juht Jeff Bezos soovitab kestvat edu ehitada soovivatel juhtidel mõelda nende asjade peale, mis ei muutu (vt ka www.zdnet.com/article/jeff-bezos-business-advice-think-about-whats-not-going-to-change). Tema sõnul on need fundamentaalsed, lihtsasti äratuntavad asjad, millele keskendumine tasub ennast väga tõenäoliselt ära. Näiteks Amazoni puhul soovivad kliendid alati madalaid hindu, kiiret tarnet ja suurt valikut. Tõenäoliselt ongi mittemuutuvad asjad seotud klientide vajadustega. Nende vajaduste rahuldamiseks tuleb võtta riske, pidades seejuures meeles, et vajadused ise on suhteliselt stabiilsed. Nii ka personalitöös – moel või teisel on organisatsioonidel ka tulevikus tarvis mingit hulka inimesi, kes töötavad koos nii omavahel kui tehisintellektiga saavutamaks omaniku ja/või ühiskonna poolt oodatud tulemusi. Seega on mingil kujul vaja ka personalitöötajaid. Iseasi, kui palju täpselt ning mida ja kuidas tegemas.
1.2. Maailm meie ümber
Ümbritseva maailma kaardistamiseks tasub väikese ja avatud majandusega Eesti riigi personalitöötajal vaadata globaalsete valitsusüleste organisatsioonide ja juhtivate konsultatsioonifirmade raporteid. Käsiraamatu peatükk põhineb autori valikul Maailmapanga, Euroopa Komisjoni, Accenture, Baini, McKinsey, Deloitti ja Merceri nägemusele globaalsetest arengutest (loetelu raportitest ja artiklitest on esitatud peatüki lõpus). Vaatluse all on majanduslikud, tehnoloogilised, demograafilised, organisatsioonilised muutused ja nende võimalik mõju Eesti organisatsioonidele. Käesoleva peatüki kontekstis on muutused arengud, mis toimuvad pikema ajaperioodi vältel, samas kui muudatused mõjutavad organisatsioone järsult ja ilma pikema hoiatuseta.
1.2.1. Majanduslikud muutused
Maailmamajanduse raskuskese on nihkumas Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu suunast enam Hiina poole (Gaub, 2019). Maailma majandus muutub multipolaarseks, kaasates pikas perspektiivis üha rohkem Aasiat, Aafrikat ja Ladina-Ameerikat. McKinsey prognoosi kohaselt tõuseb Aasia riikide panus maailma majanduse kogutoodangus 2000. aasta vähem kui kolmandikult 2040. aastaks pooleni (Tonby, 2019). Kui Ühendkuningriigil läks 150 aastat, et kahekordistada sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta, siis Hiinal kulus selleks käesoleva sajandi alguses 10 aastat. Tasub ehk ka märkimist, et 2019. aasta aprilli seisuga olid Aasia riigid koduks 119-le maailma 331-st ükssarvik-firmast (idufirma väärtusega enam kui 1 miljard USA dollarit).
Kasvav energiavajadus, elanikkonna vananemine ja digitaliseerumine on olulised võtmesõnad konsultatsioonifirmade ja rahvusvaheliste organisatsioonide raportites. Erinevad stsenaariumid räägivad nii võimalikest kriisidest kui suurtest võimalustest. Ennustatakse kasvavaid pingeid ühiskondade sees, sest automatiseerimise tulemusel kaovad lihtsamad tööd, mille tegijad ei suuda ümber õppida innovatsiooni poolt loodud keerulisemate ülesannete täitmisele. Ümberõppeks ja tehnoloogia rakendamiseks vähem võimekate inimeste sissetulekute kahanemise tõttu jaguneb jõukus tänasega võrreldes veelgi ebaühtlasemalt, suurimaks kaotajaks on tänane keskklass. Räägitakse vajadusest sõlmida ühiskondlikul tasemel uued „sotsiaalsed lepingud“, mille üheks elemendiks on nn kodanikupalk.
Vananemine puudutab pikas perspektiivis kogu maailma, hetke prognooside kohaselt on maakera elanike arvu kasv aeglustumas ja peatub 2030. aastaks (Gaub, 2019). Väheneb nii potentsiaalsete töötajate kui tarbijate arv. Mil määral vananemine mõjutab konkreetse riigi majandust, sõltub inimeste haridustasemest. Kõrgemalt haritud inimesed elavad kauem, neil on rohkem sääste ja nad töötavad tootlikumalt (Bain, 2018). Eeldatavasti tekivad käärid automatiseerimise poolt võimaldatud suurema pakkumise ning vananemise ja sissetulekute langemise tõttu kahaneva nõudluse vahel (vt joonis 1).
