küll.”
„Tahad sa siis sellest rääkida?”
„Ei.”
Naine kehitas õlgu. „Mis veel uut? Sa pole tahtnud kuus aastat Breest rääkida. Mina isiklikult arvan, et nüüd, kui sa oled lõpuks suutnud ta oma peast välja saada, peaks sul olema lihtne mulle ja kõigile teistele välja öelda, mida sa täpsemalt temast arvad.”
„Bree ei eksisteeri enam minu maailmas,” lausus Jake nõudlikult. See, mida mees arvas, ei kannatanud kõva häälega välja ütlemist. „Ma jätsin ta kuus aastat tagasi maha, kas mäletad?”
Connie vaatas venda kaastundliku pilguga. Sellisega, mis pani Jake’i tahtma veel asju lõhkuda.
„Sina võisid olla see, kes need sõnad ütles, Jake... aga tema murdis su südame ammu enne seda. Ära isegi ürita seda eitada. Ma olin siin. Nägin, kuidas see sulle mõjus, kui ta Chicagosse lendas. Miski ütleb mulle, et selles loos peitub palju enamat, kui sa kunagi tunnistanud oled.”
„Ma ei taha selle üle arutleda,” tuletas ta oma õele vihaselt meelde. „Mõtlen seda tõsiselt, Connie. Bree – see teema ei ole päevakorral. Kui sa veel üks kord tema nime mainid, siis ma vallandan su!”
„Ei vallanda,” ütles õde rahulikult. „Võin selle praegu nii jätta, kui sa vastad ühele minu küsimusele. Mida sa kavatsed teha, kui ta on siin selleks, et jääda?”
„Bree on Chicagos tunnustatud näitekirjanik. Ta ei jää siia. Seega pole see üldse mingi küsimus, mida arutada.” Kallis Jumal taevas, tee nii, et mul oleks selles suhtes õigus.
„Ma lihtsalt küsin, mis siis, kui...”
Jake katkestas oma õde. „Jäta see, Connie! Ma mõtlen seda tõsiselt.”
Naine ohkas. „Jätan. Vähemalt praegu. Kas sa täna õhtusöögile tuled?”
Alates Connie lahutusest viis aastat tagasi on Jake’il kombeks kaks kuni kolm korda nädalas koos oma õe ja seitsmeteistaastase õetütrega õhtust süüa. Jack teadis, et see on tema jaoks väga hea diil, sest õe kokkamisoskused olid tema omadest palju paremad. Samamoodi sujus neil enamik aega ka Jake’i firmas koos töötamine. Täna tundub, et on parem, kui ta õega edasist kokkupuutumist väldib. See vestlus Bree teemal on alles liiga värske. Peale selle oli asi veel ka tema õetütres. Kui Connie suudab mehe kallal häirivalt palju naaksuda, siis ta tütar on veel hullem. Jenny Louise on arvamusel, et Jake’i armuelu ei kõlba mitte kusagile, ja ta on endale südameasjaks võtnud seda igal võimalikul viisil onule meelde tuletada. Kui neiu Sally kohvikus toimunud intsidendist kuuleb, siis pole sellel jutuvadal otsa ega äärt.
„Ei,” lausus ta emotsioonitult vastuseks.
„Ma valmistan su lemmiktoitu – pikkpoiss, kartulipüree ja värsked rohelised herned.”
Jake peaaegu juba kahetses oma äraütlemist. See söök on tõepoolest ta lemmik ja keegi ei valmista seda paremini kui ta õde. Ta kasutab nende ema vana pikkpoisiretsepti, seenetäidisega. Kahjuks Jake teadis, et täna oleks garneeringuks veel õelikud nõuanded ja kulbitäis Jenny Louise’i vahelesegamisi.
„Ei aitäh,” ütles mees.
Connie jälgis oma venna nägu ja Jake’ile tundus, nagu see kestaks terve igaviku, siis ta noogutas. „Olgu nii. Panen sulle natuke kõrvale ja võtan homme tööle kaasa,” lausus naine viimaks. „Võid seda homme õhtusöögiks süüa.”
„Sellest ma ära ei ütleks.” Jake kõndis ümber laua õe juurde ja andis talle otsaesisele musi. „Aitäh, õeke!”
„Ma võin tuua ka nii palju, et jaguks kahele,” ütles Connie süütul ilmel. „No juhul, kui sa peaksid tahtma kedagi õhtusöögile kutsuda.”
