põhjakividel püsti jääda. Viimane ei õnnestunudki iga kord ja ukselävel veest tilkuvat last nähes polnud ema just kuigi rõõmus.
Äpardusi juhtus sageli. Kui isal olid maohaavanditega seotud valuhood, siis ravis ta neid mängult, pakkudes talle supilusikatäie vett. Isa ütles alati, et see aitas, kuigi tüdruk polnud vee ravivõimes niivõrd kindel. Ükskord sobras ta väikeses ravimikapis ja leidis pudelikese kastoorõliga. Rõõmsalt täitis ta lusika PÄRIS ravimiga ja isa neelas selle alla, enne kui taipas, millega oli tegu. Tüdruk pidi ära kuulama pika manitsuse selle kohta, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks isale midagi ohtlikku sisse söötnud – kuigi kõik ohtlikud asjad olid tema eest kõrgele ära pandud ja temale kättesaamatud.
Või siis teine kord, kui ta libises ja peaaegu puu otsast alla kukkus ning madala oksa külge püksitagumikku pidi rippuma jäi. Seal kõikus ta teovõimetuna – kuni ilmus bussitäis turiste. Oh seda alandust, kui ta naervate inimeste ees puu otsast alla tõsteti!
Ta sai kõva peapesu ka siis, kui leidis surnud ussi ja pani selle kitsale rajale, mida mööda turistid harilikult kõndisid. Need karjatused tundusid nii naljakad, kui üks neist ussile peaaegu peale astus!
Rand oli ohtlik koht, mis oli majast ainult 50 meetri kaugusel ja servalt oli 25 meetrit vabalangemist kividele allpool. Lastele oli panga servale lähenemine karmilt keelatud, kuid kiusatus oli mõnikord talumatu. (Ma olen kindlal veendumusel, et inimese aju ei ole küps enne tema 20. eluaastaid. Enne seda vanust pole mitte mingit arusaamist oma tegude tagajärgede ohtlikkusest). Nad leidsid puidust vaia ja umbes 8 meetrit vana köit, mida kunagi oli kasutatud lehma lõastamiseks. Nad viisid vaia pangale, lõid selle maasse umbes ühe meetri kaugusel panga servast, sidusid köie vaia külge ja esitasid üksteisele väljakutse köit mööda panga servast alla laskuda. Kõik kohal olnud viis last tegid seda. Tüdruk oli viimane ja ta tundis, kuidas vai ühel hetkel liigahtas, kuid siiski kinni pidas. Temp tehtud, heideti nii vai kui ka köis kõrvale ja keegi ei maininud seda – ning väga võimalik, et ka ei mõelnud sellele enam kordagi!
Tuletorni kompleksi kuulusid peamaja (millest pool majutas kadette), kaks masinistide elumaja, valvetorn, petrooleumiait ja laohooned, hiiglaslik küttepuude kuur (elektrit polnud, köeti puiduga ja toitu valmistati elaval tulel), kõiksuguste varuosade laoplats ning loomulikult saunamaja. Vana valvetorn, udusireenijaam ja tohutute generaatorite hoone olid natuke kaugemal. Tuletorn ise oli 50 meetri kõrgune, mis tähendab, et selle tipp oli merepinnast 75 meetri kõrgusel. Tuletorni latern ja plinkiv tuli töötas kellamehhanismil, mille üleskeeramiseks tuli selle pommid iga päev üles tõmmata.
Suvel käis seal arvutult rahvast ja bussitäied turiste ronisid mööda umbes 300-astmelist spiraaltreppi üles platvormile vaadet nautima. Paljud linnuvaatlejad tulid kaljudel pesitsevaid harva esinevaid linde vaatlema. Üks kord viis ema oma sõbrad üles, ja kuna spiraaltrepi keskele jäi tühjus, siis mõtles üks neist kõval häälel, milline mõju oleks selliselt kõrguselt langeval süljelärakal. Peagi sülitasid kõik alla, aga kui nad tagasi alla jõudsid, nägid nad enda üllatuseks kogu põrandat veega kaetud olevat, ja seal oli ka vihane isa, kes hoidis käes mitut põrandalappi, käskides kõigil põranda puhtaks pesta, enne kui teised inimesed saabuvad.
Saima koos ema ja noorte mereväelastega.
Pakri tuletorn koos elumaja ja abihoonetega 1936. aastal. Esiplaanil vasakul paikneb vana tuletorn, mis oli juba Saima lapsepõlves lagunenud.
