aastale (1940), kui tema järeltulija troonile sai.
Tasub märkida, et kõrged laamad teatavad vahel täpseid üksikasju oma surma ja järgmise taaskehastuse kohta, sealhulgas seda, kus ja millal nad taassünnivad. Kaugelejõudnud laamad võivad lisaks teatada ka vastsündinu nime, kellesse nende teadvus edasi kandub, ja ka tema vanemate oma. Tavaliselt selguvad sellised detailid küll alles pärast põhjalikku uurimist, kuid Potala maalingute valik tundub üsna spontaanne.
Kui see välja arvata, andis Suur Kolmeteistkümnes vähe vihjeid oma kavatsuse kohta maisest olemasolust lahkuda. Tavaliselt oodatakse kõrgetelt laamadelt sellisel juhul mingeid märguandeid. Suure Kolmeteistkümnenda puhul võib ainsaks märgiks pidada seda, et ta kutsus veidi enne surma enda juurde Lhasas tegutseva nepallasest fotograafi, et too teeks temast portree; mõned oskasid seda sammu tähenduslikuks pidada. Seega mõjus tema lahkumine lähikondsetele ja kogu rahvale suure šokina. Ta surm saabus nõnda kähku, et hakati sosistama, et selles oli midagi kahtlast.7
Tema portreefoto tehti Norbulingka palees 1933. aasta novembris. Mõni nädal hiljem hakkas Kallis Kaitsja köhima, kuigi jätkas tavapärasel moel töötamist. Kui ta tervis nädalaga ei paranenud, oli dalai-laama sunnitud jätma ära avaliku esinemise Kõrgema Tantra kolledžis, mis pidi toimuma 12. detsembril. Nüüd oli tal juba kõrge palavik. Kallis Kaitsja loobus 16. detsembril oma tavapärasest hommikurutiinist, mis nägi ette kirjade kirjutamist, ning siirdus puhkama toolile ja siis sohvale. Samal õhtul jättis ta puutumata kaks kaussi suppi, mida ta tavaliselt enne voodisse minekut sõi.
Samal õhtul pärast kella kümmet andis ülemkammerhärra häiret. Ta kutsus kokku lähimad abilised ja käskis neil kohale tuua kolm kõige kõrgemat õukondlast, sealhulgas peasekretäri ja varahoidja. Neile polnud dalai-laama haigusest veel räägitud, mistõttu tuli neile suure üllatusena, et Kallis Kaitsja vaagub juba hinge. Saabudes tegid nad maani kummarduse ja hakkasid anuma, et dalai-laama jääks oma kehasse, nagu on kombeks teha siis, kui mõni kõrge laama tõsiselt haigestub. Nimelt arvatakse, et sellised laamad suudavad valida, kuidas ja millal nad surevad.
Tund aega hiljem kutsuti kohale Netšungi oraakel – tegu oli riikliku oraakliga, valitsuse nõustaja ja abimehega üleloomulikes asjades. Meediumil oli kohaletulekuga selline tuli takus, et mõne kirjelduse järgi polnud ta isegi kombekohaselt riides. Ta sisenes transsi ja pakkus mingit ravimit. Tundub, et dalai-laama üritas sellest keelduda, kuid oraakel sundis teda seda sisse võtma.
Kui Netšungi oraakel transist välja tuli, väitis Kalli Kaitsja arst, et „seitseteist kangelast külmetuse alistamiseks“, mida oraakel oli dalai-laamale andnud, on liiga tugev ravim tema tolle hetke tervislikku seisukorda arvestades, ning nagu selle kinnituseks halveneski see kohe. Järgmise päeva keskpaigaks oli ta juba teadvuseta olekus.
Kunduni juurde lubati nüüd kõrgete laamade delegatsioon, et nood veenaksid teda oma kehasse jääma. Kuid ta avas vaid korraks silmad ja tegi viimase hingetõmbe poole seitsme paiku õhtul.
Rahvas sai dalai-laama lahkumisest teada siis, kui Potala palee ja lähedalasuva Sera kloostri katusel süüdati võilambid. Tiibeti kaugematesse nurkadesse jõudis uudis alles palju päevi hiljem. Vahepeal lasus valitsusel kohustus ametisse nimetada regent, kes laeva kindlal kursil hoiaks, kuni leitakse uus dalai-laama ja ta saab piisavalt harituks, et rooliratas enda kätte võtta. Pidades silmas, millisel määral oli Suur Kolmeteistkümnes võimu enda kätte koondanud ning osalenud nii vaimulike kui ka maiste asjade korraldamises, tundub esmapilgul kummaline, et ta ei olnud oma ametijärglase peale mõelnud. Võiks isegi väita, et sedasorti hooletus näib viitavat teatud suurushullustusele. Tõsiusklik võiks vastu öelda, et kuna dalai-laama oskas kõike ette näha, siis ta lihtsalt lahkus korraks maailmast, et naasta noore ja elujõulisena, valmis seisma silmitsi eesootavate ülesannetega.
