Need pakuvad troosti ja soojust, nii emotsionaalset kui füüsilist. Olin saanud nende kohta mitu järelepärimist ja mõtlesin, et ehk oleks üks neist rättidest huvitav kursuseteema. Otsustasin seda arutada oma õe Margaretiga, kellel on terav ärivaist ning kes oskab hästi ära tabada, millist kursust järgmisena pakkuma peaksin. Ma ei osanud seda tema juures hinnata enne, kui ta minu juurde poodi tööle tuli. Margaret töötas alguses poole kohaga, kuid nüüdseks on temast saanud täiskohaga töötaja. Ta ei ole inimestega suhtlemises nii hea kui mina, aga ta tunneb lõnga ning üllataval kombel on temast saanud suurepärane kolleeg. Ta on ka minu sõber. Veel üsna hiljuti ei oleks ma saanud seda öelda; me võime küll olla õed, aga meievaheline pinge oli mõnikord talumatu. Meie suhe muutus paremaks ja ma tänan selle eest oma poodi.
Margareti saabumiseni oli veel pool tundi aega, sest ametlikult avab pood uksed kell kümme. Minu tähelepanu vajasid mitmed ülesanded, näiteks arvete maksmine ja uute lõngade tellimine. Selle asemel istusin ma kirjutuslaua taga, teetass käte vahel. Tundsin end uskumatult õnnistatuna.
Pole vajagi öelda, et ma ei ole end alati nii rahulikuna tundnud. Kui olin varastes kahekümnendates, ründas mind teistkordselt vähk, ja seda sellise tigedusega, et pani mu hinge vaakuma. Ma jäin ellu, aga minu isa mitte. Ta võitles minu eest nii visalt, ja kui lõppude lõpuks näis, et ma sellest siiski eluga välja tulen, suri tema järsku ja ootamatult südamerabandusse. Tundus peaaegu nii, nagu oleks minu paranemine vihjanud sellele, et tema võib nüüd minu juurest lahkuda.
Enne isa kaotamist kaldusin ma oma elu võtma ettevaatlikult, õnne kartes, tuleviku ees hirmu tundes. See oli tühjus, mis lootusetult minu ees terendas ja mind hirmuga täitis. Isa oli see, kes mulle jõudu andis. Tema lahkudes ma teadsin, et olen oma elu eest ise vastutav. Mul oli vaja langetada otsus ja valisin julgelt... iseseisvuse. Otsustasin saada osaks maailmast, millest olin aastaid varem eemale tõmbunud.
Lagi minu kohal kriuksatas ja ma teadsin, et Colette on üleval. Colette Blake üüris poe kohal olevat väikest korterit. Esimesed kaks aastat oli see tilluke elamispind minu koduks, minu kõige esimeseks koduks vanematest eemal.
Pärast Bradiga abiellumist ei olnud ma päris kindel, mida korteriga teha. Mõnda aega seisis see tühjalt. Siis kohtusin ma Colette’iga ning teadsin otsekohe, et tema oleks ideaalne üürnik. Korter lohutaks teda, oleks talle paigaks, kus oma emotsionaalset tasakaalu tagasi saada. Ja boonuseks – minu jaoks – on see, et ta hoolitseb minu vabadel päevadel Whiskersi eest. Mu kass on poes, mida ta peab oma koduks, väga armastatud olevus. Mul on olnud kliente, kes astuvad sisse üksnes tema külastamiseks. Ta magab sageli eesaknal, olles pärastlõunases päikesepaistes kerra tõmbunud. Whiskers pälvib palju kommentaare – ja naeratusi. Lemmikloomad oskavad inimesi elu lihtsate rõõmudega ühendada.
Colette meenutab mulle mind ennast kolm aastat tagasi, kui ma poe avasin. Kohtusin temaga vahetult enne jõule, kui Susannah Nelson, kelle on kõrvalmajas lillepood, ta minu juurde tõi. Kuid see ei olnud vähk, mis Colette’i maailma raputas. Selleks oli surm. Colette on kolmekümne ühe aastane lesk. Tema abikaasa Derek, Seattle’i politseinik, suri pisut kauem kui aasta eest. Kui ma seda mainin, oletavad inimesed tavaliselt, et Derek hukkus teenistuskohuste täitmisel. See ei olnud nii. Seattle’it tabanud paduvihma järel ronis mees katusele lekkekohta parandama. Mitte keegi ei tea täpselt, kuidas see juhtus, aga tõenäoliselt Derek libises ja kukkus. Ta suri kaks päeva hiljem ulatuslike peavigastuste tagajärjel.
Sissekolimise järgsete nädalate jooksul oli Colette õnnetusele vihjanud vaid ühel korral, justkui olnuks isegi mehest rääkimine talle raske. Ma olen teada saanud, et ta on tasakaalukas naine, kes naerab meelsasti, kuid ometi näis tema lein mõnikord käegakatsutav ja kõikehõlmav olevat. Ma mõistsin, mida ta tundis. Mäletasin liigagi hästi ahastust, hirmu selle ees, mis võib juhtuda homme või ülehomme. Colette kartis elu, täpselt nii nagu mina kunagi. Soovisin väga teda julgustada ning lootsin, et minu sõprus pakub talle pisutki rõõmu ja troosti. Minu sõbrannad Jacqueline ja Alix olid mulle samamoodi toeks olnud.
