1 Täpsema info saamiseks loe lähemalt: Kaja Kumer-Haukanõmm, 2012. „Teisest maailmasõjast tingitud Balti pagulaste problemaatika aastatel 1945–1952 Eesti pagulaste näitel.“ Doktoritöö, Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut.
Ümberasumise kohta saab lähemalt lugeda: Kaja Kumer-Haukanõmm, 2009. Eestlaste põgenemine Saksamaale. Rmt: Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal. Artiklid ja elulood. Toim R. Reinvelt, J. Laidla, T. Hallik, K. Kukk. Tartu, Korp! Filiae Patriae.
2 SHAEF ehk Liitlaste Ekspeditsiooniarmee Peakorter (ingl Supreme Headquarters Allied Expeditionary Forces), IGCR ehk Valitsustevaheline Põgenike Komitee (Intergovernmental Committee on Refugees), UNNRA ehk Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Taastamise Valitsus (United Nations Relief and Rehabilitation Administration), IRO ehk Rahvusvaheline Põgenike Organisatsioon (International Refugees Organization).
3 Üks päevik samast ajast on varem ilmunud, Tiina Kirsi koostatud raamatus „Rändlindude pesad. Eestlaste elulood võõrsil“. Eesti Kirjandusmuuseum, 2006.
1. peatükk
Eellugu 1930–1944
On olnud huvitav retk tagasi.4
Kõik oli selgelt meeles –
nii lillede värv kui ka tapeedi muster.
Ma järgnesin väikesele tüdrukule otsekui tema kohal hõljudes ja vaatasin,
mida tema nägi, ning tundsin, mida tema tundis.
Me olime üks, kuid siiski lahus.
Ma ei saa isegi temast rääkida minavormis – ta oli väike tüdruk5,
kellest sai mina, kes ma olen praegu 80-aastaselt.
See ei ole ilustatud lugu, vaid selle tüdruku elusündmuste lihtne kee.
Mõni empaatiavõimeline võib aga ära tunda tundeid kõige selle taga.
Väike Saima koos oma vanemate, ema Johanna ja isa Heinrichiga.
Esimene, mida ta mäletab, on see, kuidas ta seisis köögis ja kiskus tapeedist ribasid. Pabertapeet oli ukse juures seina küljest lahti tulnud ja selle rebenemisel tekkis nii mõnus sahisevalt kärisev heli. Tegevuse katkestas isa hüüatus „Mida see laps teeb?“ – ja juba tuligi ema joostes. Isa ei kutsunud tütart kunagi nimepidi, välja arvatud juhul, kui ta teda kellelegi tutvustas. Ikka ütles ta: „Tule siia, laps!“ või „Kus su raamat on, laps?“ või emale „Kas lapsel on piisavalt soe?“. (Tänapäevani pole talle oma nimi omaks saanud, nagu polekski see osa temast, vaid peaaegu nagu võõra inimese oma.)
Väike Saima koos emaga.
Isa6 oli oma saatuses pettunud mereväeohvitser. Kuna tal tekkisid juba noorelt maohaavandid, siis ei saanud ta hakata laevakapteniks, sest see oleks tähendanud pikki perioode merel, mida tema seisund poleks võimaldanud. Niisiis ei jäänud tal muud üle, kui hakata juhtima Pakri tuletorni ja meteoroloogiajaama riigi kõige tihedama liiklusega jäävaba sadama lähedal.7 Isa õpetas ka mereväekooli lõpetanud kadettidele laevasõidusignalisatsiooni – õppeainet, mis hõlmas tol ajal peamiselt Morse koodi ja semafortähestiku tundmist ehk lippudega edastatavate rahvusvaheliste koodide õpetamist. Sellal, kui väikest tüdrukut õpetati lugema ja kirjutama, õppis ta nagu muuseas ära Morse koodi, oskuse „lugeda“ baromeetrit, heliograafi ja pilvi. Isa rõhutas alati: „Cumulonimbus8 tähendab probleeme!“ Nad nägid sageli tormist aetud laevu lahe kaitsvasse varju pagemas. Kümnepallised tormid olid metsikud. Kodumaja akende metallist luugid tuli kinni panna, sest hiiglaslikud lained heitsid 25 meetri kõrgusel pangal seisva hoone peale kivikesi – see kõlas kui rahesadu. Äikesetormid olid jubedad, pilved paistsid rippuvat kõigest meetrite kõrgusel maja kohal ja kõuemürin oli kõrvulukustav. Tüdrukule kinnitati, et neid kaitses kõrge tuletorn, mille tipus oli piksevarras, ja ta veetis palju aega akna juures, vaadates, kuidas tornitipu vardasse löönud välk sähvatusena mööda jämedat metalltraati maa poole jooksis, tekitades tabamisel väikese maa vappumise.