Lisaks jättis dalai-laama maha oma lõpliku testamendi suuniseks neile, kes vastutasid regendi valimise ja kogu Tiibeti rahva heaolu tagamise eest kuni hetkeni, kui tema järeltulija piisavalt vanaks saab. See on sisult silmatorkavalt kaugelenägelik. Suur Kolmeteistkümnes võis ju olla maailmast mõneti äralõigatud, kuid ta tajus hästi, mis suunas on asjad seal kulgemas. Ta adus selgelt seda ohtu, mida kommunism võib kujutada usuvabadusele. Hoolimata kloostrite selgest vastalisusest sõjaväekohuslusele (vajaduse korral pidid nad munki relvateenistusse saatma) oli dalai-laama kindel, et Tiibet vajab tugevat ja sõltumatut sõjaväge:
Kui me ei suuda oma riiki kaitsta, siis me kõik … saame nii täielikult ära pühitud, et isegi meie nimesid ei mäletata. Kloostrite ja munkade maavaldustest ja omandist ei jää midagi alles … [ja] me oleme sunnitud oma maal kõndima vaenlase teenritena. Kõiki hakatakse piinama, nii päevad kui ka ööd on kui üks lõputu hirmu ja kannatuse ringkäik. Selline aeg saabub kindlasti.
Tema sõnad langesid kurtidele kõrvadele ja juba mõne päeva pärast puhkes kibe võimuvõitlus.
Tavaliselt valiti regent nelja kindla kloostri kõrgete laamade hulgast, kuid Suur Kolmeteistkümnes oli ühe neist hävitanud reetlikkuse eest, mida see oli ilmutanud Lhasa hiljutise okupeerimise ajal Hiina armee poolt. Lisaks oli Tiibetis Suure Kolmeteistkümnenda surma järel kolm nõnda võimukat meest, et ükskõik millisel neist oli hea väljavaade võimu kloostrite käest endale haaramiseks. Nendeks olid ülemkammerhärra Künpel La, endine sõjaväe ülemjuhataja Tsarong ja ambitsioonikas aristokraat Lungšar – uuendusmeelne mees, kes oli Tsarongi leppimatu vaenlane. Ülikonservatiivne, ent saamatu peaminister Langduen nende hulka ei kuulunud. Kuid mängus oli veel üks osaline, mis oli neist kolmest võimsam: Lhasa Kolme Kloostri – Gandeni, Drepungi ja Sera – kombineeritud mõjukus. Juhtumisi ei viibinud Tsarong tollal Lhasas, seega ei mänginud ta järgnenud sündmustes mingit rolli.
Seega võitlesid võimu pärast vaid Künpel La ja Lungšar, ning Kolmel Kloostril oli otsustav hääl. Lungšari üheks plussiks oli kloostrite silmis see, et ta oli sõltumatu armee mõtte vastaline. Kuid esialgu tundus, et Künpel La positsioon on kindlamast kindel. Dalai-laama viimaste eluaastate jooksul omandas ta üha enam autoriteeti ning mõne päeva jooksul pärast seda, kui Kallis Kaitsja „maisest elust lahkus“, eeldasid paljud, et Künpel La saab regendiks. Lisaks sellele, et ta oli Suure Kolmeteistkümnenda usaldusväärseim abiline, kelle hooleks oli tema majapidamise igapäevane juhtimine, oli Künpel La ka dalai-laama ihukaitseväe ehk tongdra tegelik ülem, olles selle ise loonud vaid mõne aasta eest.
Kui Künpel La ihukaitsjate hulka mehi valis, oli tema strateegiaks otsida neid vaid väikeaadlike seast. Ta leidis, et kuna nad on kõrgemalt haritud kui madalamate klasside esindajad, saavad neist ka paremad sõdurid. Künpel La hoolitses selle eest, et neid hästi toidetaks ja nad saaksid eritellimusel valmistatud mundrid, ta maksis kullatud pagunite eest omast taskust ja tellis ohvitseride omad isiklikult Kalkutast. Ohvitserid (kes pärinesid vaid aristokraatia hulgast) käisid isegi kuulipilduja käsitsemise kursusel Briti garnisoni juures, mis paiknes endiselt Gjantses. Kui dalai-laama suri, näis seega kindel, et Künpel La hakkab oma positsiooni ära kasutama. Kuid mingil põhjusel, mis pole päris selge, ei üritanud ta seda teha. Vahest pidas ta seda ilmseks, et tema määratakse regendiks.
Lungšar kasutas tema tegevusetust kähku ära.
Kõigist neist kõrgetest ametnikest, kes olid kuulunud kadunud dalai-laama valitsusse, oli Lungšar kõige rohkem maailma näinud, ta oli väljaspool Tiibetit laialt ringi reisinud. Kui Suur Kolmeteistkümnes otsustas viis väikeaadlike seast pärit poissi Inglismaale õppima saata, läks just Lungšar nendega kaasa. Hiljem külastas ta veel mitut Euroopa riiki ja õppis hoolsasti nende poliitilisi süsteeme tundma. Kuuldavasti avaldas talle erilist muljet see, kuidas Suurbritannia oli suutnud vältida veriseid monarhiavastaseid revolutsioone, mis olid möödunud sajandi vältel Euroopat laastanud. Tiibetisse naastes hakkas ta koguma toetust konstitutsionaalsele lahendusele, millega saaks osa dalai-laama ilmalikust võimust anda demokraatlike printsiipide kohaselt koostatud assambleele.
Aga