Jake ohkas. „Ma ei räägi Breest, ma ei räägi Breega. Seega on enam kui kindel, et ma ei kutsu teda enda juurde õhtust sööma.”
Rahulolev muie libises Connie näole. „Kas ma mainisin poole sõnagagi Breed?” uuris ta oma vennalt ja vastas siis oma küsimusele ise. „Enda arust mitte. Tõsiasi, et sinul kohe see seos tekkis, näitab selgelt, et see naine on su kinnisidee ja põhjus, miks ühtki teist naist sinu ellu tulnud ei ole.”
Seda öelnud, marssis Connie uksest välja, olles iseendaga väga rahul. Jake oleks ilmselt tahtnud talle midagi järele visata, aga ta ei saanud, sest see oleks ainult veel rohkem välja näidanud, et õel ongi õigus.
Tal on õigus. Paganama pihta.
MEGANI KORTERMAJA LÄHEDAL asub suur ja lärmakas kulinaariapood-kohvik. Naine läheb alati töölt koju minnes sealt läbi, kui kodus valitsev vaikus teda sinna kiirustama ei kutsu. Nüüd, kui Abby elab koos kaksikutega Chesapeake’i kallastel, mitte enam mõne kvartali kaugusel siin New Yorgis, juhtub seda tihemini, kui Meganile oleks meeldinud.
Ta tahtis juba uksest sisse astuda, kui märkas läbi klaasukse seal istuvat ja kohvi rüüpavat Micki. Naine jäi šokeeritult seisma. Ta süda jättis löögi vahele, just nagu siis, kui ta rohkem kui kolmkümmend viis aastat tagasi meest esimest korda kohtas. Kuidas on võimalik endiselt peale kõiki neid aastaid tunda meest nähes sellist emotsioonide tulva? Eriti kui nende kibe lahusolek on kestnud juba viisteist aastat.
Mõni nädal tagasi tundis ta samuti väikest valunäpistust ja samal ajal ka kiindumust. Olgu, tuleb tunnistada, et natuke rohkem kui väikest ja midagi rohkemat kui kiindumust. Naine pani need tunded selle süüks, et ta oli paariks päevaks Chesapeake’is tagasi. Muidugi valdas teda sentimentaalsus. Olla üle pikkade aastate koos terve perekonnaga. Täna, siin New Yorgis, kus ta on endale uue elu rajanud, tabas see tunne teda nii ootamatult. See omakorda tekitab veel rohkem muret. Megan ei eitanud kunagi, et ta Micki veel armastab. Ometi teab naine, et on rumal kaaluda mehe juurde tagasi pöördumist. Megan teab, et mees pole muutunud, vähemalt mitte piisavalt palju, rääkigu Abby, mida tahab.
Samal ajal, kui naine seisis ukse taga ja debateeris iseendaga, kas minna sisse või mitte, tõstis mees pilgu ja märkas teda. Micki näole kerkis naeratus ning sellest piisas, et naine sulaks. Keegi pole kunagi teda nii vaadanud nagu Mick – see tekitab tunde, nagu päike tõuseks ja loojuks koos temaga.
Megan lehvitas ja astus uksest sisse. Ta hingas sügavalt sisse ning valmistas end ette mehega kohtuma, ilma et ta olukorra ja oma tunnete üle kontrolli kaotaks. Ta on tark ja edukas naine. See ei tohiks nii raske olla.
Alati härrasmehelik Mick tõusis naise lähenedes püsti. Ta suudles naist õrnalt põsele, aga tõmbus kiirelt tagasi nagu koolipoiss, kes on tabatud garderoobis klassiõde musitamas.
„Vabandust,” pomises ta ja libistas end tagasi oma toolile.
Naine vaatas teda lõbustatult. „Kõik on hästi, Mick. Oma endisele naisele põsemusi andmises pole midagi ebasobivat. Räägi mulle parem, mis toob sind kõigi New Yorgi kohvikute hulgast just siia, minu kodu lähedal asuvasse?”
Mees viipas laual lebavale mobiiltelefonile. „Tahtsin sulle helistada. Mõtlesin, et võib-olla sooviksid minuga õhtusöögile tulla, kui sul muid plaane pole.”
Seega on ta tulnud siia selleks, et naist näha. Megan ei saanud aru, kas ta on meelitatud või hoopis enneolematult hirmul.
Kui naine peale paari minutit vaikust