Tuletornis üleskasvamine oli tõeline õnnistus! Need kevadised metsalilled! Lumi oli veel laikudena maas, kui ilmusid esimesed lumikellukesed. Nende järel tulid naljakatest sibulatest, mis olid kui taskud, välja siniste õitega sillad. Hiljem tulid valgeõielised ülased, lillakad metspriimulad, kollased nurmenukud ja kahvatulillad kannikesed, kattes maapinna enda väljavalitud alal vaibana. Miski ei ületanud aga maikuus möödumist lilledest, mille taevalik lõhn andis sulle teada, et piibelehed on välja tulnud. Need eelistasid kasvada võsa okste varjus lumivalge vaibana. Ja see lõhn!
Suve edenedes tulid metsikud hüatsindid, ja esines ka lillade õitega ohakate kobaraid. Suvi tõi kaasa ka marjad – mustikad, jõhvikad, sinikad, põldmarjad – ning see, kes on söönud küpset metsmaasikat, ei unusta selle maitset kunagi! Pihlakamarjad olid veidi hapud ja toomingavõsa oli täis magusaid musti marju, mis tegid keele paksuks, kui sa neid palju sõid.
Tüdruku ema9 oli matemaatika- ja bioloogiaõpetaja põhjarannikul Kaberneeme külas, kui ta kohtus sadamas käinud isaga. Nad abiellusid kuus kuud hiljem ja ema loobus oma tööst, et kolida elama tuletorni. Väike tüdruk sündis abielu kuuendal aastal ja jäigi ainsaks lapseks (varem oli ka veel surnult sündinud poeg, kuid seda peeti saladuses, ja väikesele tüdrukule, kes selleks ajaks oli üle 60, rääkis sellest tema tädi). Tüdruk kasvas üles poiste seltskonnas – tuletorni masinistil olid pojad ja naabrite peredel samuti. Tal tuli pidevalt tõestada, et ta oli võrdne nendega ringi jooksma! Ükski puu polnud ronimiseks liiga kõrge, ükski vahemaa polnud jooksmiseks liiga pikk. Kuna tüdrukul olid kiired jalad, siis polnud võidujooksmine temale mingi mure.
Kõigile lastele oli aga katsumuseks Suur kivi. Metsaalused olid täis pikitud suuri graniitrahne, mille pinna olid sajandite jooksul langenud sademed siledaks lihvinud. Nad vallutasid kõik need rahnud, välja arvatud selle ühe. Suure kivi küljed olid siledad ja järsud, sellel polnud ühtegi lõhet ega pragu, kuhu varvast toetada või kust kinni haarata. Nad kõik proovisid hoojooksuga rahnu külge mööda üles saada, kuid kellelgi ei õnnestunud rahnu ülaservast kinni hakata, et end üles tõmmata. See aga ei takistanud neid teha uut katset iga kord, kui rahnust mööduti.
Ühel päeval, kui tüdruk oli üksi, otsustas ta jälle proovida. Ta pani tähele, et rahnu üks külg, mida keegi polnud üles ronimiseks kaalunud, sest see oli kaetud samblaga, oli kergelt ülespoole kaldu. Mitte palju, ainult viis sentimeetrit või nii, kuid see oli üritamist väärt. Esimene katse ebaõnnestus täielikult – oli liiga libe, ja ta saavutas üksnes selle, et sammal tuli kivi küljest lahti. Ta kraapis sammalt maha veel nii palju, kui suutis, üritas siis uuesti ja avastaski end rahnu otsas istumast! Oh, kui keegi ometi tema triumfi näeks! Kuigi tavaliselt jalutasid selle rajal inimesed, ei tulnud nüüd kedagi. Ta hüüdis tähelepanu tõmbamiseks, kuid keegi ei kuulnud. Ta rebis enda pluusilt metallnööbi ja kraapis sellega oma nimetähed kivile, mõistes hästi, et need kuluvad sealt mõne kuuga maha. Ta oli kindel, et keegi tema saavutust ei usu – ja keegi ei uskunudki!
Ta ei mäleta, et ta oleks kunagi end üksildasena tundnud või
