mõistis siis, et tunneb enda sees rahu. Ta tunneb end rahulolevana. Isegi oma eluga, olenemata hetkeolukorrast. Bree ei suutnud meenutada, millal ta viimati nii tundis.
Hoolimata kõigist päevitamise kahjulikkuse hoiatustest ja Marty pidevast hurjutamisest, et päike rikub ta Iiri kohvi karva kahvatu jume, keeras Bree näo päikese poole ning tundis, kuidas see leevendas peavalu, mille tõi kaasa mineviku peale mõtlemine.
Sellele mõeldes jäid naise käed paigale ja ta ohkas sügavalt. Kas see on ikka minevik? Kõik see? Chicago? Teater? Kirjutamine? Marty? Kas ta on tõesti kõigele sellele igaveseks selja pööranud? Kas ta suudab end lahti kiskuda sellest maailmast, mis alles mõned kuud tagasi tähendas talle siin elus kõike? Kas seda ta siin mulla peal põlvitades tegigi, kuigi oleks juba päevi tagasi pidanud naasma selle elu juurde, millest ta alati unistanud oli? Kas ta on alla andnud? Peidab ennast? Või lakub lihtsalt oma haavu, enne kui lahinguväljale tagasi suundub?
Sel hetkel Bree mõistis, et just täpselt see Chicago tema jaoks ongi – lahinguväli, kus on liiga palju potentsiaalseid vaenlasi: produtsent, direktor, näitlejad, kriitikud, publik. Neil kõigil on oma arusaam sellest, milline peaks Bree looming olema. Mõnel päeval on kõik hinnangud imelises harmoonias. Teistel kordadel võib see olla emotsionaalne sõda, kus relvadeks on hoolikalt valitud sõnad ning mille stseene vormivad erinevad arvamused ja seisukohad. Kõik arvavad, et nende seisukoht on oluline ja õige.
Naine istus oma kandadele ning ohkas kogu südamest. Oh, kuidas ta küll soovib, et teaks vastust kasvõi ühele neist küsimustest.
„Sa oled juba kolm minu suvist floksi üles tõmmanud,” lausus mamma pahakspaneva tooniga, kui ta Bree tema mõtetest äratas. „Kas sa tahaksid rääkida, milles asi, enne kui terve mu mitmeaastaste taimede aia üles kaevad? Ma olen sellega aastaid vaeva näinud.”
Bree heitis pilgu oma vanaemale, kes seisis, käed puusas, väike, aga krapsakas. Peas aiatöökaabu, jalas tennised ning ereroosat värvi lühikesed püksid, mis sobisid täpselt pluusiga, mida ta kandis. Bree vaatas pikka tumelillat floksi, mille ta juba hooletult umbrohu hulka oli heitnud, ning lausus kahetseva häälega: „Juured on alles. Istutan selle uuesti maha ning kastan ja väetan hoolikalt. Küll nendega saab kõik korda, mamma.”
Vanaema heitis oma lapselapsele pilgu, millest võis välja lugeda, et ta teadis täpselt, mis Breega toimub, aga ta ootas, et pojatütar ise selle teema üles võtaks.
„Kas sa saad enda kohta sama öelda?” küsis vanaema. „Kas sinuga saab ka kõik korda?”
Bree keeras automaatselt pea ära ning pööras kogu oma tähelepanu sellele, et floks saaks uuesti maha istutatud. „Mul on praegu palju mõttes,” pomises ta vaikselt, nagu kartes, et kinnitab vanaema kahtlusi, kui midagi rohkemat ütleb. Tervest tema perekonnast mõistis teda tõeliselt ainult vanaema, kes nägi otse tema südamesse isegi siis, kui Bree sõnagi ei lausunud. Oma isa ja kõigi suhtlusaldiste sugulaste jaoks on ta enamasti täielik mõistatus.
„Sa oled piisavalt kaua eemal olnud,” lausus vanaema. „Praegu oleks sul vaja osasid neist mõtetest kellegagi jagada. Jagatud mure on pool muret. Kui sa ei taha mulle rääkida, mis sind vaevab, siis mine külalismajja ja söö koos Jessiga lõunat või helista Abbyle. Tal oleks hea meel, kui sa temaga Baltimore’is lõunataksid. Olen selles kindel. Ta saaks sinu ees oma uute kontoriruumidega eputada. Ja sina saaksid oma õega ühe südamest südamesse vestluse maha pidada.”
„Jessil on palju tegemist. Tal pole aega minu kaeblemist ja kurtmist kuulata. Abbyga on sama lugu. Nüüd, kui nad on Trace’iga kihlatud ja ta kihutab iga päev Baltimore’i vahet, siis ei leia ta enam iseenda ja kaksikute jaokski aega. Ta ei saa seda ammugi veel minu peale raisata.”
