Väike Matt lebas tillukesel beebitekil ümbritsetuna mänguasjadest, mille jaoks ta oli veel liiga väike.
„Vaata ruttu!“ ütles Vanni. „Ta naeratab!“
Nikki poetas käekoti toolile ja laskus Vanni kõrvale põrandale põlvili. Nad olid täiesti erinevad: Vanni oli sihvakas punapea ja Nikki pisike brünett, kelle sirged siidised mustad juuksed ulatusid peaaegu vööni. Vanni oli särtsakas, Nikki aga vaikne ja vihkas vastandumist. Nikki armastas öelda, et keskkooli ajal, kui tema huvitus moodsatest soengutest, õppis militaarjõmpsikas Vanni kuue tunniga majatäit asju pakkima ja välisriikide tollipunktides orienteeruma.
Nad veetsid mitu minutit beebile nägusid tehes, kuni viimaks ütles Vanni: „Ma ei jõua ära oodata, millal saan Paulile öelda, et Mattie oskab päriselt naeratada.“
Selle peale võttis maad vaikus. „Kas oled temast midagi kuulnud?“ küsis Nikki tüki aja pärast leebelt.
Vanni raputas pead ja pööras pilgu mujale. „Või noh, ma helistan talle aeg-ajalt. Igal nädalal paar korda. Aga tema on mulle ainult üks kord helistanud.“
„Oi, Vanni!“ ütles Nikki kaastundlikult.
„Mis seal ikka. Ta tunneb arvatavasti kergendust, et ei pea enam Rutledge’i lese ees kohust täitma...“
„Seda ma küll ei usu,“ kostis Nikki ja paitas Vanni paksu punast juuksepahmakat.
„Paar kuud tagasi ei tulnud ma selle pealegi, et mul võiksid tema vastu tunded tekkida. See tähendab erilised tunded. Suhtusin temasse endastmõistetavalt, ta oli minu kalju. Kuni järsku hakkas ta mulle märksa rohkem tähendama. Pärast tema lahkumist... igatsen teda meeletult. Ja mitte üksnes sellepärast, et ta oli toetav sõber.“
„Kelle muu vastu sa võiksid tõmmet tunda kui inimese, kes igatseb Matti sinuga ühepalju? Kes armastab väikest Mattiet niisama tugevasti, kui Matt seda teeks? Pealegi ei ole te ju värsked tuttavad – sa tunned teda sama kaua kui Matti! Tunned teda paremini kui kedagi teist. Ja sa ei pea nuputama, missuguse inimesega on tegemist.“
„Ma lihtsalt kardan... Ma pole kindel, et olen lõplikult valmis Mattist lahti laskma.“
Nikki puhkes naerma. „Vanni, ei sina ega Paul pea Mattist lahti laskma. Ta jääb igavesti osakeseks sinust ja Paulist.“
Vanni naeratas tänulikult ja kergitas üht punakat kulmu. „Minagi olen sarnasele järeldusele jõudnud. Ma ei peagi ju valima, ega?“
„Muidugi mitte, kullake.“
„Aga kuidas sul Craigiga läheb?“
Nikki naeratus hääbus. „Endistviisi. Mitte hästi. Esitasin talle ultimaatumi. Ta kas pühendub või meil on lõpp. Ta aina korrutab, et vajab aega. Aga kui palju? Ma olen viis aastat oodanud. Ta teab, et soovin peret ja mu bioloogiline kell tiksub.“
Vanni vangutas kahtlustavalt pead. „Ta ei loobuks sinust iialgi,“ ütles ta, kuid tegelikult kartis ta, et sõbratar ei loobuks oma kallimast isegi juhul, kui too rahuldaks vaid kümnendiku tema vajadustest.
Nikki ajas pea püsti. „Ah nii, kas veame kihla?“
„Nikki, kas sa mõtled seda seekord tõsiselt? Päriselt?“
Nikki puudutas beebi jalga. „Ma ei saa edasi elada, kui vähemalt ei proovi,“ tunnistas ta. „Olen isekas ja tahan kõike. Aga Craig on olnud täiesti järeleandmatu.“
Paul oli Grants Passi naasnud veidi üle kuue nädala tagasi. Ta oli veetnud õhtu Terriga ja lubanud temaga uuesti ühendust võtta. Kui naine tema töö juurde ilmus ja küsis, kas ta saaks veidikeseks minema hiilida ja paar sõna juttu ajada, oletas Paul, et juttu tuleb tema murtud lubadusest naisele helistada.
