siseruumidesse juhatades kuulis ta Gorti küsivat: „Kas Duff tuleb?“ ja Backhouse’i vastust: „Ei, peaminister arvab, et ta kannab Winstonile keelt.“
„Kas ootaksite hetkeks siin…?“
Valitsuskabineti ruum oli topeltuste tõttu helikindel. Legat avas välimise ukse ja koputas tasakesi sisemisele.
Peaminister istus seljaga ukse poole. Tema vastas pika laua teisel küljel olid välisminister Halifax, rahandusminister Simon ja siseminister Hoare. Kõik kolm tõstsid pea, et näha, kes sisenes. Toas valitses absoluutne vaikus, välja arvatud kella tiksumine.
Legat sõnas: „Palun vabandust, peaminister. Staabiülemad on kohal.“
Chamberlain ei pöördunud. Ta käed oli laual, temast mõlemale poole laiali sirutatud, just nagu kavatseks ta oma tooli tagasi lükata. Nimetissõrmedega toksis ta vaikselt poleeritud lauapinnale. Lõpuks ütles ta oma veidi vanatüdrukuliku täpse hääldusega: „Väga hea. Kohtume uuesti, kui Horace tagasi jõuab. Siis kuuleme, mida tal veel öelda on.“
Ministrid korjasid oma paberid kokku – Halifax, kelle kärbunud käsi rippus abitult kõrval, tegi seda kohmakalt – ja tõusid sõna lausumata püsti. Nad olid viiekümnendates ja kuuekümnendates aastates mehed, suur kolmik, oma karjääri tipul – väärikus paisutas neid kehalisest suurusest suuremaks. Legat astus kõrvale, et neid mööda lasta – nagu „kirstukandjate kolmik oma sarka otsimas“, kirjeldas ta neid hiljem Syersile. Ta kuulis neid tervitamas väljas ootavaid kõrgeid sõjaväelasi – summutatud sünged hääled. Siis küsis ta rahulikult: „Kas lubate mul nüüd staabiülemad sisse juhatada, peaminister?“
Ikka veel ei pöördunud Chamberlain ega vaadanud talle otsa. Ta pilk oli suunatud vastasseinale. Tema kotkaprofiil oli karm, kangekaelne, isegi sõjakas. Lõpuks ütles ta hajameelselt: „Jah, muidugi. Jah, juhatage nad sisse.“
Legat võttis istet kabineti töölaua kaugemasse otsa, lage toestavate dooria sammaste lähedale. Raamaturiiulid näitasid pruunis nahkköites statuutide ja sinihõbedaste Hansardi väljaannete selgi. Staabiülemad asetasid oma mütsid ukse kõrval seisvale lauakesele ja istusid ministritest äsja vabaks jäänud toolidele. Gort kui kõige kõrgem ohvitser istus keskele. Nad avasid portfellid ja laotasid paberid lauale. Kõik kolm süütasid sigareti.
Legat vaatas peaministri pea taga kaminasimsil seisvat kella. Ta kastis sule lähedal olevasse tindipotti. Suurele, niinimetatud foolscap’i formaadis3 paberilehele kirjutas ta PM & Stü, 14.05.
Chamberlain köhatas. „Niisiis, härrased, ma kardan, et olukord on halvenenud. Me lootsime – ja Tšehhoslovakkia valitsus oli andnud nõusoleku –, et rahvaküsitluse tulemuste alusel loovutatakse Sudeedimaa territoorium Saksamaale. Kahjuks teatas härra Hitler eile õhtul, et ta pole nõus enam nädalatki ootama ja alustab laupäeval sissetungi. Sir Horace Wilson kohtus temaga täna hommikul ja hoiatas teda omavahelises vestluses, kuid väga kindlalt, et kui Prantsusmaa täidab oma lepingukohustusi Tšehhoslovakkia vastu – ja meil on täielik alus oodata, et ta seda teeb –, siis oleme meie kohustatud Prantsusmaad toetama.“ Peaminister pani prillid ette ja võttis laualt telegrammi. „Pärast oma harilikku karjumist ja märatsemist vastas härra Hitler meie Berliini suursaadiku kinnitusel järgmiste sõnadega: „Kui Prantsusmaa ja Inglismaa löövad, siis tehku nõnda. See on mulle täiesti ükskõik. Ma olen valmis kõigeks, mis võib juhtuda. Täna on teisipäev ja järgmisel esmaspäeval oleme sõjas.“
Chamberlain pani telegrammi käest ja jõi lonksu vett. Legati sulg jooksis paksul paberil kiiresti: PM – viimased teated Berliinist – läbirääkimiste katkemine – härra Hitleri äge reageering – „Järgmisel nädalal oleme sõjas“ –
„Ma jätkan muidugi jõupingutusi rahumeelse lahenduse leidmiseks, kui see on üldse olemas – kuigi praegusel hetkel on raske näha, mida oleks veel rohkem võimalik teha. Aga kardan, et esialgu peame valmistuma halvimaks.“
Gort vaatas kummalegi kolleegile otsa. „Peaminister, me oleme koostanud memorandumi. see võtab kokku meie ühise vaatekoha sõjalisele olukorrale. Võib-olla loen meie järelduse ette?“
Chamberlain noogutas.
