Ta peab Jordanit armastama, kui on valmis seda hullumeelsust läbi tegema.
Kui mees suudluse lõpetas, Alix ohkas ja tundis end otsekohe paremini.
„Sa pead minuga rääkima, Alix,” sosistas Jordan teda tugevalt hoides ja ninaga tema kaela hõõrudes. „Räägi mulle, kui millegi pärast mures oled...”
„Ma rääkisin. Sa ei kuulanud.”
„Ma üritasin,” vastas mees madala häälega. „Kas sa tahad pulmad ära jätta? On asi selles?”
„Ei!” Alixi vastus tuli kiiresti ja tuliselt. „Ma armastan sind. Ma tahan sinuga abielluda.”
Jordan lükkas märjad juuksed naise laubalt ära, silmis tundeküllane pilk. „Ja mina armastan sind.”
Alix vaatas kõrvale, sest mehe silmadest paistev armastus ajas teda segadusse ning muutis rääkimise raskeks. „Ma oleksin pidanud teadma kohe, kui sa mulle kihlasõrmuse kinkisid, et kõik muutub.”
„Mil moel?” küsis mees.
„Enne... enne olime lihtsalt sina ja mina – ja muidugi sinu teismelised.” Noortepastorina planeeris Jordan koos teismelistega oma koguduses kirikuga seotud tegevusi. Alix oli temaga sageli kaasas, et abiks olla. Oli selge, et kui nad kord abielus on, jätkub tema roll suuremas mahus. Sellest ei olnud midagi; Alixile meeldis selle vanuserühmaga koos töötada. Talle olid tuttavad paljud ahvatlused, millega need noored maailmas silmitsi seisid, ning ta leidis rahuldust sellest, kui suutis mõned neist negatiivsetelt valikutelt eemale juhtida, valikutelt, mida oli ise teismelisena teinud ja kahetsema pidanud.
Ning sel hetkel, kui Jordan talle kihlasõrmuse sõrme libistas, muutus tema elu täielikult.
Uudist kuulnud, hakkas Jacqueline otsekohe pulmadest rääkima. Ta oli kinkinud Alixile jõuludeks hiigelsuure kõvakaanelise raamatu pealkirjaga „Planeerides täiuslikku pulma”. Tol ajal ei olnud Alix tegelikule tseremooniale eriti mõelnud. Ta arvas, et abiellub Jordaniga tolle perekonna ja mõne sõbra juuresolekul, avab kingitused, sööb kooki ja ongi kõik.
Kuidas ta küll eksis. Pulm oli muutumas lavastuseks, nagu Broadway muusikal või midagi sellist, lõunasöögiga, mille ühe portsjoni maksumus oli suurem kui palk, mida ta oli teeninud nädal varem, kui videopoes tööl oli.
See ei olnud kõik. Kleit – vabandust – pruutkleit oli osutunud peamiseks probleemiks. Iga kleit, mida Alix nägi, oli kaetud kalli pitsi või sadade tillukeste pärlitega. Või mõlemiga. Jacqueline viis ta ühte butiiki ja Alix tegi vea, vaadates hinnasilti. Ta oli peaaegu minestanud. Inimesed ostsid autosid vähema raha eest, kui maksid need kleidid!
„Kas me ei võiks põgeneda?” palus naine nägu Jordani rinna vastu surudes. Ta teadis vastust, kuid pidi siiski küsima.
„Kullake, ma ei saa seda teha.”
„Miks mitte?” Alix tõstis pilgu, lootes, et mees annab talle enesekindlust, mida ta asja lõpuleviimiseks vajab. Soov nõustuda, leppida, mida ta oli varem tundnud, oli nüüd kadunud. Ta ei olnud enam kindel, kas suudab olla Alix Townsend, Täiuslik Pruut. Pulm oli nelja kuu kaugusel ning juba tundis ta oma sisemuses paanikat kohumas.
Alix tahtis üle kõige olla Jordani abikaasa. Ta oli Jordanisse armunud siis, kui nad olid kuuendas klassis; too kehastas kõike, mida ta elus igatsenud oli. Seejärel oli ta kolm aastat tagasi meest uuesti kohanud, peagi pärast kudumiskursusega liitumist. Alix mäletas algkooli ajast Jordani kohta iga viimast kui fakti.
