– see oli veel paljudel meeles. Tollal tabas noort dalai-laamat mitu haigushoogu ja viimaks kutsus ta appi oraakli, et põhjus kindlaks teha. Viimaks peeti süüdlaseks saapapaari, mis kuulus ühele tema õpetajatest. Kui toda auväärset õpetajat küsitleti, nõustus temagi, et nendes saabastes on midagi kummalist, sest iga kord, kui ta neid kandis, hakkas tal ninast verd jooksma. Kui neid lähemalt uuriti, siis leiti ühe saapa tallast paberitükk, millel seisis dalai-laama nimi koos Surma Isanda (šin dže še) sümboliga.8 Taas oli tegu musta maagiaga, millega taheti sooritada jubedaimat kõigist võimalikest kuritöödest – Kalli Kaitsja elu kallale kippuda. Endine regent, keda peeti tolle salaplaani haudujaks, ja kolm kaasosalist – nende seas ka tollane peaminister – arreteeriti, neid süüdistati riigireetmises ja nad mõisteti surma. Dalai-laama sekkumise tõttu surmanuhtlus siiski tühistati, kuid endine regent suri siiski mõistatuslikel asjaoludel, uppudes veetünni. Kaasosalisi piinati bambusetükkide surumisega küünte alla, nad said sada piitsahoopi ja nad saadeti maapakku. Isegi peaministri naine pidi nädal aega kandma kaadervärki nimega cangue (kaasaskantav kaak, mis koosneb puidust kaelavõrust, mille külge ohvri käed aheldatakse).
Lungšari puhul näis ta kuritöö väärivat kõrgeimat karistust, vähemalt tema vaenlaste arvates. Vähe sellest, et ta üritas õõnestada Kašagi positsiooni selliste reformidega, mis kahjustaksid nende religiooni, vaid lisaks oli ta tarvitusele võtnud mustad kunstid. Nii otsustati, et tal torgatakse silmad välja.
Ilmselt võib seda pidada heaks märgiks, et toda karistust polnud rakendatud juba nõnda kaua, et ei leitud kedagi, kellel oleks olnud kogemust selle täideviimisel. Lihunike kasti liikmed, kes olid kohustatud seda toimingut täide viima, pidid toetuma oma klannimälule. Viimaks tehti seda nii, et jakikondid asetati Lungšari meelekohtadele ja pead ümbritsevat sulgursidet tõmmati üha koomale, kuni silmamunad välja vupsasid, kuid see tehnika tõi tulemust vaid ühe silma puhul. Siis kougiti teine silmamuna noaga välja ja silmakoobastesse valati keevat õli.
Lungšari (kes elas tolle katsumuse küll üle, kuigi pole üllatav, et ta suri juba aasta hiljem, endiselt Potala palee vangikoopas vireldes) häbisselangemine tähendas seda, et regendivõimuaegne Tiibeti valitsus jäi ühest küljest rangelt konservatiivseks ja teisest küljest ei suutnud otsusele jõuda ühegi tähtsama küsimuse puhul, mis selle ette asetati. Too intsident ütleb meile aga mõndagi tähenduslikku, ja mitte niivõrd tollase Tiibeti poliitika, kuivõrd sealse traditsiooni enda kohta. Küsimus ei seisne mitte täielikus demokraatias ja valitsuse vastutuses rahva ees, kuigi Lungšari plaanid olid sammuks sinnapoole. Tõsiasi, et Lungšari oli üldse võimalik süüdistada musta maagia kasutamises, näib viitavat sellele, et Tiibetis võimutsev traditsioon muutis võimatuks selle maa astumise moodsa maailma riikide sekka.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
