Harris, erasekretär. Orb, kel pole perekonda ja kel on, tema karjääri arvestades, väga vähe raha, välja arvatud juhul, kui ta Spencerilt midagi ei varastanud. Ta on ainus töötajatest, kes kaduma läks, niisiis on tõenäoline, et ta võttis märkmiku endaga kaasa.“
„Ah soo.“
„Asi on selles, et erinevalt Spencerist ei ole Anna Harris professionaal. Tal pole aimugi, kuidas nii ohtlikku eset kui see märkmik pakkuma hakata, jäämata seejuures silma mõnele tegelasele, kes selle mustale turule ilmumist oodanud on.“
„Mõnele sinusugusele.“
„Tänu firma sidemetele on mul võimalik sellel turul silma peal hoida. Ära muretse, Anna Harris ja märkmik ilmuvad varem või hiljem välja ja kohe, kui see juhtub, korraldan mõlemad asjad ära.“
„Miks sa sellest varem ei rääkinud?“
Julian naeratas oma langenud ingli naeratust. „Ma tahtsin teada, kui oluline see leping sinu jaoks oli.“
„Või nii. Mis paneb sind arvama, et Anna Harris märkmiku väärtusest teadlik on?“
„Ma olen selles kindel, kuna ta põgenes seifis olnud kaelakeed kaasa võtmata. Ta pidi seda nägema. Kas üks vaene sekretär jätaks maha niivõrd väärtusliku eseme, kui ta ei arvaks, et võib müüa midagi veel väärtuslikumat?“
„Väärt mõte,“ tähendas Graham. „Kuigi mind üllatab, et Spencer oma sekretärile märkmiku kohta tõtt rääkis.“
Julian kergitas kulmu. „Kas tõesti? Me mõlemad sinuga teame, et erasekretärid saavad varem või hiljem oma tööandjate konfidentsiaalsete äriasjade kohta üht-teist teada.“
Graham mühatas. „Jutt jumala õige.“
Õnnetuseks olid just hea sekretäri vajalikud omadused – intelligents, organiseerimisoskus ja võime oma tööandja vajadusi ette aimata veel enne, kui ta isegi neist teadlik oli – needsamad, mis lõpuks probleeme tekitama hakkasid.
Mees oli alati hoolas ja palkas vaid kogemustega vallalisi naisi, kel puudusid perekond ja seltskondlikud suhted. Hetkel oli tal suurepärane sekretär. Ruth Kirk oli kolmekümnendates ja maailmas täiesti üksi. Tema elus polnud ei meest ega lähisugulasi. Kui jõuab kätte aeg temast vabanemiseks, ei teki sellega probleeme.
„Ära muretse,“ sõnas Julian. „Anna Harris on kõigest oma tööandjale kuuluva esemega pagenud sekretär. Ta üritab esimese asjana märkmiku müüa. Aga sedavõrd eksootilisele esemele ostja leidmine osutub keeruliseks. Ta annab end ära niipea, kui hakkab pinda sondeerima.“
„Loodame, et sul on õigus. Veel üks asi.“
Julian pidi just ukse avama. Mees ohkas võrdlemisi teatraalselt ja pöördus taas Grahami poole.
„Milles asi?“ tahtis ta teada.
„Kas sa pidid tõepoolest selles Spenceri asjas nii räpakas olema? Mõrvast pasundavad kõik ajalehed, kuna politsei arvates tappis naise mingi mõrvarlik maniakk.“
„Mis juhib nende tähelepanu kõrvale tapmise tõeliselt põhjuselt,“ vastas Julian ülepakutud kannatlikkusega. „Selles mõte oligi. Nüüd otsivad nad mingit hullunud meest – või siis naist. Nii ei teki neil seoseid märkmikuga.“
Mees väljus vastuvõturuumist. Graham nägi, kuidas ta vahetult enne ukse sulgemist Rainale soojalt ja võrgutavalt naeratas.
Graham võttis oma kirjutuslaua taga istet. Juliani põhjendus niivõrd verise mõrva toimepanemise kohta oli mõistlik, kuid mees oleks ikkagi vähem silmatorkavat lähenemist eelistanud. Autoõnnetus või enesetapp oleks ehk samuti ajalehtedesse jõudnud – Helen Spencer liikus seltskonnas –, aga kummalgi puhul poleks politsei asjaga tegelema hakanud.
