Originaali tiitel:
Sherryl Woods
Flowers on Main
2009
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Evelin Piip
Korrektor Inna Viires
Copyright © 2009 by Sherryl Woods
Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 11484
ISBN (PDF) 978-9949-84-648-1
ISBN (ePub) 978-9916-11-185-7
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Head sõbrad!
Tere tulemast tagasi Chesapeake’i lahe kallastele, et osa saada O’Brienite ühtaegu tihedalt seotud, kuid samas juba pesast laiali lennanud perekonnaliikmete tegemistele! Kui te lugesite ka minu eelmist raamatut „Eagle Pointi külalismaja“, siis teate, et tarvis läheb palju kannatlikkust, et selle pere liikmeid taas kokku tuua. Pole midagi paremat, kui üritada oma loos üht mitte enam nii hästi toimivat perekonda taas ühtseks liita.
Sel korral tutvute te lähemalt keskmise õe Breega, kelle näitekirjanikukarjäär küll suures Chicago teatris ereda leegiga süttis, kuid nüüd on elu keerdkäigud purunenud unistuste ja haiget saanud hingega noore naise tagasi Chesapeake’i lahe äärde toonud. Oma perekonna ja sõprade juurde naasmine pole talle soovitud lohutust pakkunud. Selleks, et hakata üles ehitama tulevikku, tuleb enne silmitsi seista oma minevikuga.
Olen üsna kindel, et paljud naised sooviksid, et nende minevikku kuuluks selline seksikas, tugev ja imeline maastikukujundaja ametit pidav Jake Collins, aga vähesed meist tahaksid kokku puutuda nende raskustega, mis mehe ja Bree teed kunagi lahku viisid.
Ja nagu nende kahe teineteiseleidmise keerdkäikudest oleks veel vähe, saab kaasa elada ka Bree ema Megani ja isa Mick O’Brieni suhete klaarimisele. See kõik toimub teiste perekonnaliikmete ja Chesapeake’i lahe äärsete elanike tähelepanelike pilkude all.
Loodan, et naudite järjekordseid kohtumisi selle võrratu mereäärse kogukonna inimestega. Soovin teile meeldivat külaskäiku ja ootan teid jälle tagasi. „Tere tulemast!“ kirjaga uksematt on alati trepil teid ootamas.
Parimat!
Sherryl Woods
1
BREE O’BRIEN SURUS oma sõrmed viljakasse tumedasse mulda ja tõstis ühe peotäie näo juurde, et selle lõhna nuusutada. See on tõeline, mitte nagu see pealiskaudne maailm, milles ta viimased kuus aastat on elanud ja üritanud endale nime teha. Aiandus on midagi, mida ta mõistab. Taimi saab kastmise ja nende eest hoolitsemisega kasvama panna. Midagi sellist ei ole teatrimaailmas mitte kunagi võimalik. Vaasitäis hoolikasse buketti sätitud lilli peab meeldima ainult nende ühele saajale, mitte saalitäiele publikule, kellest igaüks on mingil talle omasel viisil kriitik.
Ta tundis suurt kergendust, kui ta õde Abby helistas ja teatas, et nende kolmas õde Jess avab Chesapeake’i kallastel Eagle Pointi külalismaja. See andis talle suurepärase põhjuse Chicagost lahkuda. Tema viimane lavastus sai kriitikutelt hävitavaid hinnanguid ning nädal pärast avaetendust võeti see mängukavast hoopis maha. Kuue aasta jooksul õnnestus tal lavastada üks näidend, mis osutus tõeliseks triumfiks, ning sellele järgnesid kaks läbikukkunud katastroofi.
Mõned lavastajad rõõmustaksid kogu südamest ka ühe õnnestumise üle. Isegi kui see polnud ligilähedalgi Broadwayle jõudmisele. Aga mitte Bree. Bree on alati rohkemat soovinud. Ta oli lootnud, et tõuseb selliste nimede kõrvale nagu Neil Simon, Noel Coward... pagan, isegi Arthur Miller. See oli olnud muidugi pärast seda, kui tema esimest lavastust saatis edu, kui ta oli ilmselgelt liialt ennast täis. Naine arvas, et on võimeline ajastama komöödiat nagu Simon, olema teravmeelne nagu Coward ning omandama Milleri keerulisi draama lavastamise oskusi. Leidus ka kriitikuid, kes arvasid samamoodi nagu Bree.
Kõik see tegi veel hullemaks asjaolu, et tema teine näidend pälvis ainult mahategevaid ja põrmustavaid hinnanguid. Kolmanda etenduse kandsid maha needsamad kriitikud, kes olid Bree esimest lavastust taevani kiitnud. Äkitselt kutsuti tema esimest näidendit ühekordseks õnnestumiseks. Rohkem kui üks kriitik leidis, et ta peaks kahekümne seitsme aastaselt oma karjääri lõppenuks lugema.
Naine tundis suurt kergendust, et keegi tema perekonnast ei olnud tulnud Chicagosse näidendi esietendusele ega pidanud olema tunnistajaks sellele kõrgelt kukkumisele ega lugema neid arvustusi, mis esietenduse õhtule järgnesid. Bree poleks suutnud taluda seda, kuidas pere üritab olla toetav, kui kõik ümberringi on välja öelnud, et tema töö ei kõlba mitte kusagile. Oli juba niigi kohutav, et kõik töökaaslased teatris olid tema karjääri kõige alandavamast hetkest osa saanud. Ükski näitlejatest ei suutnud talle silma vaadata, nagu ka tüki lavastaja – naise armuke, jumal hoia. Mees oli esietendusele järgnenud peol lugenud ühe hävitava arvustuse teise järel, kuni lõpuks kõik paberid vihaselt kokku kortsutas ja prügikasti viskas.
Naine uskus, et ühel päeval, kui ta suudab oma enesekindluse riismed kokku kraapida, avab ta arvuti ning proovib uuesti midagi kirjutada, aga hetkel on tal lihtsalt hea meel olla tagasi Chesapeake’is. Tuttavas ümbruses, koos oma lähedastega, kes pööravad talle tähelepanu lihtsalt sellepärast, et nad kõik armastavad teda, mitte sellepärast, et nad teavad, kuidas ta elu kildudeks purunes. Bree vajab ühist aega oma õdedega, korralikku tühjaks jooksmist jalkaväljakul ning lõppematut üksteise tögamist koos oma venna Connori ja tema sõpradega. Ta vajab võimalust oma õetütreid, Abby kaksikuid kallistada.
Bree polnud arugi saanud, kui väga ta tegelikult oli terve aeg koju igatsenud. Hea on olla oma vanas toas, kus ta on kirjutanud oma päeviku esimesed sissekanded, lood ja näidendid, mis ei olnud mõeldud kellegi teise silmadele, ainult tema enda rahulolu jaoks.
Ühte asja on ta veel juba pikka aega vajanud, aga polnud seda hinges tunnistanud. Tal on vaja eemalduda tunnustatud lavastajast ja Chicago teatri ühest juhtidest, Martin Demmingist, kes oli mõnda aega naise mentor ning veel pikemat aega tema armuke. Viimasel ajal nende suhe enam ei toiminud. Võib-olla oli selles süüdi Bree lavastuse läbikukkumine, mis muutis naise haavatavaks ning ülitundlikuks, aga tundus, nagu mees oleks seda lausa mingil määral nautinud. Bree polnud selliseks suhtumiseks valmis.
Nii, siin ta siis nüüd on. Kolm nädalat pärast Jessi