Ta mäletas ka seda, mida oli mehe perekonna kohta teada saanud. Jordani ema ja isa armastasid teineteist ja hoolisid oma lastest. Nad ei olnud joodikud ega luuserid nagu tema omad. Neil olid kodus regulaarsed söögikorrad, mil kogu pere istus laua ääres ja rääkis oma päevast. Alixi kodus ei tehtud midagi koos. Kui tema ema juhtus süüa tegema, jäeti õhtusöök pliidile ja kõik tõstsid endale ise ette. Enamasti sõi Alix üksinda televiisori ees, vanemad taustal tülitsemas. Sagedamini, kui ta loendada soovis, muutusid tülid füüsiliseks ja ta peitis end kappi, kus mõtles välja fantaasiamaailma – terve perekonna selliste vanemate ja õdede-vendadega, nagu televiisoris võis näha. Või siis sellistega nagu Jordani kodus...
Kontrast tema ja Jordani elu vahel oli veelgi suurem. Alixi ema oli ükskord isa pihta tulistanud ja vanglasse sattunud. Selleks ajaks, kui ta kooli lõpetas, oli Alix käinud läbi terve rea kasuperesid. Nende aastate jooksul oli tal ka palju probleeme olnud. Aga kui Tom uimastite üledoosi suri, raputas see teda rängalt. Alix teadis, et liigub samasuguse saatuse suunas, kui oma elu ei muuda. Sellest hetkest alates jättis ta narkootikumid sinnapaika. Need tähistasid surma suure algustähega. Ta oli rohkem kui ühe korra ahvatlust tundnud, aga leidnud alati julgust minema kõndida.
„Pulmapäev on ainult üks päev meie elust,” sõnas Jordan.
Alix ohkas. Kakskümmend neli tundi – tegelikult vähem –, millega ta suudab hakkama saada. Laulatus oli planeeritud pärastlõunal kella viieks, millele järgneb õhtusöök ja vastuvõtt maaklubis. Jordan oli juba reserveerinud neile mesinädalateks toa Briti Columbias hotellis Victoria. Kui ametliku laulatuse väljakannatamine tähendab seda, et temast saab selle päeva lõpuks Jordani abikaasa, teeb ta seda rohkem sõnagi kurtmata.
„Ma tean, et sulle ei meeldi sellist sorti asjad,” ütles Jordan, suudeldes naist märjale pealaele. „Tõtt-öelda hoolin ma ainult sinuga abielus olemisest.”
„Tõesti?”
Mees naeratas. „Tõesti.”
„Aga miks me ei võiks sel juhul lihtsalt abielluda ja teistele sellest hiljem rääkida?” Juba seda öeldes teadis Alix, et seda ei juhtu iial.
„Mul on kahju, kullake, aga me ei saa seda teha. Minu ema tunneks end meie poolt petetuna ja... tekiksid jutud.”
„Jutud,” kordas naine, hääl tuim.
„Ma töötan kirikus,” meenutas Jordan tarbetult. „Põgenemine ei ole hea eeskuju, mida kogudusse kuuluvatele lastele anda. Sina ehk ei taipa seda, aga nad jälgivad kõike, mida me ütleme ja teeme.”
See ei olnud Alixi jaoks uudis, kuna ta oli väga hästi teadlik sellest, kuidas teismelised Jordani poole alt üles vaatasid, ja järelikult ka tema poole. Ta mäletas, kui Jordanit koos koguduse lastegrupiga kohalikul uisuväljakul esimest korda nägi. Mees oli talle meenutanud lapsi läbi linna juhtivat Hamelini vilepillimeest. Need lapsed pidasid Jordanist tohutult; nad jumaldasid teda ja olid heitnud Alixi suunas sagedasi pilke, ilmselt rabatud, et mees temaga läbi käib. Nad ei olnud ainukesed.
Alixil võttis palju aega, enne kui ta suutis uskuma hakata, et Jordan teda armastab. Isegi nüüd ei olnud ta kindel, mis meest tema juures köitnud oli. Mis iganes see ka oli, Alix oli sügavalt tänulik.
„See saab olema väike pulm,” lubas mees.
Alix noogutas. Tema külalistenimekiri piirdus mõne sõbraga, kellest enamikuga oli ta tutvunud kudumiskursuse kaudu. Võib-olla kakskümmend inimest.
„Ema koostab oma nimekirja sel nädalal.”
Tulevase ämma mainimise peale tõmbus Alix pingule. Jordani ema meeldis talle, aga ta ei suutnud vabaneda tundest, et on Susan Turneri jaoks pettumus. Tõtt-öelda ei pannud Alix seda talle pahaks ja ta oli kindlalt otsustanud teha, mida iganes vaja, et nende suhteid parandada.
Ta
