsustusmeetod. „Võrdlesime selle abil erinevaid kriteeriume nende tähtsuse järgi ja jõudsime lõpuks tulemuseni,“ selgitab isa toimunut. „See oli väga napilt ühele poole kaldu. Ühel päeval olime Austraaliasse minemise poolt, teisel päeval vastu. Siia-sinna kahtlemine kestis ligi neli nädalat. Põhimõtteliselt oli see 50/50,“ tunnistab Lynette. Lõpuks jõudsid nad otsusele, et Šveitsi jäämisel on siiski rohkem eeliseid. Põhjuseks olid kaks tegurit: Šveitsi sotsiaalne keskkond ja Rogeri väljavaated tennises. Sydneys oleksid nad seisnud silmitsi uue algusega, nende senised kontaktid oleksid suuresti kadunud. „Viiekümneselt või vanemana ei ole enam nii lihtne uusi sõprusi sõlmida,“ selgitab isa nende otsust. „Head sõprussuhted on inimestega, keda sa tunned juba pikalt, kellega oled koos õppinud või ühel ajal lapsi kasvatanud.“
Teiseks tekkis küsimus, kas Rogeril ikka on Austraalias tennise mängimiseks nii head võimalused kui Šveitsis. „Sealne olukord oli meie jaoks võõras. Aga me teadsime, et Baselis on Rogeril suurepärased tingimused treenida Peter Carteri käe all ja Swiss Tennise toetusel,“ meenutab Robert. „Lisaks toimus Šveitsis palju turniire juunioritele erinevates vanusekategooriates, mis oli ideaalne.“ Roger oli juba kuni neljateistaastaste kategoorias Šveitsi meister.
„Ma arvan, et me tegime õige otsuse,“ ütleb Lynette. „Roger tegi sel ajal tennises tohutuid edusamme ja teda juhendati väga hästi. Lisaks oli meil väga armas sõpruskond. Enamik neist olid šveitslased, keda tundsime hästi juba Lõuna-Aafrika ajast. Austraalias ei oleks nad meil iga paari kuu tagant külas käinud.“
Lastele oli otsusest kuulmine suur draama. „Nad küsisid ikka ja uuesti, miks me ei lähe, miks?“ meenutab isa. „Rogeri jaoks kukkus terve maailm kokku, ta nuttis tükk aega.“
Lohutuseks võttis perekond 1995. aasta suvel ette puhkuse Austraalias. Alustati Sydneyst, kus isa eelnevalt kolm kuud töötanud oli. Sealt liiguti edasi põhja, Suure Korallrahu juurde. Roger oli Sydneyst vaimustuses ja arvas selle koha oma lemmiklinnade hulka. Kas oskas ta juba tookord aimata, et aastaid hiljem leiab ta siit oma elu armastuse?
Üks põhjus, miks Austraalia Rogerile nii südame külge kasvas, oli ka see, et tema juunioriaastate tähtsaim treener Peter Carter oli elanud Sydneys. Alati sõbralik ja tagasihoidlik endine tenniseproff, kes tõusis omal ajal maailma parimaks juunioriks ning maailma tenniseedetabelis 50. kohale, oli pärit Adelaide’i lähedalt väikesest Nuriootpa linnast Barossa orus.
Ehkki nad ei töötanud juba 2001. aastal enam koos, oli Carteri surmateade Federeri jaoks täielik šokk. Austraallane, kes oli just tõusnud Šveitsi Davis Cupi meeskonna kapteniks, hukkus õnnetult 1. augustil, veidi enne oma 37. sünnipäeva, pulmareisil Lõuna-Aafrikas. Ta oli koos sõbraga Krugeri rahvuspargi lähedal Land Roveriga sõitmas. Carteri naine Silvia, šveitslanna, istus teises, eespool sõitvas autos. „Meie sõber pidi vältima vastutulevat minibussi, mis tegi parajasti üliohtlikku möödasõitu. Kokkupõrke vältimise tõttu kaotas auto juhitavuse, sõitis läbi teepiirete ja lendas kolm meetrit teeveerelt alla otse katuse peale.“
Carteri surm muutis Federeri sidemed Austraaliaga veelgi tugevamaks. Ta hakkas kutsuma Carteri vanemaid Bobi ja Dianat Austraalia lahtistele meistrivõistlustele: see oli žest, millest sai traditsioon. Davis Cupi Austraalia ja Šveitsi meeskonnad otsustasid korraldada ka nn Peter Carter Cupi võistlused.
Austraalial oli Federeri jaoks varuks palju pettumusi, aga ka triumfe. 1998. aastal võitis ta juuniorina Victorias kohe oma esimese turniiri. Seejärel kerkis ta esile Austraalia lahtiste meistrivõistluste noorteturniiri poolfinaalis, kuid jäi luhtunud matšpalli järel alla endavanusele Andreas Vinciguerrale. Rootslast peeti imelapseks, kuid päris tippu ei jõudnud ta siiski kunagi.
Sellest hetkest alates pidi Federer tulema Austraalias toime peamiselt pettumustega. Näiteks nagu 1999. aasta Austraalia lahtiste kvalifikatsioonist väljakukkumine või pisaraterohke kaotus aasta hiljem Sydney olümpiamängudel. Oma seni tähtsaimal turniiril oli tal seal noore mängijana kohe kaks medalivõimalust. Kuid kõigepealt kaotas ta poolfinaalis Tommy Haasile ja seejärel pronksimängus ka prantslasele Arnaud di Pasquale’ile.
Sellest hoolimata olid Sydney olümpiamängud Federeri jaoks saatuslikud. Sest olümpiaturniiril sai ta lähemalt tuttavaks endast kolm aastat vanema Miroslava Vavrineciga, kes kuulus samuti Šveitsi tiimi ja kellest sai Federeri elu kõige tähtsam inimene. Aasta hiljem tähistas ta Austraalias ühe teise naise kõrval oma senist suurimat edu, võites koos aasta vanema Martina Hingisega – naistetennise noorima number ühega – Hopman Cupi.
Seda raskem oli naasta Melbourne’i 2003. aasta sügisel, kui ta värske
