Koht on ainult koht.” Ta heitis pilgu laual lebavatele kaartidele. „Ja Arrakis on lihtsalt teine koht.”
„Kas isa saatis sind kontrollima, kuidas ma end tunnen?”
Hawat kortsutas tigedasti kulmu – poiss oli nii taiplik. Ta noogutas. „Sinu meelest olnuks arvatavasti kenam, kui ta oleks ise tulnud, aga sa ju tead, kui kiire tal on. Ta tuleb hiljem.”
„Ma uurin juba tükk aega, mida need Arrakise tormid endast kujutavad.”
„Tormid. Mõistan.”
„Need paistavad kaunis ebameeldivad.”
„Sa väljendud ettevaatlikult: ebameeldivad. Need tormid kujunevad kuue-seitsme tuhande kilomeetri suurustel tasandikel, koguvad seal väge kõigest, kust seda iganes leiavad: Coriolisi jõust, teistest tormidest, igast asjast, kus on vähegi energiat. Need suudavad puhuda seitsmesajakilomeetrilise tunnikiirusega, paisata paigast kõik, mis teele ette jääb – liiva, tolmu, kõik. Need suudavad liha luudelt rebida ja luud peeneks jahvatada.”
„Mispärast seal ilma ei juhita?”
„Arrakisel on erilised probleemid, hinnad on seal kõrged, ülalpidamiskulud suured ja nõnda edasi. Gild tahab ilmatehiskaaslaste eest hingehinda ja sinu isa Koda pole rikkamate hulgast, noormees. Sa ju tead.”
„Oled sa fremeneid näinud?”
Täna on noormehe mõtted õige püsitud, leidis Hawat.
„Muidugi mõista olen ma neid näinud,” ütles ta. „Ega nad graabeni ja häilude elanikest suurt erinegi. Nad kõik kannavad laiu lehvivaid rõivaid. Ja suletud ruumis haisevad nõnda, et matab hinge. See tuleb rõivastest – neid kutsutakse destillaator- ehk destikostüümideks –, kus ringleb keha oma vesi.”
Paul neelatas, tajudes äkki niiskust suus ja meenutades unenägu janust. Mõte, et veehädas peavad inimesed panema ringlema omaenese keha vedeliku, tegi ta kurvaks. „Vesi on seal aare,” ütles ta.
Noogutades mõtles Hawat: võib-olla saan talle nõnda selgitada, kui vaenulik on see planeet. Ainult sõge läheb sinna vaimus ette valmistamata.
Märgates, et oli sadama hakanud, tõstis Paul pilgu katuseaknale. Ta nägi, kuidas piisad hallil metaklaasil laiali valgusid. „Vesi,” ütles ta.
„Küll sa veel õpid vee pärast tõsiselt muretsema,” ütles Hawat. „Sina oled hertsogi poeg, sul endal sellest küll kunagi puudu ei tule, aga kõikjal enda ümber näed sa kitsikust, mida põhjustab janu.”
Keelega huuli niisutades meenutas Paul päeva nädala eest, kui Kõrgeauline Ema oma tuleproovi korraldas. Temagi oli rääkinud midagi veepuudusest.
„Sa saad teada, mis on surmatasandikud,” ütles vana naine, „tühi kõnnumaa, puustusmaa, kus ei ela midagi peale vürtsi ja liivatõlvade. Sa värvid oma silma vikerkesta tumedaks, et päike ei paistaks nii ere. Peavari tähendab pääsu tuule ja pilkude eest. Sa liigud kahel jalal, ilma topteri, maastikuauto või ratsaloomata.”
Ning rohkem kui ta sõnad avaldas Paulile mõju ta leelutav ja hubisev hääletoon.
„Kui sa elad Arrakisel,” rääkis Kõrgeauline Ema, „on khala, maa, tühi. Kuud on su sõbrad ja päike vaenlane.”
Paul oli tajunud, kuidas ta ema tuli ukselt valvamast ära tema kõrvale. Ema vaatas Kõrgeaulisele Emale otsa ja küsis: „Kas te ei näe mingit lootust, Teie Kõrgeausus?”