4 Päeviku eelloo pani autor 2010. aastal kirja, mõeldes esialgu oma lapselastele Austraalias. Seetõttu on raamatu esimene peatükk tõlgitud inglise keelest.
5 Järgnevas tekstis peabki autor tüdrukust rääkides silmas iseend.
6 Heinrich Soots (22.06.1901–06.08.1941)
7 Pakri lahes asuv Paldiski sadam on tänu looduslikele tingimustele talviti enamasti jäävaba.
8 Lad „rünkpilv“
9 Johanna Soots (27.07.1902–11.11.1995)
Kevad ja suvi tuletornis
Ühes kevadlillede ilmumisega hakkasid saabuma rändlinnud. Esimestena tulid kuldnokad, nende järel pääsukesed ja lõokesed ning hiljem suuremad linnud. Leevikesed ja sinitihased jäid talveks ja neid toideti nii, et topeltklaasidega akna taha riputati nööri otsa rasvane lihatükk. Neid oli lõbus tükke nokkimas vaadata.
Tüdrukul lubati koguda linnumune, kuid talle anti ranged juhised: ta tohtis võtta pesast ainult ühe muna, ja seda üksnes juhul, kui pesas oli neid rohkem. Ta teadis, et ei tohi teisi mune puutuda ega isegi nende peale hingata ja pesale ei tohtinud läheneda siis, kui lind pesal istus. Kõige kergem oli koguda pääsukeste mune. Katuseräästa all oli loendamatul hulgal mudast pääsukesepesasid ja nende all murul lebas alati mõni muna – mõne hoolimatu vanema välja tõugatud või kogemata üle pesaääre aetud. Väga raske oli lõokesega. Läks vaja tundidepikkust kannatlikkust, et pesa üldse üles leida. Tuli kadakate vahel selili lebada ja kõrgel taevas laulvat väikest musta täpikest silmas pidada. Kui laul lõppes, langes lind otsekui kivi alla, kuid sugugi mitte pesa poole. Umbes meetrikõrgusel maapinnast muutis ta lennutrajektoori horisontaalseks ja lendas kadakatippude vahel põigeldes päris pika maa sinna, kus ta pesa oli. Siis tuli hiilida langemise koha poole, kuid mitte liiga lähedale, et lindu mitte ehmatada, ning liikumatult istuda ja oodata, kuni lind pesalt jälle lahkus. Pärast seda, kui esimene ja ainus muna oli varastatud, oli pesade asukohtade välja selgitamine lihtsalt lõbus tegevus – kui pesa üles leitud, jättis ta selle lihtsalt rahule.
Tüdrukul oli klaaskaanega kastis palju erinevaid linnumune: väikesed valged pääsukese munad, helesinine kuldnoka muna, väike valge pruunitäpiline lõokese muna, varese tähniline halli värvi muna, suur tume tähniline kiivitaja muna, pruunitäpiline kanakulli muna.
Kanakulli muna hankimine oli lausa ohtlik. Pesa asus väga kõrge männi ladvas. Ta sai poiste suure imetluse osaliseks, kui tõi muna tervena puu otsast alla, hoolimata sellest, et ootamatult saabusid linnuvanemad, kelle meeletuid rünnakuid tal tuli tagasi lüüa. Hiljem oli ta rõõmus, nähes, et kullid ei olnud pesa tema röövretke järel maha jätnud ning kasvatasid kanade ja jänesepoegade hirmuks üles paar väikest kullipoega.
Rannapank oli nii järsk, et suvel merre ujuma minemiseks tuli kõndida peaaegu kaks kilomeetrit sinna, kus see oli veidi madalam. Alla vee äärde sai ronida mööda kivisse raiutud astmeid, mille vahel olid ühenduslülideks lühikesed redelid. Rannal polnud liiva, vaid ainult lainete siledaks lihvitud kivikesed, mis olid libedad ja siidise pinnaga. Madalas merevees oli nagu metsa allgi palju kivimürakaid ja suuri rahne, oli tõeliselt lõbus nende vahel ühe juurest teise juurde ujuda.
Alati oli vees läbipaistvaid millimallikaid – täiesti ohutud ja võimatud kinni püüda. Vesi ei olnud nii soolane, nagu seda on ookean, sest lahesoppi suubus mitu jõge ja oja. Talvel muutusid pangalt alla langevad ojanired imelisteks jääpurikate kaskaadideks, mis ulatusid panga servalt alla kuni meretasapinnani. Tormi järel kattus rand pruunvetikatega, mida talupidajad kogusid väetiseks.
Kadetid
