Jättes seljataha Eesti. Saima Parbo

Saateks 1

      1939. aasta sügisel alanud Teine maailmasõda paiskas segamini paljude inimeste elu. Tõenäoliselt ei jätnud sõda puutumata ühtegi Eesti peret. Väga paljudel tuli oma kodu jätta ja alustada elu uutes tingimustes. Teise maailmasõja tõttu lahkus Eestist läände kokku ligi 80 000 eestlast. Käibel on arvamus, nagu oleks suurem osa eestlasi põgenenud kodumaalt 1944. aasta hilissuvel-varasügisel suure põgenemise käigus, kuid arhiivimaterjale läbi töötades selgub, et tegelikult lahkuti kodumaalt lainetena kogu sõja vältel.

      Eestlaste lahkumine kodumaalt sai alguse baltisakslaste ümberasumisega Saksamaale 1939. aastal. Veel arvukamalt mindi baltisakslastega kaasa järel-ümberasumise käigus. Aktiivsem võõrsile põgenemine toimus aga Saksa okupatsiooni ajal. Sõjakeerises satuti Suurele Saksamaale (sunni)tööle, värvatuna tööteenistusse (RAD ehk Reichsarbeitsdienst), ülikoolidesse õpetama või õppima. Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal alguse saanud mobili­satsiooni eest põgenemine Soome muutus Saksa okupatsiooni ajal iga järgmise väljakuulutatud värbamise tõttu aina arvukamaks. Ühel hetkel viibis Soomes niivõrd palju eesti mehi, et nn soomepoistest formeeriti omaette üksus, mis võitles Soome iseseisvuse eest. 1943. ja 1944. aastal, mil Rootsi riik organiseeris rannarootslaste evakueerimist Rootsi, leidus eestlasi, kes otsustasid nendega koos evakueeruda. Tänu Eesti geograafilisele asukohale olidki Eestimaalt sõjasündmuste eest põgenevatele tsiviilisikutest rahvuskaaslastele esialgu peamised sihtriigid Soome ja Rootsi.

      1944. aastal hakkasid sakslased rinde lähenedes ning rinde liiku­misest olene­valt intensiivselt korraldama evakueerimisi. Nii toimus Narva linna elanikkonna evakueerimine, mida kirjeldab ka selle raamatu autor Saima Parbo, samuti põlevkivitööstuse, Riikliku Seerumi Instituudi töötajate, omavalitsusasutuste ametkondade, raudteetehaste personali evakueerimised. Samal ajal saigi alguse laiaulatuslik tsiviilelanikkonna põgenemine läände, mis kulmineerus suure põgenemisega 1944. aasta suvel-sügisel.

      Kõik toimus hirmust uue Nõukogude okupatsiooni ees. Rahval oli meeles esimese Nõukogude okupatsiooni ajal toime pandud õudused. Paljude perekonnaliikmed või lähedased olid Nõukogude Liidu avarustesse küüditatud, lahingutegevuse või poliitiliste tagakiusamiste käigus Eesti pinnal tapetud. Need tegurid kajastuvad ka Saima Parbo mälestustes.

      Olenemata sellest, et ametlikult võisid Eesti rannast lahkuda alused üksnes Saksamaale, käis vilgas liiklus ka Soome ja Rootsi suunal. Sinna suunduvale laevale, paadile või mõnele lihtsalt vettpidavale alusele oli võimalik lunastada pääs raha, kulla või mõne muu väärismetalli või -eseme eest, aga tasuda võis ka toiduainete või mõne muu kaasa võetud väärtuslikuma asjaga. Ülevedu naaberriikidesse toimus osaliselt koguni eri organisatsioonide organiseerituna. Kes ikkagi ja millisele laevale sai, olenes paljudest asjaoludest ning tihtilugu juhuste kokkusattumisest. Teiste põgenike varem publitseeritud mälestustest selgub, et tuli ette olukordi, kus paadis leidus veel vaba ruumi ning keegi võeti peale tasuta. Minejate seas oli neidki, kes olid endale koha alusele lunastanud, ent astusid viimasel hetkel paadist välja ja suundusid tagasi koju. Leidus neidki, kes ootasid päevade viisi rannal, sõidutasu taskus, ent lubatud paati ei tulnud ega tulnud.

      1944. aasta suve teises pooles, kui põgenemine muutus arvukamaks, hakati peale Soome ja Rootsi minema ka mööda maad lõunasse, suunaga Saksa­maa poole. Enamasti ei olnud inimestel teele asudes teada, kas nende sihiks saavad Saksamaa okupeeritud Poola või Tšehhoslovakkia alad, Saksamaa, Austria või Taani. Samamoodi asus teele ka Saima Parbo koos emaga.

      Mööda maismaad mindi rongi, hobuvankri või autoga. Mõni alustas teed koguni jalgrattaga. Põgenejatele hakati jagama evakueerimistõendeid, mis pidanuks tagama koha Saksamaale või Poola suunduvale rongile või laevale. Laevad evakueeritutega läksid teele mitte ainult Tallinnast, vaid ka Pärnust, Rohukülast, Saaremaalt, Kihnust ja teistelt saartelt ning teistest sadamatest. Põgenike hulgas leidus neidki, kes läksid peale hirmu nooruse uljusest, huvist või isiklikust tahtest muuta oma elu. Minejate seas oli ka neid, kes olid Eestis sattunud seadustega pahuksisse ja nägid nüüd võimalust varjata oma minevikku, võib-olla muuta kogu tulevast elu.

      Pärast lahingutegevuse lõppu Soomes, tuli osa mehi tagasi Eestisse ning liitus Saksa üksustega. Osa deserteerus ja põgenes Rootsi ning osa jäi oma saatust ootama Eestis. Sõja lõpuks sattus arvukalt Saksa üksustes sh tööteenistuses, lennuväe abiteenistuses teeninud eesti mehi võõrsile. Neist enam kui pooled jõudsid lõpuks ühel või teisel moel DP laagritesse (mõiste selgitus allpool) Saksamaale.

      Arvestades seda, et sõda alles kestis, lennukitelt pommitati ronge, karavane ja raudteejaamu, meri oli täis miine, sügisene aeg tormine ning paljud teele asunud väikesed kalapaadid olid tihtilugu viletsas tehnilises seisus, kujunes põgenemine läände suuresti õnne, juhuste ja mitmesuguste seikade kokkusattumuseks.

      Saksamaale jõudis pea kaks korda nii palju eestlasi kui Rootsi. 1945. aasta teisel poolel, DP laagrite rajamise alguses, viibis Saksamaal, Austrias ja Taanis kokku peaaegu 50 000 eestlast, Rootsis umbes 27 000 eestlast. Oletatavasti sai teel võõrsile surma 6–9% inimestest. Kõik läände siirdunud ei jäänud aga sinna, vaid koos sõjaväelastega repatrieerus ehk pöördus kodumaale tagasi üle 21 000 eestlase. Arhiiviallikatele tuginedes võib väita, et Eestist läände läinute seas olid esindatud kõik sotsiaalsed ja ka vanuserühmad. Senised uurimused näitavad, et põgenike seas domineerisid noored. Nooremas keskeas inimeste ning laste koguarv oli märkimisväärselt suur.

      Teise maailmasõja käigus läände jõudnud eestlastest

Скачать книгу