kirik mõistab Koperniku mudeli hukka
Kuigi Giordano Bruno saatus paistab tänapäevaste standardite järgi karm, oli Bruno paljude märtrite kombel selles mingil määral ise süüdi: talle anti võimalusi oma vaadetest lahti öelda (see oli üks põhjus, miks teda enne süüdimõistmist nii kaua vangis hoiti). Pole ühtki tõendit, et Kopernikut oleks protsessil üldse mainitud, aga on selge, et Bruno oli Päikese-keskse universumi idee innukas pooldaja (sest see sobis tema Egiptuse maailmavaatega) ning samuti meeldis talle väga Thomas Diggesi idee universumist, mis on täis Päikese-sarnaseid tähti, ja väitis, et mujalgi universumis on elu. Kuna tema ideed tekitasid omal ajal suure furoori ja kirik mõistis ta süüdi, löödi sama vitsaga ka kõiki teisi tema esiletõstetud ideid. Oma tavapärase aeglase tegutsemise tõttu kulus kirikul veel palju aega, enne kui „De revolutionibus” 1616. aastal lõpuks keelatud raamatute nimekirja pandi (ja sealt 1835. aastal ära võeti). Kuid alates aastast 1600 oli koperniklus selgelt kiriku silmis halvas kirjas ning asjaolu, et Bruno põletati ketserina, võis vaevalt julgustada Galileid, kes elas 1600. aastate alguses Itaalias ja tundis huvi ümbritseva maailma vastu. Ilma Brunota poleks koperniklus ehk võimude vaenulikku tähelepanu pälvinud, Galilei poleks ehk uurimise alla sattunud ja teaduse areng oleks Itaalias libedamalt kulgenud.
Kuid Galilei lugu peab ootama, kuni jälgime teist suurt renessansiaegse teaduse arengusuunda – inimkeha uurimist.
Vesalius: kirurg, lahkaja ning hauaröövel
Kui Koperniku töö põhines lääne-eurooplaste taasavastatud Ptolemaiosel, siis Brüsselist pärit Andreas Vesaliuse töö põhines taasavastatud Galenosel. Loomulikult polnud kummagi mehe elutöö tegelikult kunagi kaduma läinud, Bütsantsi ja Araabia kultuurid teadsid neist isegi Lääne-Euroopas valitsenud pimedal keskajal. Taassündinud huvi selliste kirjutiste vastu aitas Euroopas esile tõusta teaduse revolutsiooni algetel. Seda huvi puhus lõkkele Itaalia humanistlik liikumine ning toitis Konstantinoopoli langemisele järgnenud tõlgete ja käsikirjade levimine läände, Itaaliasse, ning sealt koos renessansi laieneva mõjuga veelgi kaugemale. Teaduse revolutsiooni varajased tegijad Kopernik ja Vesalius ei tundnud end siiski mitte revolutsionääride – vana õpetuse ümberpöörajate ja taasalustajatena –, vaid antiikaja tarkuse üleskorjajate ja selle alustele uue ehitajatena. Eriti just 16. sajandil oli protsess pigem evolutsiooniline kui revolutsiooniline. Tõeline revolutsioon, nagu ma juba varem öelnud olen, seisnes suhtumise muutmises. Renessansi õpetlased mõistsid, et on antiikaja mõtlejatega võrdsed, piisavalt kompetentsed, et Ptolemaiose ja Galenose õpetust edasi arendada; nad mõistsid, et ka Ptolemaiosed ja Galenosed olid siiski vaid inimesed. Varsti näeme, et alles Galilei ja eriti Newtoni tööd muutsid revolutsioonilises mõttes uurimisprotsessi ja antiikfilosoofiast kujunes kaasaegne teadus.
Kreeka arst Galenos sündis 130. aasta paiku pKr Pergamonis (praegu Bergama), tänapäeva Türgi koosseisu kuuluvas Väike-Aasia linnas. Ta suri kas 2. sajandi lõpus või 3. sajandi alguses. Jõuka arhitekti ja maaomaniku pojana Rooma impeeriumi rikkaimas kreekakeelses linnas elades nautis Galenos juba väiksest peale kõiki elu hüvesid, sealhulgas teda arstikarjääri suunas juhtivat parimat haridust – see amet oli isa soov ja unistus juba ajal, kui poiss oli vaid kuueteistaastane, ning just selles ametis ennustas isa pojale suurepärast karjääri. Noormees tudeeris arstiteadust paljudes keskustes, muuhulgas Korintoses ja Aleksandrias, alates 157. aastast pKr töötas ta viis aastat Pergamoni gladiaatorite peaarstina ning läks siis Rooma, kus sai hiljem imperaator Marcus Aureliuse sõbraks ja ihuarstiks. Ta töötas pärast Marcus Aureliuse surma 180. aastal ka viimase imperaatoriks saanud poja Commoduse heaks. Roomale olid need keerulised ajad, kuna impeeriumi piiridel toimusid peaaegu kogu aeg sõjad (Hadrianuse vall ehitati kõigest paar aastat pärast Galenose sündi), kuid tõsine allakäik oli siiski veel kaugel (riik jagati lääne- ja idapoolseteks eraldi valitsetavateks osadeks alles 286. aastal pKr ja Konstantinoopol asutati 330. aastal pKr). Piiriäärsetest probleemidest hoolimata oli Galenosel impeeriumi südames turvaline elu ning viljaka kirjanikuna kogus ta nagu Ptolemaioski kokku varasemad õpetused, mida ise imetles, eriti Hippokratese omad (tegelikult peetakse Hippokratest meditsiini isaks peaaegu täielikult tänu Galenose kirjutistele). Lisaks sellele oli ta talumatu eneseupitaja ja plagieerija – viisakaim väljend oma Rooma arstidest kolleegide kohta oli tal „tattninadest tüübid”2. Kuid ebameeldival iseloomul ei tohi lasta tõelisi saavutusi varjutada ning Galenost tasub meeles pidada just tänu tema osavale lahkamiskunstile ja inimkeha kirjeldavatele raamatutele. Kahjuks (ja veider küll, kui arvestada suhtumist orjadesse ja gladiaatorite mängudesse) oli inimkeha lahkamine sel ajal põlu all ning enamasti lahkas Galenos koeri, sigu ja ahve (kuigi on tõendeid ka mõnest inimkeha lahkamisest). Niisiis tuginesid tema järeldused inimkeha kohta loomadele ja olid paljuski valed. Kuna tundub, et järgmise kaheteistkümne või kolmeteistkümne sajandi jooksul ei uurinud mitte keegi inimkeha tõsiselt, siis vaadeldi Galenose töid kui inimanatoomia viimast sõna kuni 16. sajandini.
