koht. See, kes naise siia tõi, teadis, et see koht jääb tavalistest matkaradadest kõrvale, ning oli siin ka varem olnud.
„Kus laip on?“ küsis ta.
„Luud on juba kokku korjatud, aga nende endised asukohad on üles märgitud.“ vastas autojuht.
„Ainult luud? Ongi kõik?“
„Kahjuks küll. Kõik muu on tuhastunud. Me ei tea küll täpselt, kui kaua laip põles, aga see oli tundide küsimus.“
Nad kõndisid hüti ukseava poole, mis nüüd seestpoolt taskulampide valgusvihke täis oli, ning nägid, kuidas kaks kohtumeditsiinieksperti vastumeelselt hüti tolmuses sisemuses ringi kõndisid. Suremiseks oli see sünge koht.
Käsi Callanachi õlal segas äkitselt tema kujutlusvõimele vahele.
„Inspektor Callanach? Mina olen Jonty Spurr, patoloog Aberdeenshire’ist. Sulle ei ole siin kahjuks eriti midagi järel.“
Callanach raputas pead ja ütles: „Mulle öeldi, et te leidsite ühe riideeseme. Kuidas see alles on, kui kõik muu on tuhaks põlenud?“
„See ei olegi riideese, vaid tükk sallist. Muster oli piisavalt eriline, et üks konstaabel tundis selle meie kadunud isiku omana ära. See oli kivi alla kinni jäänud ja nii see tulest pääseski. Tükk on juba labori poole teel. Esmapilgul tundus, et see oli verine.“
„See ongi kõik?“ Callanach kortsutas kulmu. „Kindlasti on midagi veel.“
„Sellised kaardid meile jagati, inspektor. Tuli on kuriteopaiga suurim vaenlane. Süütevedeliku koostise saab tavaliselt lihtsasti teada, aga siin aitas põlemisele kaasa turbapõrand. Cairngormi maastik valas üsna otseses mõttes õli tulle. Selleta ei oleks tulekahju pooltki nii intensiivselt või kaua põlenud. Luud on kehvas seisus.“
„Rehvijäljed? Kindlasti peab siin jälgi olema?“
„Seda võiks arvata jah, aga tuletõrjeautod jõudsid siia esimesena ja nood kündsid maa üles. Neil polnud ju aimugi, mis hütis on. Homme tuleme siia koertega ja kammime territooriumi läbi, sest täna on juba pime.“
Callanach võttis jälle kaamera ning pildistas mustahalli segust söehunnikut.
„Kas ta suri siin?“
„Seda ei saa kindlalt öelda ja allesjäänud luude põhjal ei oska ma ka surma põhjust öelda – muidugi juhul, kui kolp mulle midagi ei ütle. Enamik luid on puruks ja lõug on tükkideks. Mulle tundub, et tegemist oli lihtlabase laibast lahtisaamisega. Mõrvar ei tahtnud, et midagi alles jääks, lootis arvatavasti, et laipa ei suudeta tuvastada,“ märkis patoloog. Ta tõmbas kummikindad käest ning ringutas.
„Sinu arvates tapeti ta mujal ning toodi siis siia?“
„Sina oled uurija, see on sinu töö. Kui sa ööseks siia kanti jääd, tule hommikul surnukuurist läbi ja vaata, mis me leidnud oleme.“
„Seal näeme,“ vastas Callanach silmadega Trippi otsides. Ta nägi teda seersant Lively termosest kohvi rüüpamas. „Tripp, mine võta matkajatelt seletused, märgi nende täpsed asukohad kaardile koos ajaga, mil nad tulekahju avastasid. Samuti tahan ma kuulda nende telefonikõnet päästeteenistusele. Mine sinnasamasse kohta, kus matkajad tulekahju nägid, ning tee sellest kohast nende vaatepunktist pilti.“
Seersant Lively segas vahele: „Seletused on juba võetud, nii et ma ei näe sellel mõtet.“
Liiga kaua politseis töötanud mehe suhtumine oli tüütu, ent üsna tavapärane. Callanach surus maha soovi ta korrale kutsuda ning proovis olulisele keskenduda.
