n>
Originaali tiitel:
Helen Fields
Perfect Remains
2017
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
See romaan on väljamõeldis. Kõik nimed, tegelased ning sündmused, mis romaanis kujutatud, on autori väljamõeldised. Kõik sarnasused, olgu need siis elavate või surnute, sündmuste või paikadega, on täiesti juhuslikud.
Kaane kujundanud Peeter Sepping
Toimetanud Irma Aren
Korrektor Inna Viires
Copyright © Helen Fields 2017
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11427
ISBN (PDF) 978-9949-84-606-1
ISBN (ePub) 978-9916-11-164-2
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Helen Huthwaite’le ja Neoni meeskonnale selle tõeliseks tegemise ning kogu protsessi uskumatult meeldivaks muutmise eest (olen nutmise peaaegu lõpetanud). Minu vapustavale agendile Caroline Hardmanile, kes minu räbalat ego lohutas, lugematutele e-kirjadele vastas, minu suhtes alla ei andnud ning aina luges ja luges. Sul on pühaku kannatus. Esmalugejatele (neile, kes pidid kohutavaid näpuvigu parandama ning minu rumalustega võitlema) ning Jessica Corbettile, keda ma ei suuda ära tänada – kes sa kannatasid minu raamatust lobisemist ega jäänud kordagi tukkuma. (Samuti varustasid sa mind kõige raskemal ajal koogiga, mis on kõige väärtuslikum panus, mida keegi üldse teha võib.)
Allison Spyerile, kes luges, vaimustus, uskus, jauras, kihutas takka ning tõi endaga kaasa sellise portsu lojaalsust, mis kahtlejate armeed kaugele peletas. Andrea Gibsonile, kes elas minuga kaasa kõik kaotused ja võidud, justkui oleks need tema enda omad. Olen ütlemata tänulik, et sa tead keemiast oluliselt rohkem kui mina. Alati positiivne, alati kindel, aitasid sa mu lõpuni. Pean tänama ka Mark Thomast hammastest rääkimise eest (kõik vead on mu enda tehtud). Samuti Ruth Chambersit, minu puhkusekaaslast, kes veetis rohkem tunde end erinevatest narratiivilõngadest läbi närides, kui ma mäletada suudan (tuhat vabandust).
Mu emale Christine’ile, kes õpetas mulle, et korraga on võimalik olla nii ema, abikaasa kui ka ükskõik, kes muu sa olla tahad. Hiilgavale, vapustavale, inspireerivale ja imelisele Edinburghi linnale (erilise tähelepanuga erinevatele joogi- ja söögikohtadele), mis mind iga külastusega aina aupaklikumaks muudab. Sõpradele, keda on loetlemiseks liiga palju ning kes mulle toeks olid.
Ning Davidile, kes mulle aega, ruumi ning vahendeid võimaldas ja mind julgustas oma klaviatuuriga tegema seda, mis ma oma suuga lubanud olin. Aitäh.
Davidile, Gabrielile, Solomonile ja Evangeline’ile,
kes lubasid mul kirjutada ajamasinas, kus veel viis minutit
minu maailmas olid alati tund või kaks teie omas.
Esimene peatükk
Ta sättis keha peaaegu isaliku hoolitsusega ning asetas jäsemed laiali, tagades nii õhu juurdepääsu nahale. Naine oli kahvatu, kuid vagur, tema ripsmed eristusid selgelt näo tuhakarva toonist ning värvitutest huultest. Ta nägi mehe arvates oluliselt parem välja kui nende esmakohtumisel. Selline sirakil alastus ei olnud muidugi veetlev, kuid sellegipoolest vajalik. Temast ei tohtinud midagi järele jääda. Ei võinud olla ühtegi seost tema mineviku ja eluga, millest ta lahkumas on. Seda võis mitmes mõttes puhastuseks pidada. Mees pani oma jala täpselt naise õlavarreluu keskele ning vajutas kogu keharaskusega, tundes jalaga luude purunemist. Alles siis, kui mees oli tuleriidaga rahul, võttis ta taskust väikese siidkotikese ning kallas sealt välja väikesed valged aarded. Ta mudis neid osavate sõrmede ja peopesa vahel, nautides hetkeks nende teravsiledat tekstuuri, ning pillas seejärel kõik peale ühe naise suhu justkui mündid soovikaevu. Sellise filigraanse töö põletamine tundus raiskamisena, aga tükikestki keha ei võinud säästa. See keha oli öö otsa süütevedelikus marineerinud, mõtles ta muigega. Juhuks, kui keegi peaks tuleriida enneaegu avastama, kuigi ega ta olnud amatöör, kes sellisel asjal juhtuda laseks.