Mees taipas, et teda häiris Juliani sensatsioonihimu. Tapmine pakkus talle ilmselgelt põnevust ja naudingut. Graham sai temast aru. Me oleme noored vaid üks kord elus, tuletas ta endale meelde. Sellele vaatamata oli Julianil aeg täiskasvanuks saada ja õppida oma impulsiivset loomust ohjes hoidma.
Graham silmitses enda portreed seinal. Selle autor kunstnik Tamara Lempicka oli kasutanud oma annet mehele salapärase ja glamuurse aura loomiseks. Ta mõjus portreel ühtaegu jõuliselt maskuliinse ja süngelt sensuaalsena. Valgus muutis mehe blondid juuksed kuldseks. Ta rohelised silmad hiilgasid nagu kalliskivid. Lempicka oli teda seansside ajal Luciferiks nimetanud ja võrgutada üritanud. Naise lubamatud armusuhted olid legendiks saanud. Mees naeratas seda kõike meenutades.
Parem valitseda põrgus, mõtles mees, eriti veel siis, kui tema kontrollitav Hades sedavõrd tulus oli.
Ta polnud usklik ja niisiis ei tekitanud mõtted paradiisist ja põrgust temas mingeid paineid. Ta ei pidanud end ka edevaks, kuid pidi siiski tunnistama, et portree valmistas talle vaikset heameelt. Ta oli Julianist umbes kolmkümmend aastat vanem, kuid nende kahe sarnasuse osas polnud võimalik eksida. Igaüks, kes oleks Juliani Lempicka portree kõrval seismas näinud, oleks silmapilk tõde taibanud.
Nagu isa, nõnda poeg.
3. peatükk
Kui Chicago oli naisest miilide kaugusele maha jäänud, peatus Irene Route 66 kõrval, et öö taas järjekordses anonüümses ööbimiskohas veeta.
Olles õhtusöögiks ahjupada ja koduseid küpsiseid söönud, läks naine oma majakesse ja võttis märkmiku kotist välja. Ta oli seda häärberist põgenemise õhtul põgusalt sirvinud, kuid sel ajal oli ta asjasse põhjalikumaks süvenemiseks New Yorgist pagemise soovist liiga hõivatud olnud.
Naine istus oma koiku servale ja uuris märkmikku petrooleumilambi valgel. Selle esilehel oli konkreetse ja täpse käekirjaga kirjutatud nimi. Dr Tomas G. Atherton. Nime all oli telefoninumber. Ülejäänud leheküljed näisid olevat kaetud mingi koodiga, mis olid kõik kirja pandud ühe inimese poolt.
Naine murdis kummaliste numbrite ja sümbolite kallal mõnda aega pead, kuni talle viimaks koitis, et ta vaatab mingeid teaduslikke märkmeid. Ta taipas äkki, et tema kätte on sattunud matemaatiku või keemiku isiklik märkmeraamat. Aga selles puudus igasugune loogika. Helen Spencer polnud iialgi kummagi valdkonna kohta mingit huvi üles näidanud.
Koidikul rahutust unest ärgates jõudis Irene otsusele. Ta põgenes. Naisel oli vaja täpsemalt teada, mille eest ta põgenes.
Pärast röstsaiast ja munadest koosnevat hommikusööki kasutas naine kämpingu telefoniputkat märkmiku esilehel olevale numbrile helistamiseks. Operaator palus tal sisestada päris mitu münti.
„Kus see number asub?“ küsis Irene raha aparaadis olevasse pilusse ladudes.
„New Jerseys,“ vastas operaator.
Hetk hiljem vastas telefonile viisakas naisehääl.
„Saltwoodi labor. Millega ma saan teid aidata?“
Irene tõmbas sügavalt hinge. „Ma palun dr Athertoni.“
Telefoni teises otsas tekkis lühike rabe paus.
„Mul on väga kahju, aga dr Atherton ei ole enam meiega.“
„Te
