Kella üheteistkümneks õhtul, kui Walkeri mobiil helises, oli ta tuju veelgi halvemaks läinud. Ta heitis pilgu helistaja nimele. See oli ta vend Reid – viimane inimene, kellega ta hetkel rääkida tahtis. Ent lisaks vennaks olemisele oli Reid ka Walkeri äripartner. Ja veel ülimalt nõudlik. Tema telefonikõnede eiramine polnud hea mõte.
Walker võttis mobiili, vajutades vastamisklahvile. „Mis on?“ urises ta tervituseks.
„Issand, Walk, kas sa vastad kõnedele nüüd niimoodi?“ küsis Reid vaikselt.
„Kell on üksteist õhtul,“ märkis Walker, toetades seljaga vastu nahktooli. „Me oleme sellest rääkinud, Reid,“ ütles ta, masseerides oma oimukohti ja tundes, kuidas pea valutama kippus. „Mäletad? Sina võid ju ööpäev läbi töötada, aga mina olen rohkem kaheksast kaheksani mees.“
„Noh, võimalik,“ sõnas Reid, kõlades veidi halvakspanevalt. Ning hoolimata kehvast tujust tundis Walker, kuidas ta suunurk lõbustatult kerkis. Ainult Reidi-sugune töönarkomaan võis kaheteisttunnist tööpäeva laiskuse märgiks pidada. „Kuid jättes kõrvale su puudused,“ jätkas Reid, „siis sain ma täna õhtul Butternuti paadihoovi numbritega ühele poole...“ Ta peatus.
„Ja?“ küsis Walker, soovides, et Reid kiiremini teeks. Tal ei olnud hetkel ärist rääkimiseks tuju.
„Ja sa said sellega hakkama,“ vastas Reid. „Sa ütlesid, et vajad paadihoovi ülestöötamiseks viis aastat. Sa said hakkama kolmega. Palju õnne!“
Walker ei vastanud.
„Kuule, Walk, ma arvasin, et need on head uudised!“
„Ongi,“ lausus Walker lõpuks. „Muidugi on. Mul on lihtsalt kehv tuju.“
„Jah, sellest sain ma juba aru,“ sõnas Reid. „Ja kas tead, mis? Ma ei süüdista sind. Kui mina elaksin Minnesota Butternutis, mille elanike arv on tuhat kakssada, siis oleksin ka mina kehvas tujus. Ausalt, Walk, mida sa seal vabal ajal teed?“
„Missugusel vabal ajal?“ küsis Walker pooleldi naljatades.
„Walk, isegi minul on veidi vaba aega,“ märkis Reid. Ja me mõlemad teame, mille peale sa selle kulutad, mõtles Walker. Naiste tagaajamisele. Enamasti edukalt.
„Kui sa just pead teadma, siis käin ma kalal,“ ütles Walker. „See mõjub väga teraapiliselt. Sa peaksid seda mõnikord proovima. Jumal teab, et teraapia kuluks sulle ära.“
Reid otsustas märkusest mitte välja teha. „Kuule, Walk, ma ei helistanud ainult selleks, et sind paadihoovi puhul õnnitleda. Tahtsin sinuga veel ühest asjast rääkida.“
Walker tõmbus pingule. Nad mõlemad teadsid, mis see oli.
„Arvan, et peaksid tagasi Minneapolisesse kolima,“ sõnas Reid, ilma et oleks jäänud Walkeri vastust ootama. „Mul on sind tagasi peakontorisse vaja. Me ju leppisime kokku, et elad Butternutis nii kaua, kuni oled paadihoovi käima saanud. Noh, nüüd oled seda teinud. Veelgi enam. Sellest paadihoovist on saanud rahaneelamise asemel üks meie kõige tulusamaid ettevõtteid. Nüüd on mul vaja, et kordaksid sedasama järgmise paadihooviga. Ja siis järgmisega. Sest mitte keegi pole äritegevuses nii hea kui sina, Walk. Isegi mitte mina.“
See oli tõepoolest suur tunnustus. Ja nad mõlemad teadsid seda. Ometi ei vastanud Walker midagi.