Viimase lükkena enne kivihurtsikust lahkumist lasi ta verisel siidsalli tükil põrandale hõljuda. Suure kiviga uuristas ta selle maasse. Tõmmatud tiku praks, roostes hingede kriuks, hapnikunäljas leekide kume lahvatus ning asi oligi tehtud. Mees viis metallkurika piisavalt kaugele ning kattis selle kividega. Näpujälgedest puhtaks pühituna, ootas kurika käepidemel inimsilmale nähtamatu vereplekk ultraviolettlampi. Sealt mõni samm eemal loobus ta ka naise viimasest hambast, mille küljes mõni üksik igemekiud ripnes. Sellele jalaga moe pärast mulda peale löönud, jäi ta rahule.
Tagasitee ei olnud küll pikk, kuid pimedus muutis selle ohtlikuks ning liikumise aeglaseks. Õhutemperatuur oli alla nulli isegi künkajalamil. Mehe hingeõhk hägustas peakohal olevate tähtede teravust. See on naisele uhke puhkepaik, mõtles mees. Naisel vedas. Vähesed inimesed lahkusid siit maailmast sellise vaate taustal. Peagi jäid Cairngormi mäed ta selja taha udusse. Esimese valgusega muutuvad need taeva taustal lillakashalliks – ahtra ja kivisena meenutavad need kuumaastikku. Ta vaatas tahavaatepeeglist, kuidas massiivne mäestik pisikesteks küngasteks muutus. See jäi tema viimaseks korraks siin, mõtles ta. Hüvastijätt. Koht oli osutunud ideaalseks.
Edinburgh oli siiski tunni tee kaugusel ning lubati vihma, põlemist see muidugi ei takistaks. Selleks ajaks, kui esimesed piisad langevad, on kuumus niisugune, et ainult uputus suudaks hävingut peatada. Mehele oli esmatähtis jõuda võimalikult kiiresti koju. Oli veel palju teha.
Naine oli oodatust kiiremini alla andnud. Olnuks mees tema nahas, oleks ta viimse hingetõmbeni võidelnud, kogu oma viha ja sapi vastuhakule pühendanud. Naine palus, anus ning lõpus nuttis ja ulgus haledalt. Elu oli odav, nentis ta, kuna üldsus ei suutnud selle väärtust hinnata. Tema mõistis. Pidevalt ületas ta end, püüdis õppida ning pürgis teistest ette. Temas põles teadmisjanu sama eredalt kui teistes rahahimu, tehes endaga võrdsete leidmise raskeks. See oli ka põhjus, miks ta pidi tapma. Selle ohverduseta oleks ta igaveseks jäänud naiste seltskonda, kes tema intellekti rahuldada ei suuda.
Ta kuulas sõidu ajal keeleõppe CD-d. Ta püüdis igal aastal uue keele selgeks õppida. Seekord oli selleks hispaania keel. Enamikust keeltest oluliselt lihtsam, tunnistas ta süüdlaslikult, kuid tal oli ka kurnavalt palju muud mõtteainet. Ei saanudki loota, et ta millegi keerukamaga kogu uurimistöö ja reisimise vältel tegelda jaksaks.
„Justkui mul oleks vaba aega.“ Järsku jooksis jänes kraavist tee peale. Mees vajutas pidurit mitte sellepärast, et looma vältida, vaid pigem refleksist perifreerselt liikumist nähes. „Kurat küll!“ Ta oli hajevil ning rääkis jälle endamisi. Ta tegi seda vaid siis, kui ta oli üleväsinud ja stressis. Oli olnud pikk õhtu, mis oli kulunud vaidlemise peale. Kes arvas, et on lihtne veenda nutikat naist selles, mis talle parim, on lollpea. See oli väljakutse isegi temasugusele. Mida targem naine, seda keerulisem see oli, aga see tasus end ära.
Ta