„Meie arvamus on, et ükski surve, mida Suurbritannia ja Prantsusmaa suudavad osutada, olgu merel, maal või õhus, ei takista Saksamaal vallutamast Böömimaad ja andmast Tšehhoslovakkiale otsustavat hoopi. Tšehhoslovakkia kaotatud suveräänsust võib taastada ainult võiduga Saksamaa üle ja pikaajalise võitluse tulemusel, mis peab algusest peale kujutama endast piiramatut sõda.“
Keegi ei lausunud sõnagi. Legat tajus üliteravalt oma sule kriginat. Äkki tundus see absurdselt valjuna.
Lõpuks sõnas Chamberlain: „Seda õudust olen ma alati kartnud. Tundub, nagu ei oleks me viimasest sõjast midagi õppinud ja elaksime uuesti 1914. aasta augustis. Üksteise järel kistakse maailma riigid sõtta – ja mille nimel? Me ütlesime juba tšehhidele, et kui oleme võitnud, ei saa nende rahvusriik senisel kujul edasi eksisteerida. Kolmel ja poolel miljonil sudeedisakslasel peab olema õigus enesemääramisele. Seepärast ei saa Sudeedimaa eraldamine Saksamaast olla liitlasriikide sõja eesmärk. Mille eest me siis võitleme?“
„Seaduslikkuse eest?“ pakkus Gort.
„Seaduslikkuse eest. Tõepoolest. Ja kui olukord nõuab, siis teeme seda. Aga jumala nimel, ma soovin, et me leiaksime selle tagamiseks mõne muu tee!“ Peaminister puudutas korraks käega laupa. Ta vanamoeline murtud nurkadega krae tõmbas tähelepanu soonilisele kaelale. Tema nägu oli väsimusest hall. Aga end kokku võttes taastas ta oma hariliku asjaliku käitumisviisi. „Milliseid praktilisi samme tuleb praegu astuda?“
Gort ütles: „Me saadame kohe kaks diviisi Prantsusmaale, nagu on juba kokku lepitud, et demonstreerida meie solidaarsust. Need jõuavad positsioonile kolme nädala pärast ja on võitlusvalmis kaheksateist päeva pärast seda. Aga kindral Gamelin on teinud täiesti selgeks, et Prantsusmaal ei ole kavas korraldada Saksamaa vastu kuni järgmise suveni midagi rohkemat kui mõni sümboolne väljaastumine. Ausalt öelda kahtlen ma isegi selles. Nad jäävad Maginot’ liini taha.“
Newall lisas: „Nad ootavad, kuni tuleme suuremate jõududega.“
„Ja kas lennuvägi on valmis?“
Newall ajas selja väga sirgu – kõhna näoga mees, peaaegu skeletitaoline, väikeste hallide vurrudega. „Pean ütlema, et see tuleb meile halvimal mõeldaval ajal, peaminister. Paberil on meil riigikaitseks kakskümmend kuus eskadroni, aga ainult kuuel on moodsad lennukid. Ühel on Spitfire’id. Ülejäänud viiel on Hurricane’id.“
„Aga kas nad on võitlusvalmis?“
„Mõned on.“
„Mõned?“
„Ma kardan, et Hurricane’ide relvadega on tehniline probleem, peaminister – need külmuvad viieteistkümnest tuhandest jalast4 kõrgemal.“
„Mis te ütlesite?“ Chamberlain kummardus ettepoole, nagu ei oleks ta õigesti kuulnud.
„Me töötame lahenduse leidmiseks, aga see võib nõuda aega.“
„Ei, lennuväemarssal, tegelikult te ütlete, et me oleme kulutanud relvastuse uuendamisele poolteist miljonit naela, põhiosa sellest lennuväele, ja kui aeg on käes, siis meie sõjalennukid ei ole võitlusvõimelised.“
„Meie ajakavad on alati ette näinud, et Saksamaaga