„See, kui kaua tulekahju põles, aitab meil välja selgitada aja, mil mõrvar kuriteopaigast lahkus. Leegi kõrgus või isegi värvus sel ajal, kui matkajad seda nägid, võib aidata selles selgust saada. Siis saame kohalike käest uurida, kas selles konkreetses ajavahemikus nähti piirkonnas mõnda võõrast sõidukit.“
„Sina oled boss,“ mõmises Lively, püüdmata oma põlgust varjata.
„Kus me ööbime, sir?“ küsis Tripp jalgu trampides ja käsi sügavale taskutesse toppides. Tema tavalisest entusiasmist hoolimata oli ilmselge, et Tripp tundis end külma käes maastikul olles eriti ebamugavalt.
„Küsi kohalikelt politseinikelt majutuse kohta. Kindlasti on siin lähedal mõni koht. Ütle Salterile, et ta hommikul minuga morgi tuleks, ja Barnesile, et ta kuriteopaigalt enne ei lahkuks, kui kõik dokumenteeritud on. Iga paari tunni tagant hoiate mind asjadega kursis.“
„Mis siis, kui see ei olegi Elaine Buxton? Siis on see täielik aja raiskamine.“
Callanach põrnitses Livelyt. „Inimene, kelle laip see on, seersant, mõrvati päris kindlasti ning kui me seda juurdlust kas või kuidagi aitame, siis ainult idioot nimetaks seda aja raiskamiseks. Kui sul midagi olulist öelda ei ole, siis nüüdsest jäta oma isiklikud arvamused palun endale.“
Viies peatükk
Telefon helises ja King vaatas enne vastuvõtmist numbrit. Kohalik piirkonnakood.
„Dr. King,“ nähvas ta torusse.
„Tere, siin Sheila Klein personaliosakonnast. Mul paluti teile helistada ja uurida, millal te tööle naasete. Ülikooli kodukord näeb ette, et kui puudutakse üle kolme päeva, on vaja arstitõendit.“
Reginald King ohkas. Ta vihkas neid mõttetuid reegleid ja sätteid, mis teda banaalse üldsusega sidusid. Naine toru otsas poleks osanud ettegi kujutada, et dr. Kingi tähelepanu nõudsid märksa olulisemad asjad kui tema alamakstud, alahinnatud ja väljakutseid mitte pakkuv töökoht.
„Ma olen oma töölepingu sisuga täiesti tuttav.“
„Oskate ehk siis öelda, millal me teid jälle näeme või millal meile arstitõend saadetakse?“ küsis Sheila lause lõppu pomisedes.
Samal ajal kui Sheila telefonis virises, võttis King taskust võtme. „Mõned päevad veel,“ ütles ta. „Võimalik, et isegi nädal. Viirus lõi hingamisteedesse ja mu astma tuli tagasi.“
„Jessake, kõlab õudselt. Te ju teate, et meil on avatud uste poliitika. Helistage meile kindlasti, kui veel vabu päevi tarvis on. Ma olen kindel, et teaduskonna juhataja mõistab.“
Filosoofiateaduskonna juhataja ei mõista, arvas King. Ta vaevleks teadmatuses nagu tavaliselt ning teadmatuses vaevlejaid ei oska Kingi kunagi hinnata. Kuna King ei olnud akadeemik ning tema akadeemiline kvalifikatsioon oli pärit ülikoolist, mida juhataja ei tunnistanud, ning kuna King ei olnud karjääriredelil edasi roninud, suheldes ning suhteid luues – ei olnud juhataja temast huvitatud. Las filosoofiateaduskond maksab talle palka, samal ajal kui ta oma asjadega tegeleb. Professor Natasha Forge, noorim osakonnajuhataja mis tahes Edinburghi ülikooli teaduskonnas, ei pane tema puudumist arvatavasti isegi tähele.
King tõmbas telefonijuhtme seinast välja. Kaksteist astet keldritrepist allpool pani ta keldritule põlema ning nihutas seinal olevat puupaneeli, tuues nähtavale lukuaugu. Avades peidetud ukse ning astudes sisse, ronis ta üles niisamuti kaheteistkümnest astmest, mis olid paralleelsed keldritrepiga, kuid krohvi, telliste ja helikindla materjali taha peidetud. Tema maja taga oli salajane ruum, kuhu ei pääsenud ei valgus, helid