Mõte Galenos uuesti esile tõsta oli osa humanismi kinnisideest, mis kiitis taevani kõike, mis oli pärit Antiik-Kreekast. Sama kinnisidee valitses ka religiooni üle. Mitte ainult 16. sajandi protestantlik liikumine, vaid ka mõned katoliiklased arvasid, et jumalasõna on alates Jeesuse ajast sajandite jooksul ümberkirjutamise ja tõlkimise tõttu moonutatud, mistõttu tekkis fundamentalistlik liikumine, mille eesmärk oli pöörduda piibli enda kui ainuõige algtõe juurde. See liikumine oli üks põhjustest, miks hakati ladina tekstide asemel uurima varaseimaid kreekakeelseid piiblitekste. Väita, et maailmas polnud antiikajast alates midagi mainimisväärset juhtunud, oleks vast liiga äärmuslik, aga siiski ei saa eitada, et paljude ümberkirjutajate käest läbi käinud ning mitu korda tõlgitud meditsiinitekst (mõnikord oli aluseks võetud kreekakeelse originaali araabiakeelne tõlge) ei pruugi enam olla nii täpne, kui võiks. Nii saigi arstiteaduses suursündmuseks Galenose tööde kreekakeelse originaali väljaandmine 1525. aastal. Iroonilisel kombel pidid aga arstid siiski uurima 1525. aasta väljaande ladinakeelseid tõlkeid, sest on kaheldav, et mõni neist oskas lugeda kreeka keelt. Kuid tänu tõlgetele ja trükipressile levis Galenose õpetus järgnenud kümmekonna aasta jooksul rohkem kui kunagi varem. Just sel ajal hakkas noor Andreas Vesalius oma meditsiiniõpinguid lõpetama ja endale ise nime tegema.
Vesalius sündis Brüsseli arstide perekonnas 31. detsembril 1514. aastal. Tema isa oli nn Püha Rooma keisri (tegelikult Saksa vürsti) Maximiliani keiserlik apteeker. Järgides perekonna traditsiooni, alustas Vesalius 1528. aastal meditsiiniõpinguid Leuveni ülikoolis, kust 1533. aastal läks üle Pariisi ülikooli. Pariis oli Galenose pärandi uuestisünni keskus ja koos meistri tööde õppimisega omandas Vesalius seal ka lahkamisoskused. Tema Pariisi-periood lõppes järsult 1536. aastal, kui puhkes sõda Prantsusmaa ja Püha Rooma impeeriumi vahel (mis, nagu ajaloolased armastavad märkida, polnud ei püha, ei Rooma ega ka impeerium, kuid selle nime all on ta ometi ajalukku jäänud), ning Vesalius pöördus tagasi Leuvenisse, kust sai 1537. aastal diplomi kätte. Tema lahkamisentusiasmi ja huvi inimkeha vastu näitab hästi dokumenteeritud juhtum 1536. aasta sügisest, kui ta varastas Leuveni lähistelt võllapuult laiba (või selle, mis laibast veel järel oli) ja viis koju, et seda uurida.
Tolleaegsete standardite järgi oli Leuveni arstiteaduskond konservatiivne ja tagurlik (vähemalt Pariisi ülikooliga võrreldes), kuid sõja tõttu ei saanud Vesalius Prantsusmaale tagasi pöörduda. Selle asemel läks ta pärast õpingute lõpetamist kohe Itaaliasse, kus asus 1537. aasta lõpus õppima Padova ülikooli arstiteaduskonda. Paistab, et see õpe oli siiski vaid formaalsus, sest üsna kohe pärast mängleva kergusega sooritatud esimesi eksameid anti talle meditsiinidoktori kraad ja töökoht teaduskonnas. Vesalius oli siis veel Galenose traditsiooni populaarne ja edukas õpetaja, kuid erinevalt Galenosest oli ta võimekas ja agar lahkaja. Tänu Padova linnavõimu suhtumisele, mis erines kardinaalselt Leuveni omast, ei pidanud ta enam surnukehi varastama, sest kohalik linnavõim toetas uuringuid, eriti kohtunik Marcantonio Contarini, kes mitte lihtsalt ei varustanud Vesaliust hukatud kriminaalide surnukehadega, vaid lükkas vahel hukkamisi isegi edasi, et sobituda Vesaliuse ajakava ja värskete surnukehade vajadusega. Uurimistöö veenis Vesaliust
