ajal Federerile igati vääriliseks vastaseks, lisaks võitis ta erinevalt Federerist 2014., 2015. ja 2016. aastal ühe suure slämmi tiitli, kõigepealt Melbourne’is, siis Pariisis ja lõpuks New Yorgis. Wawrinkast on vahepeal saanud Šveitsi esimene tennisist.
Teist korda tenniseajaloos kohtuvad need kaks šveitslast, et võistelda suure turniiri finaalikoha eest. 2015. aastal USA Openil võitis kohtumise kindlalt Federer. Ka Melbourne’is kindlustab Federer endale mõlema esimese seti võidu, kuid siis juhtub midagi kummalist. Wawrinka lahkub väljakult, silmis pisarad. Ta on pettunud ja tema vasak põlv teeb jälle valu. Ta naaseb siiski uue energiaga, võidab kolmanda seti kõigest kahekümne minutiga ja on võidukas ka neljandas setis. Nüüd on Federeri kord väljakult lahkuda. Juba mitu päeva on tema vasaku jala lähendajalihased valu teinud. „Müür, mida ma juba ammu kartnud olin, seisiski mu ees,“ mõtles ta sel hetkel, nagu ta hiljem tunnistas. Kuid tal õnnestub end sellest läbi murda. Tänu suurtele kogemustele ja võitjahingele võidab ta taas serviga. Ta kaitseb viiendas setis kaks murdepalli, võidab lõpuks 7:5, 6:3, 1:6, 4:6, 6:3 ja ongi finaalis. Esimest korda seitsme aasta jooksul Melbourne’is, 35-aastasena, pooleaastase tennisepausi järel.
„See on kinnituseks kõigele, mida ma viimase kaheteistkümne aasta jooksul teinud olen,“ ütleb ta eufooriliselt. „Minu töö koos Pierre Paganiniga oli algusest peale suunatud pika karjääri ülesehitamisele.“ Oma finaalivastast ta sel neljapäeval veel ei tea. See selgub alles päev hiljem Rafael Nadali ja Grigor Dimitrovi mängust. Federer jälgib nende viiesetilist poolfinaali koos oma treenerite Ivan Ljubičići ja Severin Lüthiga algusest lõpuni, kogudes nii väärtuslikke vihjeid. Dimitrovi mängustiil on sarnane tema enda omale, bulgaarlane peab kuni lõpuni hästi vastu, kuid kaotab siiski. Kui Nadal sel õhtul lõpuks finaali jõuab, on Federer juba mitu tundi koos oma treenerite, kahe kavala tenniseanalüütikuga, vaikselt võistlusplaani koostanud.
5. Laver ja teised legendid
Austraalia ei vaimusta Federeri mitte ainult seetõttu, et ta siia ükskord äärepealt elama oleks asunud. Ta hindab kõrgelt ka riigi tenniseajalugu ja selle mängu olulisust austraallastele. Juba üsna varakult sai ta aru, et Austraaliast on sirgunud ja sirgub endiselt võrratu hulk legendaarseid tšempioneid. Arvukad austraallastest suure slämmi ja Davis Cupi võitjad olid tema jaoks esialgu vaid nimed ja hägused must-valged pildid, kes naelutasid teda selle spordi külge ja kelle poole ta vaatas alt üles: Rod Laver, Roy Emerson, Ken Rosewall, John Newcombe, Neale Fraser, Lew Hoad, Frank Sedgman, Ashley Cooper, Tony Roche … Aastate jooksul sai ta paljudega neist suurtest isiklikult tuttavaks ning see suurendas tema huvi ning imetlust veelgi.
Seda, kui tähtis on Federeri jaoks Austraalia tenniselugu, näitab hästi tema kirjutatud eessõna 2013. aastal ilmunud Rod Laveri autobiograafiale. „Kui sa oma sporti tõesti armastad, pead sa tundma ka selle ajalugu, et mõista, kuidas on see sport saanud niisuguseks, nagu me seda tänapäeval teame,“ algab tekst. Seejärel kirjeldab Federer, kuidas ta Laveriga esmakordselt kohtus. See juhtus paar päeva enne tema 2006. aasta Australian Openi finaali Marcos Baghdatise vastu, mille järel ulatas Laver talle Norman Brookesi trofee. Federeri jaoks oli see hetk nii liigutav, et ta puhkes oma härdal moel moel pisaraisse.
