Tammie Lee oli kindlaks jäänud ning lõpuks olid tema lahkus ja sarm Jacqueline’i enda poole võitnud. Selleks ajaks, kui esimene lapselaps sündis, oli Jacqueline Tammie Lee kogu südamest omaks võtnud. Nüüd olid nad nii lähedased nagu... noh, perekond. Ja Alix pidas Tammie Leed üheks oma paremaks sõbraks.
Ka Susan Turneril võis oma noorima poja jaoks mõni teine naine mõtteis olla. Kui nii, siis ei olnud Jordan küll mitte kunagi kedagi maininud. Ühel pühapäeval kolm aastat tagasi oli Alix Jordani teadmata kiriku tagaossa lipsanud. Teenistuse ühe osana oli mees laulnud duetti kauni blondiiniga, kes oli osutunud tema nõoks. Aga mehe nägemine kellegi teisega, isegi kirikus, oli Alixi marru ajanud. Jordan oli tema ennatliku arvamuse pärast samuti talle pahane olnud. Ja mehel oli õigus. Jordan ei olnud kogu nende kurameerimisaja vältel andnud talle põhjust kahtlustada, et võiks kellestki teisest huvitatud olla.
Kuid see ei tähendanud, et Jordani ema poja suhtumist Alixisse pooldaks. Susan oli siiski alati viisakas olnud, ehk pisut jahe. Jordan sai oma vanematega erakordselt hästi läbi, seda ära rikkuda oli viimane asi, mida Alix teha oleks tahtnud.
„Sa vajad midagi, mis su mõtted kogu sellelt pulmavärgilt eemale viiks,” ütles Jordan.
„Nagu näiteks?” Alix oli innukalt valmis tegema ükskõik mida, mis aitaks tal paar järgmist kuud üle elada.
„Kuidas oleks uue kudumiskursusega?”
Alix hammustas seda mõtet kaaludes huulde. Ta noogutas aeglaselt. „Lydia astus ükspäev läbi ja me lobisesime paar minutit. Tal on alati mõni kursus käimas ja ta on nüüd uue, palveräti omaga alustamas.”
„Kui hea mõte.”
„Aga kellele ma selle kingiksin?” küsis Alix.
„Kuidas oleks minu vanaema Turneriga?”
Alix teadis otsekohe, et see oli väga hea mõte. Ta oli kohtunud Jordani vanaemaga esimest korda jõulupühade ajal, üsna pea pärast seda, kui Jordan talle kihlasõrmuse kinkis, ning tundis eaka naisega kohe sidet. Nad olid mitu tundi juttu ajanud, avastades, et nende vaated on üllatavalt sarnased, ning naernud samade kulunud naljade peale. Ehkki tublisti üle kaheksakümne aasta vana, elas naine üksi ja suutis endiselt suure lilleaia eest hoolitseda. Alix oli sellest ajast saati vanaema Turnerile mitu korda helistanud ning möödunud kuul koos Jordaniga tal külas käinud.
„Ma panen end pärast tööd kirja,” lausus Alix.
„Tore.” Mees ohkas, justkui tundes kergendust, et asi lahendatud sai.
Alix naaldus Jordani vastu ja suudles teda uuesti. Ta tahtis, et mees teaks, kui väga ta hindab seda, et too talle järele tuli. Alix oli lahkunud enne, kui mees teda päriselt kuulama oli hakanud. Enne, kui oli tema pulmadega seotud kahtlusi ja hirme tõsiselt võtnud. Aga nüüd Jordan kuulas.
Ta oli suudlusse ilmselt pisut rohkem tundeid pannud, kui ise aru sai, sest Jordan hingas raskelt, kui nad teineteisest eemale tõmbusid. Mees köhatas hääle puhtaks. „See oli hea.”
„Jah,” nõustus naine pehme häälega. „Oli küll.”
Jordan tõmbas ta oma käte vahele tagasi. „Mis minusse puutub, siis juuni ei saabu piisavalt kiiresti.”
„Olen sellega nõus,” vastas Alix naerdes.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