„Isa jaoks küll mitte.” Ning vana naine oli vaigistanud Jessica käeviipega ja vaadanud Pauli poole. „Jäta meelde, noormees, et maailm toetub neljale asjale…” Ta tõstis neli nukilist sõrme. „… Tarkade õpetusele, vägevate õiglusele, õigete palvetele ja sõjameeste vaprusele. Aga kõik see on tühi…” Ta sulges sõrmed rusikasse. „… Ilma valitsejata, kes tunneb valitsemiskunsti. Saagu see sinu valitsemise teaduseks!”
Nädal oli möödas päevast, mille ta veetis koos Kõrgeaulise Emaga. Alles nüüd hakkas ta vana naise sõnadest õigesti aru saama. Nüüd, koos Thufir Hawatiga õppesaalis istudes, tundis ta äkki hirmupalangut. Ta vaatas mentaadi poole, kes hämmeldunult kulmu kortsutas.
„Millest sa seekord unistasid?” küsis Hawat.
„Kas sa kohtusid Kõrgeaulise Emaga?”
„Tolle imperaatori tõelausujast nõiaga?” Hawati pilk elavnes huvist. „Kohtusin küll.”
„Ta…” Paul kõhkles, kuid leidis siis, et ei tohi Hawatile tuleproovist rääkida. Keeld oli selleks liiga tugev.
„Jah? Mis temaga on?”
Paul tõmbas kaks korda hinge. „Ta ütles midagi.” Mälu pingutades sulges poiss silmad ja hakkas siis alateadlikult vana naise hääletooni jäljendades rääkima. „„Sina, Paul Atreides, kuningate järeltulija, hertsogi poeg, pead õppima valitsema. See on asi, mida ükski sinu esivanemaist selgeks ei õppinud.”” Avanud silmad, ütles Paul. „Ma sain vihaseks ja ütlesin, et mu isa valitseb kogu planeeti. Ja tema ütles: „Ta jääb sellest ilma.” Ja mina ütlesin, et mu isa saab selle asemele rikkama planeedi. Ja tema ütles: „Ta jääb ka sellest ilma.” Ja mina tahtsin joosta oma isa hoiatama, aga tema ütles, et isa on juba hoiatatud, et seda olete teinud sina, ema, paljud teised.”
„Oleme küll,” pomises Hawat.
„Mispärast me siis Arrakisele läheme?” nõudis Paul.
„Sest Imperaator käskis. Ja sellepärast, et lootus pole veel kadunud, rääkigu too nõid ja spioon mida tahab. Mida sellest iidsest tarkuseallikast veel välja voolas?”
Paul vaatas oma paremat kätt, mis oli laua all rusikas. Aeglaselt sundis ta lihaseid lõdvestuma. Mingil viisil pani see naine mulle päitsed pähe, mõtles ta. Kuidas?
„Ta palus, et ma räägiksin valitsemisest,” ütles Paul. „Ja mina ütlesin, et see on kamandamine. Ja tema ütles, et ma pean kõvasti ümber õppima.”
Selles tabas see nõid küll märki, mõtles Hawat. Noogutades andis ta Paulile märku jätkata.
„Ta ütles, et valitseja peab õppima veenma ja mitte sundima. Ta ütles, et valitseja peab laduma parimad kohvikolded, et ligi meelitada kõige paremaid mehi.”
„Mis ta arvab, kuidas su isa meelitas enda juurde Duncani- ja Gurneysugused mehed?” küsis Hawat.
Paul kehitas õlgu. „Siis ütles ta, et hea valitseja peab õppima kõnelema oma maailma keeles ja see on igas maailmas erinev. Minu arust pidas ta silmas seda, et Arrakisel ei kõnelda galakit, aga tema ütles, et asi pole ainult selles. Ta ütles, et pidas silmas kaljude ja taimede keelt, seda, mida sa ei kuule üksnes oma kõrvadega. Ja mina ütlesin, et see on see, mida dr Yueh nimetab elu mõistatuseks.”
Hawat itsitas. „Ja kuidas see temale istus?”
„Minu arust sai ta maruvihaseks. Ütles, et elu mõistatus ei ole mitte probleem, mis tuleb lahendada, vaid reaalsus, mida kogeda. Selle peale tsiteerisin talle mentaadi esimest seadust: „Protsessi ei saa mõista seda peatades. Arusaamine peab liikuma koos protsessi liikumisega, peab sellega ühinema ja koos kulgema.” Sellega paistis ta rahule jäävat.”
Paistab, et poiss hakkab asjast üle saama, mõtles Hawat,
