p>
Originaali tiitel:
Amanda Quick
The Girl Who Knew Too Much
2017
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
Tegemist on väljamõeldisega. Nimed, tegelaskujud, organisatsioonid, kohad, sündmused ja tegevused on autori kujutlusvõime vili või leiavad kasutust kirjanduslikus kontekstis.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Stella Sägi
Korrektor Inna Viires
Copyright © 2017 by Jayne Ann Krentz
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11440
ISBN (PDF) 978-9949-84-608-5
ISBN (ePub) 978-9916-11-165-9
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
See raamat on pühendatud Cindy Hwangile, mu imelisele toimetajale, kes ütles mulle: „Lase käia!“
Tänan, et uskusid nii minusse kui mu raamatusse!
1. peatükk
Abstraktne maal magamistoa seinal oli uus. See oli maalitud värske verega.
Elegantses, valgetes toonides sisustatud buduaaris olid kõik kohad verd täis. Surnud naise hõbedasest satiinist õhtukleit ja vaip ta keha all olid sellest läbi imbunud. Verd oli ka kena väikese peeglilaua ees seisva hapra tooli valge sametiga kaetud istmel.
Anna Harris mõtles esimese hooga, et on astunud otse õudusunenäkku. Selline stseen lihtsalt ei saanud reaalne olla. Ta magas ja nägi und.
Kuid naine oli üles kasvanud farmis. Ta oli koos oma vanaisaga hirvejahti pidanud. Kala püüdnud ja rookinud. Lehmadele poegimise juures abiks olnud. Eluring ja surma lõhn olid talle tuttavad.
Sellele vaatamata ei saanud ta toast enne lahkuda, kui oli täiesti kindel. Helen oli vajunud külili, näoga seina poole. Anna kükitas surnukeha kõrvale ja sirutas pulsi kontrollimiseks käe välja. Ta ei tundnud mõistagi midagi.
Küll aga nägi ta relva. Väikest. See vedeles Heleni parema käe lähedal vaibal. Anna võttis instinktiivselt tegutsedes – päris kindlasti ei mõelnud ta enam selgelt – relva enda kätte.
Siis nägi ta teadet. Helen oli selle oma verega põrandaliistust pisut kõrgemale, hõbedatäpilisele tapeedile kirjutanud. Põgene.
Ja sel hetkel teadis Anna, et viimasel aastal elatud täiuslik elu oli olnud illusioon. Reaalsus oli õudusunenägu.
Põgene.
Tüdruk kiirustas mööda koridori oma kenasse sini-valgesse magamistuppa, tõmbas kapist välja kohvri ja hakkas sinna riideid sisse pilduma. Nii nägu kleit ja kingad, mida ta kandis, oli sisuliselt kogu ta riidekapi sisu uus, tema heldekäelise tööandja kingitus. Ma ei saa endale lubada, et mu erasekretär näeks välja nii, nagu ostaks ta oma riideid teise ringi kauplustest, oli Helen korduvalt öelnud.
Anna värises nii tugevasti, et suutis kohvri vaid suurte raskustega sulgeda ja lukku keerata. Ta sikutas selle suure pingutusega voodilt maha.
Naine läks tagasi riidekapi juurde ning võttis ülemiselt riiulilt kingakarbi. Ta heitis karbi kaane kõrvale ja surus käe karpi, et seal hoiul olev raha välja võtta. Anna oli mõne aasta taguse majanduskriisi saabudes hilisteismeline olnud, aga sarnaselt paljude teiste selle kogemuse läbi teinutega puudus temalgi usaldus pankade vastu. Ta hoidis oma kallihinnalisi sääste kingakarbis, enda lähedal.
Karbi sisu nähes tardus naine liikumatult paigale.
Karbis oli tõepoolest raha – liiga palju raha.
Kuna tööandja kattis kõik ta kulud, oli Anna suutnud viimasel aastal suurema osa oma palgast kõrvale panna, aga see summa ei saanud karbis olevale kindlasti ligilähedalegi. Ilmselt oli Helen raha juurde pannud. Mingit muud seletust olukorrale polnud, kuid seegi polnud loogiline.
Lisaks rahale oli karbis väike nahkkaantega märkmik koos Heleni kallist kirjaplokist pärit paberile kirjutatud kirjaga.
Armas Anna!
Kui Sa seda kirja loed, siis olen mina järelikult teinud suurima vea, mis ühe naise elus ette tulla saab – olen armunud valesse mehesse. Kardan, et ma pole see inimene, kelleks Sa mind pidanud oled. Vabanda, et Sind petsin.
Võta märkmik, raha ja auto. Põgene oma elu eest. Mine siit nii kaugele kui saad ja kao. Sul on lootust vaid siis, kui muutud kellekski teiseks. Sa ei tohi mitte kedagi usaldada – ei politsei ega FBI-d. Ennekõike ära usalda ühtki kallimat.
Soovin, et saaksin Sulle anda suurepärase soovituskirja, mille Sa oled ära teeninud. Aga Sinu enda pärast ei tohi Sa kellelegi minu juures töötamist mainida.
Mis puutub märkmikku, siis saan Sulle öelda vaid seda, et see on ohtlik. Ma ei hakka teesklema, et selle sisust aru saan. Soovitaksin Sul selle hävitada, aga kui juhtub halvim, siis ehk on Sul võimalik seda kauplemisel kasutada.
Olen alati arvanud, et meie Sinuga oleme sarnased – naised, kes on maailmas üksi ja peavad eluga vaid oma mõistuse toel toime tulema.
Soovin Sulle Su uues elus kõike paremat. Põgene sellest majast nii kaugele kui võimalik ja ära iialgi tagasi vaata.
Armastusega
Sinu Helen
Helen Spencer oli olnud tarmukas, seiklushimuline ja hulljulge – tänapäevane naine. Ta oli oma elu elanud kire ja innuga ning viimasel aastal oli Anna tema sillerdava ja tempoka maailmaga kaasas käinud. Kui Helen ütles, et on vaja põgeneda, siis järelikult oli põgenemine Anna jaoks elu ja surma küsimus.
Naine valas kingakarbi oma sekretärilikku käekotti tühjaks. Olles mõne sekundi kõhelnud, pani ta sinna ka Heleni väikese revolvri. Ta sulges käekoti, haaras selle ühte kätte, haakis teise käe otsa kohvri ja kiirustas välja koridori.
Heleni magamistoast möödudes üritas ta surnukeha poole mitte vaadata, kuid ei suutnud kiusatusele vastu panna.
Helen Spencer oli olnud rabavalt kaunis, säravate siniste silmadega ja ingelliku välimusega blondiin. Jõukas, võluv ja suuremeelne naine oli oma väikese majapidamise töötajatele, sekretär kaasa arvatud, väga hästi maksnud. Vastutasuks oli ta neilt nõudnud lojaalsust ja täielikku diskreetsust oma pealtnäha pisikeste veidruste osas, näiteks ajutised nõudmised omaette olla ja veidrad reisid.