Üksiku tööandja vaates on oluline tagada automatiseerimisega käsikäes inimeste ümberõpe, arendada Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika suunalist ekspordivõimekust ning näha kogu maailma potentsiaalse tegevuskeskkonna ja ressursi-allikana.
Joonis 1. Tööjõuturg aastal 2030
Allikas: Bain Makrotrendide Group analüüs, 2017
1.2.2. Tehnoloogilised muutused
Tehnoloogiliste muutuste keskmes on infotehnoloogiliste lahenduste ja tehisintellekti üha ulatuslikum kasutuselevõtt ja kiire areng. Tööelu vaates püütakse ennustada, millised tööd asendatakse tehisintellekti poolt täielikult, millised osaliselt ja millised jäävad inimese teha. Üldiselt ollakse seisukohal, et loomingulised ja kognitiivseid oskusi eeldavad tööd jäävad inimese kanda, samas kui täieliku automatiseerimise juures kujunevad ulatuslikuks inimese ja masina ühist panust eeldavad ülesanded (Bain, 2017) (vt joonis 2). Robotitega kõrvuti töötavad kobotid (cobot). Kobotite populaarsust toetavad McKinsey jaekaubanduse põhjal tehtud arvutused, mille kohaselt maksab töötaja täielik asendamine 20–30% tema aastapalgast, samas kui täiendavate oskuste omandamisele koostööks tehisintellektiga kuluks vaid 10% (Belgey, 2019).
Automatiseerimisest räägitakse Euroopas ja Põhja-Ameerikas praegu rohkem kui seda reaalselt tehakse. McKinsey andmetel pole rohkem kui 40% vastavate piirkondade tippjuhtidest oma ettevõttes automatiseerimisprogramme veel algatanud (Gomez, 2019). Eesti ettevõtete tagasihoidlikud investeeringud arendustegevusse (Statistikaameti andmetel vähem kui 3% SKPst) lubavad arvata sama.
Pikemas perspektiivis muutub tehnoloogia siiski odavamaks ja vajadus lihttöö järele asendub vajadusega inimeste järele, kes oskavad tehisintellekti luua, seadistada ja sellega koos töötada. Juba lähitulevikus on edukamad töötajad, kes võõrkeele oskuse kõrval valdavad ka mõnda arvutikeelt ehk oskavad süntaksit vähemalt lugeda kui mitte ise luua. Varasemate tööstusrevolutsioonide kogemus lubab eeldada, et tööd ei jää vähemaks, kuid selle iseloom ja tarvilikud oskused muutuvad. Võtmeküsimus on, kas automatiseerimise tulemusena töö kaotavad inimesed suudavad ümber õppida innovatsiooni tulemusena tekkivate ülesannete täitmisele?
Joonis 2. Inimese ja masina koostöö tehisintellekti ajastul
Daugherty ja Wilson, 2018
1.2.3. Demograafilised muutused
Demograafilised arengud mõjutavad organisatsiooni jaoks saada oleva inimkapitali hulka ja kvaliteeti – oskuseid ja teadmisi, mida inimesed on aja jooksul omandanud ja valmis panustama ühiskonna hüvanguks.
Erinevad allikad kinnitavad kvalifitseeritud tööjõu puuduse süvenemist, viidates nii inimeste arvukusele kui oskuste vastavusele tööandjate ja ühiskonna vajadustele. Globaalses plaanis räägitakse üha enam vajadusest suurendada arengumaades riiklikul tasemel investeeringuid inimeste tervisesse ja haridusse. Maailmapanga raportite kohaselt võidavad tehnoloogia arengust rohkem riigid, kes investeerivad laste haridusse ja elanikkonna tervisesse. Sahara-taguse Aafrika elanikkond on küll kasvava arvukusega, kuid panus maailma majanduse kasvamisse läbi tööjõu tootlikkuse on kehva hariduse ja tervise tõttu praegu veel madal (World Bank Group, 2019).
Euroopa ja Eesti elanikkond kahaneb ja vananeb. Tööjõud tervikuna lähema kümne aasta jooksul kasvab, kuid mitte noorte tulijate, vaid vanade olijate arvelt. Mõistet „teine lapsepõlv“ kakskümmend aastat tagasi veel ei tuntud. See on periood lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel (eluaastad 18–29), mil elatakse jätkuvalt vanematekodus ega mõeldagi töö või oma kodu ja pere loomise peale. Levinud on ka mõiste „teine noorus“, mis kajastab hinnanguliselt eluaastaid 55–74, kus soovitakse jätkata töötamist osalise või ka täieliku tööajaga. Paraku töötavad Merceri andmetel just eakad inimesed sellistel ametikohtadel, mida on lihtsam automatiseerida (Mercer, 2019). Seega on ühiskondlikus plaanis võtmetähtsusega
