Ta heitis pilgu kellale ja ohkas. „Ma arvan, et pean teid nüüd proua Milleri klassi juhatama.“
„Ma peaksin vist hakkama lastele esinema.“
„Just. Sellepärast te ju siin olete. Oli imetore teiega kohtuda.“
„Teiega niisamuti, Rachel.“
Naine tuli leti tagant välja ja astus koridori. Edasi minnes lobises ta koolist ja linnast ning heitis aeg-ajalt mehe poole pilke, milles segunesid lugupidamine ja flirt. See käis asja juurde ning Raoul oli juba ammu õppinud mitte suhtuma tähelepanusse ülearu tõsiselt.
Proua Milleri klass asus koridori lõpus. Rachel avas ukse.
„Soovin edu,“ ütles naine.
„Tänan.“
Raoul astus üksinda klassi.
Ruumis oli paarkümmend last, kes kõik vahtisid teda pärani silmi. Nende õpetajal, veetleval veidi üle neljakümnesel naisel, hakkasid silmad kiiresti pilkuma.
„Oh, härra Moreno, ma ei suuda teid ära tänada, et nõustusite täna meile esinema. See on nii põnev.“
Raoul naeratas. „Ma käin alati rõõmuga koolides lastega kohtumas.“ Ta vaatas klassi poole. „Tere hommikust.“
Paar õpilast vastas tervitusele. Mõned tundusid olevat liiga elevil, et midagi öelda. Vähemalt poisid kindlasti. Enamikule tüdrukutest ei paistnud ta vähimatki muljet avaldavat.
„Neljas klass, jah?“ küsis mees.
Prillidega tüdruk esireas noogutas. „Me oleme edasijõudnute rühm, meie õppekava on raskem kui teistel.“
„Ohoh,“ sõnas Raoul taganedes. „Targad lapsed. Kas hakkate minult matemaatika kohta küsima?“
Tüdruku suu tõmbus naerule. „Kas teile meeldib matemaatika?“
„Meeldib küll.“ Raoul vaatas klassi poole. „Kellele teist meeldib koolis väga?“
Paar kätt tõusis.
„Kool võib muuta teie elu,“ alustas Raoul õpetaja lauale toetudes. „Suureks saades peate leidma endale töö ja elatist teenima. Praegu on teie tähtsaim ülesanne koolis hästi õppida. Kes teab, miks meil on vaja õppida selliseid asju nagu lugemine ja matemaatika?“
Nüüd tõusis rohkem käsi.
Tavaliselt keskendus Raoul oma kohtumistel motivatsioonile, mentori leidmisele, parema elu poole püüdlemisele, kuid üheksa-aastastele tundus see keerulisevõitu. Seepärast kavatses mees rääkida sellest, kui oluline on, et kool meeldiks ja et lapsed annaksid õppides endast parima.
„Kas te vajate midagi?“ küsis proua Miller sosinal. „Kas ma toon teile midagi?“
„Kõik on korras.“
Raoul pöördus uuesti laste poole. Tüdrukut esireas paistis rohkem huvitavat kaunis maastik akna taga. Kummalisel kombel meenutas tüdruk mehele Piat. Võib-olla oli asi pruunides lokkis juustes või ilmselges huvipuuduses Raouli vastu. Ka Pia polnud teda nähes just tunnetest pursanud. Ta oli meest vaevalt märganud. See polnud muidugi üllatav, kui arvestada, kuidas naise hommik oli alanud. Kuid Raoul oli naist vägagi tähele pannud. Pia oli armas ja vaimukas, ilma et oleks seda üritanudki.
Raoul keskendus uuesti lastele, hingas sisse ja kortsutas kulmu. Ta hingas uuesti sisse, tundes mingit veidrat lõhna.
Viibinuks Raoul keskkoolis, oleks ta oletanud, et keemialaboris läks mõni katse nässu või kodundustunnis unustati küpsised ahju. Kuid algkoolis polnud see võimalik.
Raoul pöördus proua Milleri poole. „Kas te tunnete suitsulõhna?“
Õpetaja noogutas, sinised silmad murelikud. „Võib-olla juhtus midagi kohvikus.“
„Kas kusagil põleb?“ küsis üks poistest.
„Jääge kõik oma kohtadele,“ ütles proua Miller kindlalt ja suundus ukse poole.
Ta toetas käe uksele ja lükkas selle lahti. Suitsulõhn muutus tugevamaks. Mõni hetk hiljem hakkasid ka tuletõrjesireenid huilgama.
Õpetaja pöördus Raouli poole. „Täna on alles teine koolipäev. Me pole veel harjutanud, mida teha. Mulle tundub, et kusagil tõepoolest põleb.“
Lapsed olid juba püsti hüpanud ja paistsid hirmunud. Raoul mõistis, et paanika pole kaugel.
„Kas te teate, kuhu me peaksime minema?“ küsis mees õpetajalt. „Kus on väljapääs?“
„Loomulikult.“
„Tore.“ Raoul pöördus õpilaste poole. „Kes on teie juht?“ küsis ta nii valjusti, et see kostis üle tuletõrjehäire.
„Proua Miller,“ karjus keegi.
„Just nii. Võtke kõik rivvi ja minge proua Milleri järel koridori. Seal on kindlasti palju lapsi. Püsige rahulikult. Mina tulen viimasena ja kontrollin, et kõik pääseksid majast välja.“
Proua Miller andis lastele märku ukse poole liikuma hakata.
„Tulge minu järel,“ ütles õpetaja. „Me läheme kiiresti. Kõik hoiavad käest kinni. Lahti ärge laske. Kõik on korras. Püsige koos.“
Proua Miller astus uksest välja. Lapsed hakkasid tema järel minema. Raoul ootas, kuni kõik olid väljunud. Üks väike poiss paistis kõhklevat.
„Kõik on korras,“ kinnitas mees talle, hoides hääle võimalikult rahuliku. Ta sirutas poisile käe, kuid see võpatas, nagu kartes, et teda võidakse lüüa. Poiss – punapäine ja tedretähniline – põikas kõrvale, enne kui Raoul jõudis midagi öelda.
Raoul astus koridori. Suitsulõhn muutus veelgi tugevamaks. Mitu last nuttis. Mõned seisid keset koridori, käed kõrvadele surutud. Tuletõrjesireen muudkui huilgas ja õpetajad kutsusid lapsi enda järel majast väljuma.
„Tulge!“ ütles Raoul ja tõstis endale kõige lähemal seisva tüdrukukese sülle. „Lähme.“
„Ma kardan,“ nuuksus tüdruk.
„Ma olen küllalt suur, et sind kaitsta.“
Üks väike poiss haaras Raoulil käest. Lapse silmis olid pisarad. „See teeb hirmsat lärmi.“
„Lähme siis välja, seal on vaiksem.“
Raoul kõndis kiiresti laste kannul. Õpetajad jooksid edasi-tagasi, loendades lapsi ja kontrollides, ega keegi pole maha jäänud.
Kui Raoul ja tema lastesalk peausteni jõudsid, pistsid lapsed jooksu. Mees pani tüdruku maha ja see tormas oma õpetaja juurde. Raoul märkas, kuidas hallikasvalge suitsupilv tõusis erksinise taeva poole.
Tema ümber tunglesid õpilased uksest välja. Hüüti üksteist. Õpetajad rühmitasid lapsi vanuse ja klasside kaupa. Raoul pöördus