„Mind tabas sel momendil täie hooga hetke suurus ja ma mõistsin, kui õnnelik ma olen, et võin Rodilt endalt trofee vastu võtta,“ kirjeldab ta. Tookord oli Federeri treeneriks endine suure slämmi võitja, austraallane Tony Roche. Roche ja Laver olid sõbrad ning Roche korraldas turniiri jooksul Federerile mõned kohtumised Laveriga, et nad saaksid paremini tuttavaks. Paljudel pikkadel õhtutel rääkis Roche lugusid ja anekdoote aegadest, mil aussie’d2 tennisemaailma veel oma soovi järgi valitsesid. Õppinud Laverit paremini tundma, märkas Federer, et neil on palju sarnasusi („Me mõlemad olime karjääri alguses häbelikud.“) ja see motiveeris ning inspireeris teda. Ükskord teatas ta konkreetselt: „Rod on lihtsalt kõige meeldivam inimene, keda ma kunagi kohanud olen.“
Praeguseks on aga nii, et kui juttu tuleb tenniseajaloos domineerinud või parimatest mängijatest, nimetatakse Federeri ja Laveri alati koos. Laver võitis küll „ainult“ 11 suure slämmi pokaali, kuid eelpool nimetatud raamatu eessõnas viitab Federer ka sellele, et Rockhamptoni The Rocket ei tohtinud mitmel oma parimal aastal, 24. ja 29. eluaasta vahel, suure slämmi turniiridest osa võtta. Ometi on tegemist ainsa mehega, kes on võitnud kahel korral – aastatel 1962 ja 1969 – kõik neli turniiri ühel ja samal aastal. See on tulemus, mida peetakse kõige raskemaks ja mida ei nimetata ilmaasjata Grand Slamiks – suureks slämmiks. 1963. aastal hakkas Laver profimängijaks ega tohtinud enam neil neljal, tol ajal ainult amatööridele avatud turniiril võistelda, kuid 1968. aastal avati need ka proffidele. 1.73 m pikkuse vasakukäelise mängija naasmine oli tõeline triumf. Samal aastal jõudis ta Pariisis finaali ja võitis Wimbledonis, aasta hiljem jõudis ta oma teise suure slämmini. Selle saavutusega on ta tennisemaailmas ainus mees, lisaks temale on samal aastal kõik turniirid võitnud veel ameeriklane Donald Budge 1938. aastal. Kui palju suure slämmi turniire oleks Laver kokku võitnud siis, kui ta ei oleks pidanud neist 21 vahele jätma, ei tea keegi, rõhutab Federer.
Laver oli ka John McEnroe iidol, kes oli temaga sarnaselt samuti vasakukäeline. Kuid McEnroe aegadel ei olnud Laver enam suurt muud, kui üks nimi kollakaks tõmbunud tulemuste raamatutes, mille vastu tundsid huvi veel vaid nostalgitsejad. Enam kui 200 turniiri võitja käis hilisematel tenniseturniiridel harva kohal ja 1978. aastal sai ta ühe intervjuu ajal insuldi. 1938. aastal sündinud viiekordsel Davis Cupi võitjal Laveril, kes praegu elab Californias Carlsbadis, oli ka rahalisi probleeme, mis ei jäänud Federile märkamata.
Laver ja Federer hakkasid pärast tutvumist sagedamini kohtuma. 8. jaanuaril 2014 lõid nad vastastikku ka paar palli. Federer tegi 75-aastase aukülalisega soojendusringi enne Melbourni näidismängu Jo-Wilfried Tsongaga, millega koguti raha Federeri kümneaastase heategevusfondi jaoks. „Rodiga mängimine oli minu jaoks nagu unistuse täitumine,“ märkis Federer. Ainukordne hetk leidis sobival moel aset Melbourne’i Rod Laver Arenal, mis on Austraalia avatud meistrivõistluste peaväljak ja mis nimetati Laveri järgi 2000. aastal.
Federeri-poolsete austusavalduste kõrgpunkt oli aga alles ees. 2016. aasta Australian Openi ajal teatasid Federer ja tema mänedžer Tony Godsick, et asutavad koostöös Austraalia tenniseliiduga uue võistluse – Laver Cupi. Avavõistlus 2017. aastal Prahas kujunes igati edukaks, Team Europe’i eest mängiv Federer võitis igati sobivalt otsustava punktiga Team Wordi eest mängivat austraallast Nick Kyrgiost.
Godsick räägib Laver Cupi loomise ideest: „Sõitsime ükskord Shanghais hotelli poole ja ma ärkasin autos selle peale, et mu selg oli korraga väga soojaks läinud. Roger, nagu ta ikka vahel autos tukkuma jääjatega teeb, oli lülitanud sisse istmesoojenduse.“ Sel õhtul kohtusid nad ka Laveriga. „Roger küsis minult: „Kas sa tead, et ma teenin ühe õhtuse näidisvõistlusega rohkem raha kui Laver kogu oma karjääri jooksul?“ Vastasin, et ei teadnud. Ta küsis edasi: „Ja kas sa tead, et ta võitis enam kui 200 turniiri“. Pidin taas tunnistama, et ei teadnud.“
Seejärel tekkis Federeril soov austraallase heaks midagi teha, talle mälestusmärk püstitada, aga ka rahaliselt abiks olla. See oligi Laver Cupi sünnihetk – sellest on nüüdseks saanud tõeline tennisepüha, kuid esialgu tabas ideed ATP-sarja ja suure slämmi turniiride poolt tõsine vastupanu. Praha galaõhtul Laveri poole pöördudes ütles Godsick: „Sinu suurus on meile inspiratsiooniks.“
Seda, kui väga vaimustas Federeri austraallase kuulsusrikas minevik tennises, näitab ka see, kuidas ta üritas Tony Roche’i oma treeneriks saada. 2004. aastal oli Federer valmis seetõttu isegi jõulud Austraalias veetma, et seal tookord 59-aastase Roche’i käe all Sydney lähedal Turramurras treenida. „Kui ta mulle helistas ja ütles, et on valmis sellise ohvri tooma ja minuga jõulude ajal treenima, olin ma üllatunud. Mõtlesin siis, et paar nädalat võin ma ju ennast selle jaoks vabaks võtta,“ rääkis Roche. Ehkki ta esialgu siiski kõhkles. „Ma