„Rumalus! Nad mõlemad leiaksid sinu jaoks aega, sest nad on su õed,” vuristas vanaema kannatamatul toonil. „O’Brienitele on perekond alati esimesel kohal. Me hoiame kokku, ükskõik, mis elu toob. Kas ma ei õpetanud sulle seda juba aastaid tagasi?”
Bree meenutas, et vanaema oli seda igatahes üritanud. See oli olnud üks elu raskeid õppetunde, kui nende emal oli isa lõpututest ärireisidest ja peaaegu olematust panusest pereellu kõrini saanud ning ta ühel heal päeval lihtsalt kodust lahkus ja New Yorki kolis. Vanaema on olnud see liim, mis nende perekonda sellest hetkest koos on hoidnud. Tema on see, kes keelitab neid Meganisse hästi suhtuma. Kui ema neid vahel peale lahkumist külastas, siis julgustas mamma neid emaga sõbralik olema. Mitte et keegi neist seda nõuannet järginud oleks. Nad olid noored ega osanud andestada. Vanemate keerulised suhted jäid lastele mõistetamatuks.
Viimasel ajal on Bree märganud, et isa üritab nende kõigiga rohkem suhelda. Mick loobus ühest suurest projektist Californias selleks, et külalismaja avamisel kodus olla. Kuigi ta lahkus üsna pea pärast seda ikkagi kodust, siis sellel päeval oli ta kohal. Isegi nende ema oli Jessi suure päeva puhul koju naasnud. See põhjustas omakorda probleeme, aga Bree pidi siiski tunnistama, et oli kena kõiki pereliikmeid mõned päevad koos aega veetmas näha. Puudu oli ainult nende vend Kevin, kes oli Iraagis missioonil ega saanud seetõttu avamispeole tulla.
Need päevad meenutasid Breele, milline perekond nad kunagi olid. Enne, kui Mickist sai linnaarhitekt ja arendaja ning töökohustused teda kõikjale üle maailma lennutasid. See oli täpselt selline üksteisemõistmine, mida Bree Chicagost lahkudes vajas.
Ta oleks võinud ükskõik millisele pereliikmele rääkida, mis temaga juhtus, ning igaüks neist oleks püüdnud teha, mis vaja, et ta enesetunnet ja hingehaavu parandada. Bree teab seda. Aga ta teab ka seda, et ei ole veel valmis vastu võtma seda haletsust, mida keegi neist oma käitumises või hääletoonis varjata poleks suutnud. Samuti ei tahtnud ta neid targutavaid ettepanekuid, mida Mick või Abby talle kohe tegema hakkaksid.
Ta arvas, et on parem jätta need asjad enda teada, teha ilma nõu pidamata ise omad otsused ja enda eluga edasi minna. Mitte tõmmata end enesehaletsusest kerra ja kõik mured ning probleemid õdedele, vanaemale või ükskõik kellele teisele kaela heita. See, mida ta vajab, on rahu ja vaikus. Just seda on tal tarvis, et iseenda tee leida.
„Võib-olla ma helistan hiljem Jessile või Abbyle,” andis Bree lõpuks alla. „Ma lähen ja valmistan meile midagi lõunasöögiks. Võiksime aias süüa või hoopis rannas.” Naist tabas hetkega tõeline nostalgialaine. „Mäletad, kuidas sa meile piknikuid korraldasid, kui me alles lapsed olime? Laotasime teki liivale ja veetsime terve päeva lahe ääres.”
Mamma heitis lapselapsele lõbustatud pilgu. „Kas ma pean sulle meelde tuletama, et sina olid alati esimene, kes toidu sisse lendava liiva ja liiga kuuma päikese üle vinguma hakkas?”
Bree hakkas naerma. „See osa on mul vist meelest läinud. Olgu, me võime terrassil süüa. Seal ei ole liiva ning tuul jahutab mõnusalt.”
„Tegelikult, täna ma ei saa,” lausus mamma vabandaval toonil. „Mul on kirikus koosolek.” Seda öeldes uuris ta murelikult Bree nägu ja lisas: „Aga ma võin selle edasi lükata, kui sa tahaksid, et ma sinuga jään, ja me saaksime edasi vestelda.”
Bree polnud veel südamepuistamiseks valmis. „Ei. Mine, mine! Minuga on kõik hästi. Võib-olla ma jalutan hoopis linna, käin veidi poodides ja lõunatan mõnes kohvikus.”
Mamma noogutas heakskiitvalt. „Kui sa oma plaani teoks teed, siis ole hea, tervita minu poolt Sallyt ja too koju kaasa üks tema vaarika-croissant. Sööksin seda meelsasti homme hommikusöögiks.”
Bree manas näole šokeeritud ilme. „Sa kavatsed tõesti kellegi teise küpsetisi süüa? Või teed sa seda ainult selleks, et maitstes selle tegemise retsept välja nuputada ning hiljem ise samasuguseid küpsetada?”