Korteril on eraldi sissepääs ning lisaks veel poeuks. Susannah Nelson oli palganud Colette’i peagi pärast seda, kui ostis äri, mida tunti Fanny’s Floralina. Colette’i emal oli kunagi lillepood olnud ja ta oli seal keskkooli ajal töötanud. Tema maja osteti ära peaaegu kohe, kui see müüki pandi, ja Colette’il oli vaja kiiresti tegutseda. Minu tilluke korter oli vaba, seega sõlmisime kokkuleppe. Oletasin, et ta ei jää sinna kauaks. Enamik tema asju olid laos ja ta võttis paar kuud aega, et otsustada, kus ta elama ja mida tegema hakkab.
Trepp nagises, kui ta ülevalt alla tuli. Sellest ajast peale, kui Colette’ist minu üürnik sai, jõime me mõnikord hommikuti koos teed. Ta suhtus minu aega alati lugupidavalt ja mina nautisin meie rahulikke jutuajamisi.
„Tee on valmis.” Sirutasin käe puhta kruusi järele. Täitsin selle küsimata ning ulatasin talle.
„Tänan.” Colette naeratas tassi vastu võttes.
Ta oli kõhn, suisa liiga kõhn. Tema riided olid pisut lotendavad, aga oma stiilitunnetusega varjas ta seda nutikalt. Kuid ma märkasin seda kui keegi, kes on sama asja läbi teinud. Üks omadus, mis mulle tema juures meeldis, oli see, et olles kena, ei paistnud ta ise sellest teadlik olevat. Hoolimata sellest, et ta aeg-ajalt vaikis, oli Colette soe ja lahke, ning ma teadsin, et teda saadaks edu kõiges, mida ta ka valima peaks. Ta ei olnud rääkinud palju töökohast, kust lahkus, aga ma sain aru, et see oli palju nõudlikum positsioon kui klientide teenindamine lillepoes.
Sel töökohavahetusel oli ilmselgelt midagi pistmist tema abikaasa surmaga. Colette rääkis mulle, et mees oli surnud möödunud aasta neljateistkümnendal jaanuaril. Ta oli oodanud terve aasta, enne kui oma elus suuri muudatusi tegema hakkas – müüs oma maja, kolis, tuli töölt ära. Need muudatused olid ühelt poolt drastilised, teisalt täiesti mõistetavad.
Colette kandis oma pikki tumedaid juukseid keskelt lahus. Need langesid sirgelt ta õlgadele ja kaardusid sealt allapoole. Tundus, et ta saavutas selle efekti loomulikul moel, mitte nagu mõned naised, kel kulub tunde, et oma juukseid geeli ja laki abil taltsutada.
Lühikese siinoldud aja jooksul oli Colette jätnud positiivse mulje kõigile, välja arvatud minu õde. Margaret, olles Margaret, hoidus Colette’ist eemale, umbusaldades teda vaistlikult. Minu õde lihtsalt on selline; ta kaldub olema skeptiline. Ta väitis, et korteri väljaüürimine oli olnud tohutu viga. Margareti arvates ei või mitte ühtegi üürnikku usaldada. Ta paistis arvavat, et Colette võib keset ööd poodi hiilida ja kõik mulle kuuluvad lõngad varastada, need siis tänaval maha müüa ja raha narkootikumide ostmiseks kasutada. Ma naersin alati sellele mõeldes, sest peale selle, et ma usaldan Colette’i, on mul ka üpris kallis alarmsüsteem.
Margaret on, pehmelt väljendudes, minu suhtes kaitsev. Ta on vanem ja kaldub võtma endale rohkem vastutust, kui see on vajalik. Mul võttis palju aega, et oma õde mõista, ja veelgi enam, et teda hinnata, aga see on teine jutt.
Colette tõstis teetassi suu juurde ja peatus. „Derek oleks täna kolmekümne kolmeseks saanud,” ütles ta vaikselt. Ta vaatas üksisilmi kaugusse, seejärel uuesti minu poole.
Noogutasin, julgustades teda rääkima. Ta oli mulle Derekist vaid tol ühel korral rääkinud. Omaenese kogemusele tuginedes uskusin, et mida rohkem ta oma valu jagab, seda vähem see haiget teeb. „Derek tahtis lapsi... Me küll üritasime, aga ma ei jäänud rasedaks, ja nüüd...”
„Olen kindel, et kunagi saad sa lapsi,” ütlesin ma. Olin täiesti kindel, et ta ei jää kogu ülejäänud eluks üksi, et ta abiellub uuesti ja saab arvatavasti ka lapsed.
Colette naeratas kurvalt. „Me rääkisime Derekiga tol hommikul lapsest. Järgmisel hetkel olin talle kirstu valimas. Irooniline, kas pole?”
Ma