Reid üritas teistsugust taktikat. „Ausalt, Walk, ma ei tea, kuidas sa seal aasta läbi elad. Seal on küll ilus, seda ma tunnistan. Ja sul on igati õigus enda ehitatud majakese üle uhkust tunda... Aga sa oled vallaline, oled oma elu parimates aastates... Ja… oled otsustanud elada kohas, kus linna kõige kuumem mäng on reedeõhtune bingo Ameerika Leegioni veteranide majas! Pealegi rääkisid sa mulle ise, kui asjatundlik su tegevdirektor on. Anna ohjad tema kätte ja tule kaksiklinna tagasi. Võid Butternutis käia nädalavahetustel ja püüda nii palju kala, kui süda lustib. Võib-olla koguni paaril bingomängul osaleda...“
Walker ohkas. Ähvardav peavalu oli maad võtnud, tuigates meelekohtadel. „Reid, kas võiksime sellest kunagi teine kord rääkida?“
„Ei, ei või. Tegelikult olen tahtnud sinuga sellest juba ammu rääkida. Ma olen üritanud toetav olla, Walk, isegi su väikese... kodu mängimise katse ajal...“
Walker segas vahele. „Kas me nimetame mu abielu nüüd nii? Kodu mängimiseks?“
„Kuule, nimeta seda, kuidas tahad,“ lausus Reid. „See ei toiminud. Ja see pole ka üllatav, arvestades et meie esimene kokkupuude abieluga oli meie vanemate oma.“
Walker krimpsutas nägu. See vastas tõele. Nende vanemate abielu oli olnud tõeline häving ja selle pealtnägemisest piisas, et juurutada poegadesse eluaegne hirm abielu ees. Nende arvates oli see miski, mida tuli iga hinna eest vältida. Walkeri lühike ebaõnnestunud katsetus ei aidanud sugugi kaasa sellele, et neid vastupidises veenda.
„Kuule, Reid, ma helistan sulle hommikul,“ sõnas Walker.
„Walk, ma vajan sinult vastust.“
„Hiljem.“
„Kohe,“ nõudis Reid.
„Ma arvan, et kõne hakkab katkema,“ valetas Walker. „Siia läheneb torm.“
„Ei hakka katkema...“
Reid hakkas vaidlema.
Kuid oli liiga hilja. Walker lõpetas kõne ja sulges mobiili, visates selle kirjutuslauale. Reid pahandab, kuid saab sellest üle. See polnud esimene kord, mil Walker kõne katkestas. Ja arvatavasti ei jäänud ka viimaseks.
Ta lahkus oma kabinetist ja läks kööki, haarates külmikust õlle. Seejärel suundus elutuppa ja avas klaasist lükandukse, kust pääses kaile. Väljas oli kottpime. Ta vaatas taevasse. Pilveloor varjutas kuud. Ta sirutas käe tuppa ja lülitas sisse välituled. Seejärel kõndis kaiservale, vaadates enda all olevat musta järve ja avades õllepurgi. Ta istus puust toolil, rüüpas aeglaselt õlut ja pani lõpuks tühja purgi kaile. Ta kaalus uue toomist, kuid peatas end. Polnud mõtet oma muresid õlle sisse uputada. Eriti veel kui see polnud üldse mitte Reid, kes talle muret oli valmistanud. Nüüd tundis ta end kõne katkestamise pärast lausa süüdi.
Ei, ta oli juba enne Reidi helistamist pahas tujus olnud. Ja see kõik oli ühe väikese tühise riidetüki pärast, mille sel pärastlõunal majast leidnud oli.
Ta oli esikukapi ülemiselt riiulilt kalapüügivarustuse karbi võtnud ning avastanud sealt veel midagi. Midagi siidist ja pehmet. Ta ei näinud, mis see oli, kuni oli selle alla tõmmanud – ja siis oli liiga hilja. Ta oli vahtinud siidjat eset enda käes, olles ühtaegu lummatud ja kohkunud. See oli pitsiline öösärk. Täpsemalt tema endise naise Caitlini väike pitsiline öösärgike.
Olles taibanud, millega on tegemist, üritas ta sellest ainult sõrmeotstega kinni hoida. Nagu oleks see võinud kõrvetada, kui ta riiet tugevamalt peos oleks hoidnud. Mis oli ju naeruväärne, nagu ta isegi teadis. See oli riidetükk, mitte mingi ülivõimetega talisman. Ometi nõudis öösärgi hoidmine ja silmitsemine pingutust.
Ta ei mäletanud, et oleks konkreetset riideeset varem näinud. Ent Caitlinil oli olnud nii palju selliseid väikseid pitsilisi asjakesi. Vahet polnud, kui ebapraktilised need Põhja-Minnesota pikkadel