Aga ei.
Paul tõmbas oma pikad koivad konksu, et mahutada neid väikesesse Toyotasse, mille Terri oli tema töökoha ette parkinud, ja küsis: „Milles asi?“ Terri selgitas läbi ärevuspisarate, et on rase, kuid pole olnud vahekorras kellegagi peale tema.
„Rase?“ kordas Paul rabatult. „Rase?“
„Jah,“ kostis naine. „See juhtus tol ööl, kui sa linna naasid. Mäletad küll. Veetsime üpris põneva öö. Kindlasti mäletad.“
„Kuidas see sai ometi juhtuda? Ise ütlesid, et võtad pille. Mina kasutasin kondoomi.“
„Ma ei tea,“ kostis Terri ja tõmbas ninaga. „Olen vist ise süüdi. Anna andeks.“
„Süüdi?“ küsis Paul. „Kuidas?“
„Mul ei ole nii ammu kallimat olnud, et muutusin pillide võtmisel lohakaks. Vahel ununes mõni võtmata. Sinu telefonikõne tuli mulle üllatusena. Ma polnud sinust tükk aega kuulnud ega suutnud jätta sinuga kohtumata. Aga sa kasutasid kondoomi ja ma olin kindel, et kõik laabub... Ma ei tea, mis juhtus. Ilmselt on asi selles, et mul oli mõni pill ära ununenud ja sinul oli katkine kondoom... Ma ei suuda ühtki muud seletust välja mõelda...“
„Ah sa mait!“ pomises Paul. Ta tõmbas sügavalt hinge. „Hea küll,“ lausus ta ja üritas paanikat ohjeldada. „Hea küll, ütle, mida sa vajad.“ Nende sõnadega haaras ta Terril käest ja hoidis seda oma kämmalde vahel.
„Kas abiellumine oleks välistatud?“
See ei tulnud kõne allagi. Pauli südames oli keegi teine, oli olnud juba väga pikka aega. „Issand, Terri, me ei saa abielluda! Kuidas sa meid nimetasid – kaisusõbrad? Me oleme kaks teadlikku täiskasvanut, kes teineteisele meeldivad ja teineteisest lugu peavad. Seda on palju, kuid mitte piisavalt. Sa oled mulle oluline, aga meil pole sedasorti suhet, mis viiks abieluni. Ja mis paneks abielu toimima.“
„See ei puutu praegu asjasse,“ kostis Terri.
„Me ei tunnegi teineteist. Eriti.“
„Tunneme küllalt hästi, et said mu rasedaks teha.“
„Kas sellest võib järeldada, et oled otsustanud lapse ilmale tuua?“
„Ma olen peaaegu kolmekümneaastane,“ vastas Terri tõredalt. „Ma ei katkesta rasedust.“
„Hea küll, hea küll,“ kohmas Paul ja tundis kergendust, olgugi et kaine mõistus soovis probleemist vabaneda. Ta ei tahtnud sellises olukorras viibida, kuid ei soovinud last ka olematuks muuta. „Saan sind rahaliselt aidata. Annan endast parima, et ka emotsionaalset tuge pakkuda. Vannun, et olen sulle toeks. Aga Terri, midagi enamat loota oleks suur viga.“
„Miks?“ küsis naine, silmad pisarais.
Paul haaras tal ümbert kinni ja surus ta kitsas autos oma õla vastu. „Põhjuseid on palju, alates sellest, et me leppisime kokku, et kumbki ei soovi tõsist suhet. Kui sageli me oleme kohtunud? Kolm korda aastas? Või neli? Jumala eest – anna andeks, Terri. Tol saatuslikul ööl olime tõesti lähedased, kuid see juhtus ainult sellepärast, et ma olin omadega segi ja sina olid valmis mind ära kuulama. Aga kullakene, me ei ole armunud.“
„Kust sa tead, et mina ei ole?“ küsis Terri.
„Me oleme möödunud kuue kuu jooksul üks kord suhelnud. Kui sul olidki minu
